Liitunud: Jun 02, 2005 Teateid: 167 Asukoht: Tallinn
Postitatud: L mai 08, 2021 3:39 pm Postita teema: GAZ 24 -1979; Grupp Seltsimehi
Tervis,
juhtus vahepeal üks lugu. Mõned seltsimehed on asjaga kursis.
Umbes aasta või veidi rohkem tagasi istusime sõber Sm. Tihhonoviga, manustasime kesvamärjukest ja jõudis arutluskäik sinnani, et minul on ikka ka Volgat vaja.
Paar õlut hiljem oli tulemus see, et Volga peaks olema mitte 2410 vaid ikkagi 24. Kuna 2410'l on 200 kella peal ja üldse noorte meeste pill. 24'l on pehmed vedruistmed ja kolmnurkaknad.
Suvel läheb seest soojaks ka. Igati sobiv kombinatsioon mugavus- ja lisavarustusest.
Sõber Sm. Tihhonov on kursis minu absoluutse tööpõlgurluse, kahe vasaku käega ja muude võimetustega.
Seega langes kohe valikutest ära projektiauto.
Kvalitatiivseks standardiks sai seatud: Volga peab olema selline, et saan koju sõita, viisakas kleidis ja kontsakingadega naise peale võtta, kohvikusse sõita ja seda kõike ilma piinlikust tundmata.
Suhteliselt kohe sai ka otsustatud, et nö. "tavalist, igavat värvitooni" autot ei vaata.
Tavaliseks värviks klassifitseerusid: valge, hall, beez jne.
Hakkas otsimisprotsess pihta. Üldiselt kulges see nii: leian internetist väga ilusa Volga kuulutuse, saadan lingi sõbrale, et vot see on ju väga hea. Maruodav ka. 4000 EUR.
Sõber arvas 99% juhtudest, et tema sellist Koeru Turbot elustada küll ei viitsi ja peldikuvaibad peaksid tegelikult jääma ikkagi pelta põrandale mitte Volga interjööri.
Ühte käisime siiski reaalselt vaatamas ka. Piltidelt tundus täitsa OK.
Kohale jõudes oli 5 meetri pealt selge, et mul ei ole selle autoga midagi teha.
Kogu see eelnev jant oli kestnud ca pool aastat. Järeldus eelnenust: tuleb eelarvet tõsta, vaadata piiri taha või Volga mõttest loobuda.
Tehtud-mõeldud. Vaatame piiri taha.
Kuid ei ole ka idanaabri juures korralike 24'dega midagi väga laiutada. Väga tihti on inimene Volgat remontinud, paremaks teinud. Kohe nii heaks teinud, et pisar tuleb silma.
Siis tuli see päev, kus siin samas lähedal Mari ANSV's ilmus müüki tumeroheline Volga. Pildid ilusad, Volga ilus.
Sellepeale käivitus väga mahukas operatsioon. Detailidel pikemalt peatumata: 4 treilerit ja täpselt kuu hiljem kallutati roheline kärbes Viimsis maha.
Volgat oodates sai mõistagi ka rehkendatud võimalusega, et tuleb ikkagi Koeru Turbo. Krt neid interneti pilte teab. Koeru Turbo puhul oleks plaan olnud: konid tuhatoosi, talverattad alla ja liiklusesse.
Aga. Siis ta saabus. Selleks ajaks kui mina auto juurde jõudsin, oli ka esimene pesu tehtud.
Esimene pilk ja emotsioon - ilus. Tõsiselt ilus ja korralik. Konide tuhatoosi panek, talvel sõitmine keelati kategooriliselt.
Vägev. 42 aastat vana reaalselt originaalvärvis auto. Meeleolu oli pehmelt öeldes ülev.
Toda õhtut külastas ka Sm. Vana Tallinn (või oli neid mitu), osaliselt selle seltsimehe mõjutusel sai tehtud järgmine otsus: paneme ta kohe musta numbrisse. Materjal on piisavalt hea.
Jällegi tehtud-mõeldud. Seltsimehed hakkasid toimetama. Paari kuu jooksul tehti ära päris hull töö. Autot lähemalt lahates tuli välja, et veidi on siiski ka Mari ANSV seltsimees autot paremaks teinud. ... või on tal olnud kodus kuri naine kelle eest oli vaja garaazi Volga juurde pageda.
29.04 käesoleval aastal kruviti Volgale külge mustad numbrimärgid, lükkasin kolmnurga lahti ja tuiskasin liiklusesse.
Iga sellele järgnenud päev on toonud lisaks häid ja veel paremaid emotsioone. Vaatame, mida põnevat see suvi veel toob.
Selle suve eesmärk on Volgat autona kasutada. Ei tehtud teda ju parketil seismiseks.
Aitäh seltsimehed, kes te kõik selles operatsioonis osalised olete olnud! Ilma teieta seda autot siin ei oleks. Partei ei unusta teid!
Liitunud: Dec 09, 2007 Teateid: 471 Asukoht: Tallinn
Postitatud: L mai 08, 2021 6:10 pm Postita teema:
Kui keegi tahab midagi teha, siis tuleb tal lasta seda teha. (kunagi vastas mulle sõber Martin niimoodi) . Ka mina olen mõttes Gaz 24 juures, et meenutada rasket lapsepõlve. Mõtlesin oma 21k ja 3102 mahamüüa ja Markolt auto osta. Kõik tahavad lapsepõlve. Minu isal oli Gaz 24 aastast 74. Tahan samaväärse "lille lüüa". Edu, tubli mees (Uno lause). Anna minna! _________________ Kaldi 5025 328
Annan ka ehitusabi
Liitunud: Jan 10, 2006 Teateid: 770 Asukoht: Tallinn
Postitatud: P mai 09, 2021 8:42 am Postita teema:
Kuu või paar peenhäälestust ja ongi korralik tehaseoriginaal auto olemas!
Palju, palju õnne!!!
Tõsiselt heameel on, et nii kena auto said!
Ja pisut tagamaid teades on rõõm seda suurem, et liikluses võib Grupp Seltsimehi näha üldiselt vaid selle autoga!
PS! Teil pidi veel üks õppepäev Watsoni juures olema!
Liitunud: Jun 02, 2005 Teateid: 167 Asukoht: Tallinn
Postitatud: E jaan 17, 2022 9:26 pm Postita teema:
Veidi on nüüd vett merre voolanud.
Elu Volgaga on olnud täitsa tore.
Hooajaga sõitsin maha üle 4000 km. Kasutasingi seda reaalselt autona. Muid autosid ei olnud.
Käidud sai nii Võru- kui Saaremaal, Selveris, Nõmme turul ja muudes tähtsates kohtades ka.
Vigurdas mõne korra. Peamiselt ainult väga sobivates kohtades.
Viimsis, kui jätsin auto Sm. Tihhonovile: „mine laia ka“, lõpetas lepingu süütelukk.
Siin ilmselt oli tegemist Volga solvumisega kuna sõitsin nädalavahetuse punase Ziguliga. Selleks oli muidugi ka konkreetne põhjus ja teadmisvajadus – isa sõitis Volgaga, väga lühike periood oli isiklikuks autoks 2103, mis talle üldse ei meeldinud. Mul oli vaja aru saada miks see võis nii olla.
Kuna tegemist oli olulise, peaaegu teadusliku uurimisprobleemiga, eraldas sõber 06’e.
Lisaks sai vahetatud suve jooksul ka generaatoririhm. Vana oli lihtsalt väsinud. Jällegi sobivates kohtades loobus laadimisest.
Korra kukkus ära ka summutitoru. Seda muidugi Ettevaatust Auto ajal, kui viisin naise esimest korda Volgaga sõitma.
Kõige kuumemal nädalavahetusel juulis viis Keila Joalt Sangaste taha sauna.
600km nädalavahetusega tundus täiesti normaalne. +30 kraadi ei olnud ka liiga palav.
Ehk siis sõidab 24 palju paremini, kui ma oleks osanud arvata või oodata.
Õnneks ei ole kevad enam kaugel. Ma ka sellel hooajal tahan Volgat päris autona kasutada.
Liitunud: Nov 08, 2004 Teateid: 2784 Asukoht: Telliskivi, Viimsi
Postitatud: R veeb 18, 2022 10:16 pm Postita teema:
Grupi Seltsimeeste volgahullus tuli mulle mõnevõrra üllatusena. Ta oli juba pikka aega elanud täiesti normaalset volgavaba elu, vahepeal sõitis korra lausa juba punase uue malli Berlingoga ... vaatasin, et äkki saabki tubliks inimeseks. Aga no kus sa sellega. Hakkas ikka vahest oma volgajoru ajama. Esimene aasta ma edukalt eirasin ja andsin kuuma, et osta ikka kahe uksega Linclon, siis tüdrukud ka vaatavad ja arvavad vähemasti et oled äge mees ja äkki kuulud ka mingisse kihvti ameerika auto klubisse kus on veel palju ägedaid mehi ja sombreerosid ja Elvise muusikat ja konföderatsiooni lippe.
Aga ei. Volga ja Volga. Mingil hetkel aeti see jutt ikka väga konkreetseks. Tegime plaani, et ehitada pole mõtet. Tuleb osta nii korralik kui vähegi jõuab, tuleb lõpuks odavam. Aga tõsi oli, et midagi võtta polnud. Meie agent Ivar tuulas oma Vene ja Valgevene kontakte aga tühi mis tühi. Lootsime vahepeal mingi surnud kindrali Volga peale aga see jäigi kadunuks.
Tegelikult tuli see auto välja kõigile nähtava tavalise auto.ru portaali kaudu. Auto tundus hea, hind oli loogiline, lihtsalt piirkond oli logistiliselt natuke ebamugav - Marimaa, Moskvast ca 750 km ida poole, umbes Kaasani juures. Samas meie agent väga ei ehmatanud selle peale ja asus tegutsema. Tehing sai lukku löödud 15 jaanuar. Ma enam ei mäleta kõiki logistika nüansse, aga minu meelest veeti seda autot ikka rohkem kui 4 treileriga. Äkki oli kokku 6 treilerit? Ja selles mõttes on venelased tublid, et kogu selle pika teekonna ja paljude laadimiste jooksul ei saanud auto ühtegi kriimustust. Esmalt veeti ta Marist ühe treilaga Nižni Novgorodi, kus pargiti kuhugi valvatud territooriumile. Mingid pildid isegi saadeti.
Seal ta natuke ootas järgmist koormat ja niimoodi asus ta koos ühe reisikaaslasega Nižnist teele Moskva poole.
Moskvast toodi ta Pihvkasse. Aega võttis kõik väga palju, sest samal ajal oli Venemaal korralik talv ja lund oli väga palju. Külma ka nii, et mingi krdi Iveco külmas end lõhki ja oli üldse kogu aeg katki ja Moskvast ära toomine viibis. Veits muutus asi imelikuks juba. Jäeti see Iveco projekt kõrvale, pandi Landcruiserile käru järgi ja toodi Volga lõpuks Moskvast ära. Meie Volga toomisest tegelikult tehti ka mingi juutuubi saade, kuidas eurooplased ostavad Venemaalt Volgasid ilma õllekannu tagant lahkumata. Aga palun:
https://www.youtube.com/watch?v=rz0Tx4wxNPk
Noh ja Pihkvast võeti Volga peale ja viidi Kingisseppa. ´
Kingissepast jõudis ta Narva. Ning Narvast siis juba mingid päevad hiljem Viimsisse. Kohale jõudis ta 15. veebruaril, ehk täpselt kuu aega oli Volga teel.
Saanud ta haagiselt maha, vaatasin murjamile otsa ja mõtlesin, et "püha jumal, kuidas ma sind küll omanikule esitlen? Ta on sind nii kaua oodanud ja sa näed välja nagu mingi kolmanda ringi Koeru-Turbo!".
Kiire vanniskäik ja siis juba saabuski omanik vanalinnaga. Ja edasi oli hommikul paha olla.
_________________ Terve aasta poole aastaga
Liitunud: Nov 08, 2004 Teateid: 2784 Asukoht: Telliskivi, Viimsi
Postitatud: P apr 03, 2022 12:11 am Postita teema:
Volga kõrval Vana Tallinna juues tulevad alati parimad mõtted. Iga järgmine pits tegi Volga kuidagi paremaks. Kuni lõpuks tundus ta juba nii hea, et otsustasime et ei hakka teda üldse niisama arvele võtmagi. Paneme parem ta kohe musta numbrisse. Sealjuures muidugi sõnavorm "meie" on siinkohal illustratiivne. Eks ta tähendas antud juhul ikkagi seda, et omanik kallas mulle õhtuti küll lahkelt ühe õlle, aga kõik muu jäi nagu rohkem nagu minu teha.
Järgmisel tööpäeval kaine peaga meie hästi tehtud plaane reaalselt analüüsima hakates tundus pilt hoopis töömahukam kui vanalinna juues. Tehtav, aga mitte päris nii lõdva nagu ta mõni õhtu tagasi tundus. Esmalt tuli ära defineerida eesmärk. Grupp Seltsimehi kinnitas, et tal ei ole mingit plaani restaureerida seda autot, saavutada mingeid jube kõrgeid hindeid hindamisaktil ja siis seda autod vaid kaugelt vaadata. Auto läheb ikkagi täitsa kindlalt tarbimisse suvise igapäevase autona, selleks ta ostetud sai. Seega tuli sellest lähtudagi, et me ei restaureeri, vaid teeme auto lihtsalt tehniliselt ja kosmeetiliselt korda. Et ta oleks korrektne ja viisakas vana auto oma kulumisjälgedega. Aga et ta näeks ikkagi välja niisugune, et igaüks tänaval saaks aru, et temaga ei sõideta mitte sellepärast, et omanikul pole millegi muuga sõita, vaid et omanik on rahul et sellega sõidab.
Et mitte hakata kuidagi kontrollimatult rööprähklema, koostasin plaani, nimekirja töödest mis tuli ära teha. Tõmbasin kriipsu ja kirjutasin ülesande. Ning kui see töö lõpuks tehtud sai, tõmbasin kriipsu plussiks. Oleme enda garaazis harjunud niimoodi toimetama.
Nagu kõik autoprojektid algas ka rohelise auto teekond ilusa autoni ikkagi väga põhjalikust pesust. Kes seda täna teab mis elu ta seal Mari ANSV-s elas, kuid näha oli, et omanik oli tema eest küll püüdnud hoolitseda, kuid samas ka tarbinud. Koopad olid seestpoolt kaetud mingi musta mastiksiga, mis oli osaliselt maha tulnud. Sildadel ja koobaste nurgatagustes olid meeletud paksud pori ja saasta klimbid. Seega parketiauto pole ta olnud.
Ma nagu pesin ja kraapisin ja leotasin ja kraapisin, kuid seda saasta lihtsalt jäigi tulema. Kihthaaval seda igikeltsa eemaldades hakkasin avastama, et vana omanik oli toppinud tiivakoopad seestpoolt plastiliini täis. Need kenad värvilised plastiliinitükid irdusid auto küljest väga vastumeelselt. Nad olid kivikõvad ja asusid omakorda veel rohke kultuurkihi all. Ma enam ei mäleta, aga ma arvan, et ma pesin seda autot kokku vähemalt kaks pikka päeva. Plastiliinist oli küll lõpuks juba paha maitse suus ja isegi rumalad sõnad said otsa.
Pesuga tuli lõpuks välja auto tegelik olemus. Päris hea originaal kere ja veermik, kohati pinnakatted lahti, kohati värv üldse maas ja roostes. Kõik oli justkui nagu korras, aga kõhualune nägi jõle laiguline ja kärnas välja ja ei olnud ilus.
Kuna oli otsus, et autot ei restaureerita, siis tegingi kõhu all lihtsalt kosmeetilise tuuri. Kõlab lihtsalt aga aega läks ikkagi palju. Vahetasime paar kulunud juppi välja, kraapisin sillad traatharjaga puhtaks ja värvisin nad õkva üle, tervikuna. Sildasid ei eemaldanud ega osandanud nagu teeks restaureerimistööde puhul. Niimoodi otse põhja alt vaadates on pilt ehk veidi vastuoluline, sest kõrvuti on värskelt värvitud ja kulunud olemisega detailid. Aga kui auto seisab ratastel, siis on pilt ikkagi esteetiline ja korrektne.
Nüüd tuli midagi teha ka rattakoobastega. Nad ei olnud ikka üldse kenad.
Ehkki päris uueväärilistel või siis restaureeritud Volgadel on rattakoopad seest ilusti kere värvi, lähtusime siin pigem auto tarbimisväärtusest. Ning asendasin rattakoobastes olnud mastiksi uue kihiga. Pilt sai ühtlane ja ilus.
Uue värvkatte said ka esitiibade sees olevad veeplekid. Ning veelkord... kui kogu see projekt nägi kunstvalguses ja tõstukil ehk veel kuidagi kaootiline välja, siis kõik muutus päris rahuldustpakkuvalt heaks kui lõpuks autot õues vaadata. Nii nagu autosid tavaliselt vaadatakse. Täpselt selline paras - näeb välja puhas ja korrektne, aga samas ei püüagi varjata, et tegu on siiski 42 aastat vana kasutatud autoga.
Nüüd oli aeg hakata tegelema kere ja kapotialuse kosmeetikaga. Esimesest kohtumisest saati püüdsid mu pilke esitiibade alumised ääred. Nad nägid kohe sellised välja, et neid ei tohi nokkima hakata, sest siis läheb kohe projektiks. Proovisin neist küll alati kuidagi mööda vaadata, aga kuna eesmärk oli must number, siis oli tegelikult teada, et midagi tuleb nendega teha. Originaalina säilinud autole on lubatud küll mõnevõrra rohkem defekte kui restaureeritud autole, ent suured roostekärnad ilmselgete aukudega nende all ei ole kindlasti okei.
Need esitiibade alumised ääred on üks Volgade needus. Tiiva sees olev tugevduskarkass korjab enda ia tiivapleki vahele muda ja sinna alla nurka veepleki taha moodustuvad sellised korralikud mudakamakad lõpuks. Ülivajalik oleks mingi aja tagant eemaldada logarid ja veeplekid ja kogu see kaitsevarustus ning pesta auto õõnsused puhtaks. Aga miskipärast armastavad vanamehed selle asemel matta auto plastiliini ja igasuguste segude alla, aga elementaarset puhtust hoida ei viitsi keegi. Kui kruvikga nokkima hakkasin avanes ootuspärane pilt - korralik kaaries.
Keevitada nii vähe kui võimalik! Alumised ääred sai puhtaks käiatud ja augud ära plommitud. Tiiva alumise ääre vahetamise vajadust polnud.
Oli aeg hakata tegelema värvitöödega. Seal ikka üht teist kogunes värvitööde nimekirja. Esiteks oli üks kapotihing nii logu, et vajas vahetust. Teine ja väga tüüpiline probleem peaaegu kõigil Volgadel on aku ümbrus. See on vist pigem väga erandlik juhus kui aku ümbrus roostes ei ole. Isegi kui see on peaaegu normaalne, ei sobi see musta numbrit kandvale autole.
Originaalautode ennistamisel olen värviparandustel üha enam hakanud kasutama aerograafi. Sellega teen kõik pisemad parandused. Eriti mugav näiteks kapoti all värviparanduste tegemisel kuhu värvipüstoliga lihtsalt ei mahu.
Originaalautodel värvingi väikseid piirkondi ja ainult neid kohti mida on tõesti vaja värvida. Isegi kui üleminekud jäävad vilunud silmane natuke näha, saab üldmulje siiski alati palju parem kui kärnadega. Ning ise ma suudan elada pigem mingi paranduslaiguga kusagil kui tervenisti üle värvitud ja enamasti värvitooni poolest mitte kokkusobiva keredetailiga.
Paneme vahele mõned meeleolufotod ka mingist vahepealsest jalutuskäigust õues.
Üldiselt hakkas see asi juba looma. Kapoti all tegin klassikalise tsingitud detailide uuenduskuuri, värvisin üle pidurivõimendi ja kõik muud musta värvi detailid. Leidsin uued originaal küünlajuhtmed, uue punase jahutusvedeliku vooliku. Palju puhastamist ja pisidetailide asendamist korrektsete originaalidega. Aku originaalraamile tuli ehitada vaheadapter mis ühendaks tänapäevase aku vene aku originaal kinnitusega. Eks siin ikka tegelikult palju nokkimist oli kokkuvõttes. Aga lõpuks jõudsin enda meelest täiesti rahuldava tulemuseni. See näeb juba välja nagu musta numbri auto kapotialune. Restaureerimata originaalauto kohta pole paha.
Väljast vahetasin veel välja mingi osa tulesid ja klaase, ploeerisin ja vahatasin, puhastasin kroomi. Aga väga suurt tööd ta ei vajanud. Autot oli suht kenasti müügiks ette valmistatud juba Venemaal ja mulle jäi teha veel ainult viimane lihv. Iseasi oli salong. Autol olid sees originaal kangaga istmed ja nad olid õnneks terved. Näha oli, et neid oli kuidagi üritatud sirutada aga pigutus ei olnud piisav. Istmete vedrupakid oli katki, istmed oli igatepidi kuidagi viltu ja vedelad. Need sai lastud korda teha. Istmed osandati, vahetati katkised vedrud, väänati raamid sirgeks ja asendati kanga alused porolooni ja vatiinikihid. Kui nad sadulseppade juurest koju tagasi tulid, nägid nad esmapilgul väljast justkui täpselt samasugused välja nagu enne, aga alt vaadates olid nad ikka täitsa tutikad. Ja istumiskvaliteet oli ikka hoopis teistsugune nüüd.
Lisaks oli aeg teinud oma töö põhjamattide aluse porolooniga. Gaz 24-l väga mingit muud mürasummutust polegi kui see poroloon. Ehkki oleks saanud teha ka paremini, taastasin täpselt originaalse olukorra. Midagi muud ei lisanud ja porolooni lõikasin ka täpselt sama valesti nagu tehases.
Tegelikult võiks seda lugu kirjutada veel palju detailsemaks aga ma polnud teinud tööde käigus piisavalt detailseid pilte kahjuks. Oli endalegi omamoodi huvitav ja õpetlik projekt kuidas ennistada mustale numbrile originaalautot. Ja just niimoodi, et auto mitte ei näeks okei välja parketi peal ja lindi tagant, vaid oleks päriselt kasutatav igapäevase autona. Kuidas teha asju lihtsalt korda, mitte neid ilmtingimata restaureerides. Eks suures plaanis oli ideoloogia ikka sama nagu restaureerimise puhul - kui sa ei keskendu detailidele, ei saavuta sa tervikut. See oli tegelikult nii vahva protsess, kuidas see auto läks kukesammukestega kogu aeg paremaks. Puhastad mingid klemmliistu juhtmeotsad ära, juba parem. Teed signaalipasunad korda, jälle sammuke parem. Asendad tagatulede klaasid värskematega, hoopis teine pilt. Ja niimoodi edasi minnes hakkab kogu tervik lõpuks mängima hoopis teist meloodiat kui alguses.
Igal juhul selline ta sai. Ja tore oli seegi, et täpselt omaniku sünnipäeval kruvisime Volgale mustad plaadid külge ja ulatasime Grupile Seltimehi tema uue Volga võtmed.
_________________ Terve aasta poole aastaga
Sa ei saa teha algatada uusi teemasid selles foorumis Sa ei saa vastata teemdaele selles foorumis Sa ei saa muuta oma teateid selles foorumis Sa ei saa kustutada oma teateid selles foorumis Sa ei saa hääletada küsitlustes selles foorumis
volga.ee ei vastuta foorumis tehtud postituste eest. volga.ee jätab endale õiguse kustutada ja redigeerida
kommentaare, mis ei vasta sisult headele tavadele.