Volgaklubi kodu
Kodu
Foorum
Galerii
Kontakt
Kuuluta
  


· Avalehele
· Klubi tutvustus
· Liikmete nimekiri
· Ürituste kalender
· GAZ Ajalugu
· GAZ Mudelid
· Volgad meedias
· Maailm ja mõnda
· Ümberehitused
· Tehnoabi
· Uudiste arhiiv
· Lingid
· Kasutajate nimekiri
· Foorum



Praegu on, 156 külastaja(d) ja 1 kasutaja(d) kes on praegu portaalis.

Sa oled Anonüümne kasutaja. Sa saad registreerida vabalt vajutades SIIA


Volgaklubi foorum :: Vaata teemat - Komandeeringuaruanne Tallinn-Moskva-Moskva .... Moskva ...
Galerii  Laadi pilte serverisseLaadi pilte  OtsiOtsi   ProfiilProfiil   Logi sisse, et kontrollida oma privaatsõnumeidLogi sisse, et kontrollida oma privaatsõnumeid   Logi sisseLogi sisse 

Komandeeringuaruanne Tallinn-Moskva-Moskva .... Moskva ...
Mine lehele 1, 2  Järgmine
 
Uus teema   Vasta sellele teemale    Volgaklubi foorum -> Üritused ja komandeeringud
Vaata eelmist teemat :: Vaata järgmist teemat  
Autor Sõnum
Sm.Tihhonov
Seltsimees
Seltsimees


Liitunud: Nov 08, 2004
Teateid: 2726
Asukoht: Tallinn Nõmme

TeadePostitatud: K apr 15, 2015 12:06 am    Postita teema: Komandeeringuaruanne Tallinn-Moskva-Moskva .... Moskva ... Vasta viitega

Oma sõbra Matiga olen juba harjunud ootamatustega. Täna täiesti tasakaalukana tundunud seltsimees võib homme ootamatult lajatada näiteks kolme idaploki kaubikuga, korraga. Või igati rutiinne Statoilist õlle ostmine võib lõppeda linnakruiisiga neljarattaveolise Volga tagaistmel. Kunagi ei tea kust otsast pirakas tuleb ja isegi pikaajalise treeningu tulemusena ei suuda alati kõigeks valmis olla. Kuna see kõik on omamoodi põnev, ei tihka kunagi küsida ka, et "sõber, kas sul on ikka tabletid võetud".

Üks õhtu jõime halli peal õlut ja pidasime tavapäraseid autoplaane. Kuna need asjad on ennegi nii lõppenud, ei olnud selles enam midagi ebatavalist, et ülehomme olime jälle Moskva lennukil. Nagu ikka oli mõte mõned kasutatud autod üle vaadata. Lennujaamas surusime end mugavalt kahekesi ühele Citroen Berlingo kaubiku esiistmele ja asusime teele Dmitrovi suunas. See oli siinsamas, kuskil Moskvast kõrgemal. Umbes poolteist tundi sõitu. Dmitrov oli kena koht. Seal oli palju muutunud. Ruslan oli aia korda teinud, Galja palju juurde võtnud ja lollist Ivanist polnud keegi enam midagi kuulnud.

Sisenesime kõrge planguga territooriumile, ignoreerides koera kes haukus puuris suu vahus. Ei tahtnud teada mida see loom sööb. Välja tulnud omaniku volitatud isiku asetäitja esindaja lubas meil lahkesti pakutava kaubaga tutvuda. Soovite, vaadake, sõitke ...


Nende autode kohta on raske midagi väga lisada. Tegemist on elusuuruses niivõrd imposantsete elukatega, et hõbeniit hakkab suunurgast täiesti kontrollimatult jooksma. Pildid ei suuda edasi anda seda karismat, jõulisust ja üleolekut mida need tooted endast õhkavad. Ilmselt on see maailma kõige ilusam luksusauto siluett, seda on arutanud ka maailma juhtivad autoväljaanded. Ta on ühelt poolt nii üüratult suur ja samas nii veatult hästi proportsioonis, et see on täitsa kadestamisväärne harmoonia.


Mootor on ka lahe, töötab täitsa tavalise Zil veoauto häälega. Aga seda ainult siis kui kapott lahti on. Suletud kaanega on ta sisuliselt hääletu.


Sõitjateruum on hästi koostatud mitte ainult venelaste kohta, vaid isegi lääne mõistes. Olgugi, et disainilt oli ta 90-tel juba ajast ja arust toode, kompenseeris selle rikkalik viimistluskvaliteet. Paksud vaibad, kvaliteetne veluur, korralikud plastikud ja kõige tipuks muidugi esmaklassilise viimistlusega puitpaneelid. Ja neid oli palju.




Mind rabas eriti puitpaneelide erinevatest spoonidest koostatud aktsentribad, mis olid ülipeenikesed ja istusid kokku täiesti veatult. Ning meenutame siinkohal, et sel ajal ei tuntud mingit laserlõikust ega muud tänapäevast imet.


Terve ülejäänud päeva püüdsime kuidagi jõuda omaniku volitatud isiku asetäitja esindajast kõrgemale, kuid parimagi tahtmise juures jäime teiseks. Õhtul tegime oma Moskva sõbra Dimaga korraliku eine ja võtsime kokku päevasündmusi. Dimal oli kohe uus mõte. Hommikul vara ootasime teda tänavanurgal. Kalgi tuule käest pääsenuna tundus Volga Siberi nahksalong nii hubane ja soe.


Dima viis meid kuhugi lõuna poole ühte daat¨ade rajooni garaa¸i kuskil veehoidla taga ... Moskva lähistel. Ütleme nii, et sealgi oli asju. Nagu selliste autodega juba kombeks, võttis meid vastu omaniku esindaja sõbra naabrimees, kummikute ja kilejopega.


Eelmised autod oli suht varaste kerenumbritega, vist olid 56 ja 67 või midagi sellist. See isend oli märksa uuem, kerenumbriga 124. Tal olid juba salongi materjalid veidi uuemad, ees valged suunatuled ja veel mõned pisidetailid erinevad. Kuid suures plaanis ikka sama asi.



Nojah, olid toredad tooted. Meie võtsime nüüd suuna juba armsaks saanud Planeta Zelezjaka nimelisse autovaruosade kaubamajja. Jätsin kalad ja eskalaatorid pildistamata, võtsin ainult rauatükikesi.



Ning meie päevateema võttis väga hästi kokku:


Parklas saime kokku Dima sõbraga, kes kasutas igapäevasõidukina Gaz 3111. Nojah, inimene peab ju millegagi sõitma. Meie sõber Dima on ise Gaz 3111 üks parimaid spetsialiste. Tal on neid autosid endal mitu, ta teab neid peaaegu kõiki - mida toodeti, mis on säilinud jne jne. Tema haldab nende autode varuosade infot, ta suudab hankida neile osi ja ühtlasi oskab ta väga hästi ära tunda hea eksemplari. Antud isend oli tema hinnagul üks parimaid originaalina säilinud autosid Moskvas.


Dima võttis meile terve päeva ja vedas meid mööda Moskva põnevaid paiku ringi. Näitas igasuguseid urkaid, varuosapoode ja muud põnevat. Siberis sees oli hea, kuid väljas oli tõeline Siber. Nii külm tuul, et võttis kõrvalestad ära umbes 30 sekundiga. Vaatamata sellele, et Dima oli unustanud hommikul kodust jope võtta, ei raugenud tema entusiasm. Näiteks ei pidanud seltsimehed paljuks kortermaja parklas hakata hapukurki sööma. Õigemini algatada projekt - avage purk.


Vahtisime Dima sõbra uut Gaz 3111 eksemplari, mis oli kogemata Toyota 3,4 liitrise V6 mootoriga ja automaatkastiga. Kahe VIN koodiga TechnoVolga viimistlusega isend, üleni nahast, jumala originaalis. Dimal oli huvitav. Meil oli Matiga nii külm, et silmamunad tahtsid peast välja hüpata.

Lõpetasime oma päeva meile juba tuttavas üüratus GAZ teeninduses, kus kunagi meie 31029 kahe ööpäevaga surmast tagasi toodi. Ainult et seekord olime seal juba kui tuttavad ja pääsesime sisse kesklattu. Dima marutas kolmekorruselise lao riiulite vahel nagu lendorav. Meie hoidsime vähe madalamat profiili. Tundus kuidagi sobimatu kohe saabastega voodisse ronida kui juba tuppa lasti. Seda enam, et laojuhataja laua kohal rippus silt:


Teine meeldejääv detail oli Volgateeninduse varuosade kesklao uks. Kui muidu peaks lukk kaitsma pättide eest, siis siin oli peetud vajalikks kaitsta ka lukku.


Ning muidugi peldik. Kui lähed, siis prilllaua võtad seina pealt ja paned pärast tagasi. Ning pea meeles - jalgupidi sitapotile ei roni, mööda ei kuse ning austage ka teisi sittujaid.


Lahkusime rikkaliku saagiga. Ainus mure oli nüüd see, et kuidas seda kraami kõike koju viia. Me olime ju lennukiga. Kolmandal päeval veetsime aega suurel varuosaturul. Äge paik, peaaegu nagu muiste. Lõpuks ostsime lähedalt poest kaks kõige odavamat ja kõige suuremat spordikotti. Matile originaal WEST ja minule BOSS. Maksid ka rsk mingi 400 rubla tükk. Ning siis ladusime need kotid rauda täis. Nad olid nii rasked, et päris tükk tööd oli joosta nendega minutitega võidu Aeroekspressi rongile.

Lennujaamas püüdsime teha nägu nagu oleksime tavalised turistid.


Kuid õnnetuseks tuleb seal läbida ka terminali pääsemiseks turvakontroll. Metallidetektoris tõmmati meid miskipärast kõrvale ja paluti oma saak laiali laotada. Tõesõna, see turvamehe laud nägi välja nagu lett Kurtna laadalt. Turva ei saanudki lõpuni midagi aru. Kuna pagasi ära andmisel tekkis probleeme ülekaaluga, võtsime osa asju kätte. Sellele vaatamata kukkusid meie kotid pagasi äraandmisel niisuguse kolakaga ühelt lindilt teisele, et kõik töötajad vaatasid ehmunult üle õla. Eks seegi veits tobe oli kui mööda rahvusvaheliste lendude terminali kõndisid kaks tola, ühel olid käevangus suured karbid Niva tagatuledega "FONAR ZADNII" ja teine püüdis oma Gaz 31029 iluvõre hoida nii kõrgel, et ots mööda maad ei lohiseks.

Ja parim oli teadmine, et meil ei saanud siin veel kaugeltki kõik tehtud. Me tuleme jälle...
_________________
Terve aasta poole aastaga


Viimati muudetud Sm.Tihhonov poolt (K apr 15, 2015 9:49 pm), kokku muudetud 1 korda
Tagasi üles
Vaata kasutaja profiili Saada privaatteade Saada e-kiri Külasta postitaja kodulehekülge
Idalimusiin
Seltsimees
Seltsimees


Liitunud: Feb 14, 2006
Teateid: 461
Asukoht: Tallinn

TeadePostitatud: K apr 15, 2015 12:00 pm    Postita teema: Vasta viitega

Sellist aruannet lugedes tekkib kontrollimatu soov järgmisel korral kaasa tulla!

Parimat,

idalimusiin
_________________
Harjutamine teeb meistriks (ja hiljem tsehhi juhatajaks)
Tagasi üles
Vaata kasutaja profiili Saada privaatteade
Sm.Tihhonov
Seltsimees
Seltsimees


Liitunud: Nov 08, 2004
Teateid: 2726
Asukoht: Tallinn Nõmme

TeadePostitatud: K apr 15, 2015 11:24 pm    Postita teema: Vasta viitega

Möödus umbes nädal ja mõned kopikad peale kui tervitasime jälle Aerofloti lennuki blondi stjuardessi. Olime nimelt eelmine kord koduteel arutanud erinevaid stsenaariumie vanatehnikarindel ja sidunud selle lõpuks sisuka makromajandusliku analüüsiga. Ehk lühidalt tundus, et aeg mängib meie kahjuks ja veel on viimane võimalus kasutada nõrga rubla võimaluste maailma. Mida päev edasi, seda tugevamaks on muutunud rubla ja samal ajal langeb euro väärtus nagu kütuseosuti minu musta Mercedese armatuuril.

Mingitel hetkedel kui Venemaal käisime maksis üks euro ca 75 rubla. Viimastel reisidel oli ta juba 62-65 rubla ja tänaseks päevaks on kurss jõudnud juba ca 55 juurde. Kuna venelased arveldavad ka autode väärtust ikkagi rublas, tähendab viimase poole aasta trend meie jaoks autode hinnatõusu üle 30%. Ehk siis kokkuvõtlikult tundus mõistlik plaan tuua kiiresti veel Venemaalt mõned autod.

Moskvas Belorussija vaksalist välja astudes võttis meid vastu taas jäiselt külm tuul. Muidu oli siin kõik endine ja polnud mingitki kahtlust, et oleme jälle Venemaal.


Olime veidi eeltööd teinud ja leppinud ette kokku kolme Volga tehingud. Minul on viimasel ajal küpsenud plaan saata pensionile oma must 16 klapiline Gaz 3102 ja asendada see uuema analoogiga. Peale viimast Peterburist toodud Gaz 31105 kogemust on mulle üha enam hakanud meeldima mõte osta endalegi kõige viimase põlvkonna Volga, minu puhul siis kindlasti Gaz 3102. Tingimused olid lihtsad - must kere, kõige viimane modifikatsioon (Saksa sisuga ja Chrysleri mootoriga) ja kindlasti konditsioneeriga. Ma oli nõus maksma tema eest väärikat hinda kuid tingimuseks oli kõigi kolme ülesande laitmatu täitmine ja maksimaalselt hea seisukord. Ehitada ei viitsi.

Mati oli endale kokku leppinud eelmises postituses mainitud Gaz 3111 tehingu ja veel ühe põneva isendi. Seda kui põnevaks see isend lõpuks meie viimased kaks päeva muutis, ei osanud me unistadagi.

Sõitsime metrooga juba tuttva autoregistri juurde. Sealjuures olge teie edaspidi tähelepanelikumad. Kui teie kodustatud moskvalane ütleb, et tulge välja metroo esimesest vagunist, siis tehke seda. See väike nüanss võib olla päris kaalukas. Me tulime valest otsast välja ja saime litsuda umbes 2 km pikkuse ringi. Tuul oli nii kõva, et silla peal pidi ühe käega käsipuust kinni hoidma, et minema ei viiks. Jube.

Autoregistri juures oli kõik endine. Muutunud oli vaid see, et igaviku teele ekslema sattunud 2410 oli teise kohta nihutatud ja jumala p...ses 3110 tagaklaasile oli ilmunud silt MÜÜA.


Esimesena lendas letti must 3102. Kirjelduse järgi pidi see olema 55000 sõitnud 100% originaalne ja ühtlasi ka ideaalses seisukorras isend. Mustadest klaasidest ja sama värvi velgedest olin teadlik. Küsiti väärikat hinda, kuid kõigist odavamatest tundus see siiski parem valik.


Müüjaks oli Vagif, puhastverd venelane, nagu see suur ja kongus ninaga mees end tutvustas. Üldiselt tundus, et meil oli Vagifiga veidi erinev arusaam ideaalsest originaal seisukorrast. Auto oli tervenisti üle värvitud, sealjuures polnud Vagifi kah juurtega venelasest sõber Merab viitsinud eemaldada mitte ühtegi detaili. Perfektne teibitöö ja iga tihendi juurest olid värvi servad näha. Vagif arvas, et need teravad värviservad teibikohtades on poleerimistpasta jäägid lihtsalt. Auto küljed lainetasid nagu Järvakandi aknaklaasid 80-tel aastatel. Peale selle ajas auto juba uue värvi alt innukalt roostet välja, tagastange oli roostes ja salong näitas rohkeid kulumise märke. Rooli ja käigukanginupu oli ta küll uued ostnud, et õigustada auto väikest läbisõitu, kuid muus osas oli ta ikka päris kulunud asi.

Midagi polnud parata, Vagif ja tema tundmatu sõber pidid istuma oma Volgasse ja minema tagasi sinna kust nad tulid. Meeneks siiski klassikaline mälestusese.


Järgmine patsient oli meil juba tuttav Gaz 3111. Vastavalt ühele varasemale komandeeringuaruandele on Maarjamaal üks selline isend muidugi juba olemas. Aga antud eksemplar tundus nii atraktiivne, et rumal oleks olnud ta ostmata jätta. Ta on kuidagi värske ja puhanud olemisega auto, hästi meeldivat tooni originaalvärv, kena sisu, kliimaautomaatik, peaaegu kõik detailid terved ja ilusad. Jah, ka temal on mõned iluvead ja kulumisjäljed, kuid suures plaanis kõlbab see auto ka niisugusena muuseumisse lükata. Omanik tegi lihtsalt loobumisotsuse, kuna tahab ehitada oma uut projekti - 3,4 liitrise Toyota mootoriga isendit.



Ja kolmas patsinet ... jah ... see kolmas... Tema nimi on Gaz 310223. Lahti seletatuna Gaz 3110 universaalkerega mudeli sanitaarvariant. Dr. Watson, teil on lubatud valjult aplodeerida. Ühtlasi lubame, et saad olla esimene kes võib tulla steriilsele hallile vakstule nihelema.


See kiirabivolga oli väga väikese läbisõiduga teatud põhjustel, mille lahti kirjutamine avalikus ruumis ei oleks kohane. Aga ütleme, et Venemaal on kõik võimalik. Ta on olnud ametlikult majandusautona kasutusel, mistõttu on eemaldatud katuselt ja esitiivalt lambid ja tagant pakiraam. Aga kõik muu on täpselt nii nagu peab.




Kapoti all on igati õige ZMZ406 mootor, mis muuseas ei tiksu ja lagise nagu minu auto oma. Tagaruumis on põranda all kenasti säilinud lisasoojendus. Vajutades eest lülitit, hakkab ta täitsa adekvaatselt isegi sooja puhuma. Kõik on kuidagi puhas ja värske, nagu vähekasutatud autole kohane.


Patsiendid üle vaadatud, läksime neid registreerima. Mõtlesime, et meie kogemustepagasiga on see sisuliselt vaid "siuh ja virr" üle joosta. Jah ... mõtlesime. Aga siniste särkidega ametnikel olid teised plaanid.
_________________
Terve aasta poole aastaga
Tagasi üles
Vaata kasutaja profiili Saada privaatteade Saada e-kiri Külasta postitaja kodulehekülge
Dr. Watson
Seltsimees
Seltsimees


Liitunud: Jan 10, 2006
Teateid: 545
Asukoht: Tallinn

TeadePostitatud: N apr 16, 2015 10:50 pm    Postita teema: Vasta viitega

ÜÜRATUD APLAUSID!
Tagasi üles
Vaata kasutaja profiili Saada privaatteade
sm.Endel
Seltsimees
Seltsimees


Liitunud: May 06, 2014
Teateid: 11
Asukoht: Turu 11a-8 Viljandi

TeadePostitatud: P apr 26, 2015 11:43 pm    Postita teema: Komandeeringuaruanne Tallinn-Moskva-Moskva .... Moskva ... Vasta viitega

Lugedes seda kõike siis nagu ei usukski,et nii on ka võimalik. Ootan põnevusega mis siis edasi. Rolling Eyes
_________________
Mida kõrgemal lendad seda kauem kukud!!!
Tagasi üles
Vaata kasutaja profiili Saada privaatteade Saada e-kiri
Sm.Tihhonov
Seltsimees
Seltsimees


Liitunud: Nov 08, 2004
Teateid: 2726
Asukoht: Tallinn Nõmme

TeadePostitatud: R juuni 12, 2015 12:22 am    Postita teema: Vasta viitega

Olles teinud ostuotsuse neile kahele Volgale jäi veel ainult üks pisiasi - vormistamine. Minu nimele 3111, Mati nimele kiirabi. Tagantjärele on mul hea meel, et seekord sai niipidi. Dima lendas raha vahetama, kuna kohalikud arveldavad siiski ainult rubladega. Neil on seadusega valuutaarveldused nii rangelt keelatud, et keegi ei julge sellega riskida.


Kell oli juba uhkelt kolm läbi ja GAI punkt pandi kinni vist kell 6. Tormasime ostu-müügi lepinguid vormistama. Selleks on GAI punkti ümbruses terve hunnik "komisjonäre" kes istuvad oma pisikestes putkades ja vormistavad autosid. Teine samasugune pande on kindlustuse tegijaid. Esimeses putkas läks kohe niisuguseks mölluks, et peaaegu oleks peksa saanud. Umbes kuuel ruutmeetril oli ca 12 inimest ja keegi enam ei klattinud ära kes järgmine oli. Ja meil oli ju kiire.


Põgenesime ja leidsime mingi järgmise baba, kes oli nõus meie asju vormistama. Tal oli noorepõlve pilt ka seinal. Seal käib kuidagi nii see asi, et vormistatakse justkui kaks lepingut, üks müüjale müümiseks ja teine ostjale ostmiseks. Hästi segane. Aga tehtud saime.


Müügilepingud olemas, tormasime GAI punkti sisse ja veendusime, et tänaseks enam numbreid ei ole. Seal on mingi väga kummaline järjekorraautomaat, mis nasaalse robotihäälega ütleb sõnadega numbreid: "number see-ja-see minge palun kassasse see-ja-see". Ning numbreid antakse välja ainult teatud arv. Need, kes enne avamist ukse taga järjekorras on, need ilmselt saavad. Nagu juba mainitud - meie ei saanud.

Mati võttis kõne juba varasemalt tuttavale Slavale (varjunimi, õige nimi toimetusele teada), kes on kohaliku piirkonna "kunn" ja peaks suutma selliseid asju ära klaarida. Slava lubas varsti tagasi helistada. Mõne aja möödudes tuli sõnum: "Teine korrus, kabinet XXX, parool ......." Selgus, et see oli kohaliku GAIpunkti pealiku kabinet. Suure kabineti tagaosas paistis läbi paksult täis suitsetatud õhu üks paks mees. Istus suure laua taga, suures toolis ja tegi ... khm .. suitsu. Olgu ta varjunimi näiteks Tugin, auastmelt polkovnik. Sealjuures olge informeeritud, et tervel Venemaal on avalikes ruumides suitsetamine keelatud. Polnud lihtne mees.

Ettevaatlikult vanale liginedes rääkis Mati talle oma loo ära. Et tahaks vormistada ja piirile sõita, kuid näe ei saa. Vana kuulas, lõdva näonahaga suunurgad mornilt allapoole, sigaret näpus. Vahepeal noogutas ja korises "panimaju!". Võtis toru, helistas ja saatis meid allakorrusele järgmisesse kabinetti. Tegemist oli juriidiliste isikute teenindamiseks mõeldud sektsiooniga. Alustati vormistamisega ja kohe küsiti, kas meil passi tõlge on. Loomulikult polnud. Õigemini Matil oli, aga kuna mul polnud, tundus lihtsam kui meil kummalgi polnud. Ametnik küsis, et kas Tugin ka teab, et meil tõlget pole. Arvasime, et teab. Ametnik tundus mõistvat. Anti blanketid kaasa ja saadeti autosid näitama.

Autode ettenäitamine möödus täiesti tõrgeteta. Standartne protseduur, pildid, tehasetähised, templid (mida oli palju) ja asi mutt. Isegi militsionäär polnud meiega väga tige. Ühe Samara mehe enne meid sõimas küll nii armetult läbi, et mees vajus päris kössi. Paksule miilitsale ei meeldinud, et Samaral oli tuunitud summuti ja keeldus auto tehasetähist vaatamast. Võimalik vaid Venemaal.


Numbrid maha ja GAI majja tagasi. Seekord siis juba kohe otse tuttava ametniku juurde, kes meid kohe ka lahkelt vastu võttis.


Esimesena mina ja 3111. Võeti paberid ja numbrid vastu ning saadeti teisele korrusele ootama. Mati auto pabereid läbi vaadates tõmbus ametniku nägu morniks ja teatas, et siin on üks probleem ... Mati jäi seda lahendama, mina läksin oma numbreid ootama.

Ja umbes 10 minutit enne sulgemist hüütigi: "RUUD, Martinovit¨". Nägin juba läbi akna oma auto transiitnumbreid kui tädi küsis passi tõlget. Polnud. Küll Dimitri (3111 müüja) püüdis igatepidi temaga rääkida ja selgitada, kuid tädi jäi kõigutamatuks. Kui passi tõlget pole, närige pärakat. Helistasin Matile, mis teha. Mati oli parasjagu all meie tuttava ametniku juures kellele probleem edasi suunati. See oli juba kiirabiga kaasa tulnud probleemi pärast niigi tige. Ja siis veel see mutt oma passitõlkega... oli ju jutt et pole rsk. Võttis telefoni ja helistas üles. Karjus torusse nii et isegi mina teisel pool klaasi sain aru kuidas mutil vererõhk tõusis. Mutile selgitati brutaalses vene keeles, et passi tõlge on Tugini käes ja kui mutt tahab seda väga näha, mingu Tugini kabinetti seda lugema. Mutt ei tahtnud Tugini juurde minna ja oli näost punane nagu keedupeet kui viskas mulle demostratiivselt läbi luugi auto transiitnumbrid. Sellega oli korras.

Aga Matil ei olnud korras. Selgus, et probleem oli suurem. Kiirabi oli olnud kunagi mingi tervishoiuministeeriumi haldusalas oleva riigiettevõtte auto, mis oli sealt maha kantud ja lepinguga võõrandatud. Aga ostja polnud sõidukit enda nimele vormistanud, sest tema ostis auto ju spekulatsiooniks. Seega oli auto jõudnud kuskile halli tsooni kus ta polnud enam kellegi oma. Ehk meie mõistes "ajutiselt kustutatud" olekusse. Ostja oleks pidanud sõiduki justkui uuesti registreerima. Ehk siis andma ära ka tema vanad numbrid ja võtma talle uued numbrid. Mingid maksud olid ka suuremad, kuigi mitte oluliselt. Aga siin oli üks probleem - auto registrikande taastamist ei saa teha välismaalane, kes soovib autot eksportida. Seda peab tegema Venemaa kodanik ja võtma auto kohalikku registrisse.

Lahendus - tagasi tuttava memme juurde ostu-müügi lepingut tegema. Mati müüs auto Dimale. Dima pidi järgmisel hommikul alustama sõiduki registrikande taastamisega. Aga kuna kõik oli juba kinni, jätsime kiiruka maha, võtsime oma 3111 ja sõitsime sellega kiirelt ca 40 km läbi linna Dima kodu juurde, kus me jätsime ta valvega parklasse.


Tegime lõõgastava eine armsaks saanud Ukraina restoranis ja sõitsime viimase rongiga hotelli. Järgmisel päeval jälle GAI punkti minek ju. Moskva metroojaamad pole küll nii uhked kui Peterburi omad, kuid siiski meeldejäävad.


Järgmisel päeval oli meil õhtuks planeeritud kojulend, kuid terve pikk päev oli ju ees. Ja see päev oli tõesti pikk. Kenasti GAI puntki avamise ajaks olime tagasi juba tuttavas paigas.


Dima alustas oma värskelt soetatud auto arvele panemist. Selleks oli vaja auto jälle ette näidata. Mis sellest, et eile alles sai näidatud.


Nüüd aga tekkis ettenäitamisel probleem. Militsionäärile meie kiirabi ei meeldinud. Küll ta luges neid pabereid ja kinnitas, et siin midagi ei klapi. Suures plaanis oli nüüd probleem selles, et meie kiirabi ei ole enam sõiduauto. Mis sellest, et enne oli sõiduauto ja tal on passis 5 kohta (neist üks lamavas asendis). Aga kuna tal on ka plekist vahesein, on tema meelest tegemist hoopis kaubikuga. Meil on sellest muidugi jumala ükskõik - kaubik või sõiduauto. Kirjuta kuidas tahad, peaasi löö need pagana teplid peale. Aga see polevat nii lihtne. See miilits oli juba kuri kui kurat. Kärkis paukus, mölises, alandas. Seltsimees Miilits teatas lõpuks oma otsuse - kaks varianti:
a) taotlete ümberehitusloa sõiduautost kaubikuks mida nad hakkavad menetlema
b) võtate siinsamas kohapeal, tema nähes vaheseina vahelt välja
Mati võttis ohjad üle ja läks vestles ise kurja miilitsaga. Mida täpsemalt - kes teab. Resultaadina selgus, et tegelikult sobib see kiirabi ka sellisena nagu ta on. Ja pole vaja siin kohapeal midagi hakata rassima selle vaheseinaga. Eks kodus võtate. Tutkit me võtame. Vahesin teeb selle Volga kabiini nii hubaseks ja mugavaks.


Aega läks, tuttav ametnik veidi aitas ka ja Dima sai auto kuidagi arvele.


Nüüd oli siis vaja teha veel ainult üks tehing - müüa Matile tagasi ja võtta arvelt maha. Aga enne seda oli autole vaja teha kindlustus. Kuigi auto pole ju platsilt liikunud, peab olema kindlustus. Ja miinimum periood on pool aastat. Venemaal pakutakse kindlustusi igal pool. Ka GAI punkti ümber oli neid palju. See on juba vana tõde, et kindlustusi on kahesuguseid - päris kindlustus ja miilitsakindlustus. Viimane on siis originaal blankett, justkui päris kindlustus, kuid tegelikult katet pole. Miilits ei saa aru, kuid avarii korral oled hädas.

Hubane büroo, kus me jälle oma asju vormistasime. Muide siit saab ka kseeroksit kui vaja. Venemaal tähendab see teatavasti koopia tegemist.


Tuttav ametnik võttis paberid vastu, vaatas Matile otsa ja arvas, et põhimõtteliselt võiks nüüd kohe käed raudu panna. Meie kindlustus olevat võltsing ja miks me tuleme teda huijama. OK, tore. Ametnik saatis meid selle peale loomulikult perse ja edasi olime üksi. Pidime hakkama saama tavaklientidena. Originaal kindlustust keegi ei pakkunud. Just TÄNA ei saavat teha, kuna blanketid on otsas. KÕIGIL. Ja osad ütlesid, et nemad GAZ sõiduautosid ei kindlusta. Mismõttes??? Ja ilma õige kindlustuseta ei saa midagi, teha. Vahet pole, et auto platsilt ei liigu.

Dima sõitis metrooga kindlustust tegema. Ühes kohas oli kontor eelmisel päeval tegevuse lõpetanud, teises kohas täideti juba paberid ära, kui viimasel hetkel selgus, et midagi ikkagi ei sobi. Lõpuks kolmandas kohas sai Dima tehtud kindlustuse. Aga meie aeg ju jooksis. Meil läks õhtul lennuk.Tõsine siiber oli juba Venemaast. Ilmselt me polnud ainsad.


Viimaks saime asjad niikaugele, et kindlustus oli tehtud, registrikande avaldus sisse antud, auto jälle ette näidatud ja isegi lõunaaeg (1 tund) üle elatud. Peale lõunat saime teda, et meie avaldust ei saa vastu võtta, kuna avalduse täitmisel on tehtud viga. Sealjuures on vajalik märkida, et avaldust ei täida mitte klient ise, vaid kliendi dokumendite põhjal GAI punkti ametnik. Tädi teatas selle peale, et see täitja oli praktikant ja ta ei teadnud, kuidas asjad käivad. Nüüd tuleb teha uus avaldus ja auto uuesti ette näidata. Ega rohkem variante polnudki. Nii läkski. Saime uue numbri, et anda sisse uus avaldus.

Istusime ja ootasime oma järjekorda. Meil oli juba selge, et me ei jõua seda asja lõpuni tehtud. Tegime Dimale volituse, et ta saaks transiitnumbrid meie nimel välja võtta ja läksime metroo peale ära. Olime jõudnud sõita 5 peatust, kui helistas närviline Dima. Kus auto võtmed on??? Kus nad ikka on, minu taskus ju. Ta tahtis minna autot juba eiteamitmendat korda ette näitama ja avastas, et võtmeid pole. Sõitsime tagasi.

Vahepeal ilmus välja Slava, kes ootas meid GAI ees, sõimas meid kõiki läbi, et me oleme kõik valesti teinud. Ja miks me allume GAI punkti töötajate korraldustele ja miks me neid kõiki perse pole saatnud ja üleüldsegi miks te teete mingit kuradi isetegevust. Slava tormas GAI punktis ringi nagu tuulispask. Tugini kabineti uks käis pahempidi kui Slava sealt sisse-välja käis. Käis ja pröökas igal pool nagu hullunud pull. Keelas meil rongi peale minna, kuna ta viib meid ise lennujaama ära. Ta teab otseteed.

Ja sel hetkel, kui me istusime tema musta lendkruiserisse, asuts GAI punktist välja täiesti läbitõmmatud Dima, transiitnumbrid näpus. TEHTUD.

Ja meie sõitsime mööda suletud pooleliolevat kiirteed 180-ga lennujaama poole. Näiteks nendest tasuliste teede maksepunktide väravatest saab ländkariga edukalt 90-ga läbi panna. Ja sealjuures isetehtud jube UAZi kummidega käru seal taga teeb rõõmsalt kõik trikid ländkariga kaasa. Jõudsime lennujaama ja tundsime, et nüüd on jälle mitmeks päevaks Venemaast kõht täis.

Aga see komandeeringuaruanne pole ikka veel läbi.
_________________
Terve aasta poole aastaga


Viimati muudetud Sm.Tihhonov poolt (R juuni 12, 2015 9:03 am), kokku muudetud 1 korda
Tagasi üles
Vaata kasutaja profiili Saada privaatteade Saada e-kiri Külasta postitaja kodulehekülge
Simmtann
Seltsimees
Seltsimees


Liitunud: Dec 28, 2008
Teateid: 127
Asukoht: Tallinn

TeadePostitatud: R juuni 12, 2015 2:32 am    Postita teema: Vasta viitega

Vahva lugemine, igatahes!
Mõistus ainult keeldub uskumast, et tegelikult see ei ole mingisuguse häid tablette söönud filmirezissööri mõttetöö vili väljamöeldud tegelastega. Jään ootama ulmeseikluse järgmist peatükki, kus Tihhonov ja Mati alistavad reaktiivkombainil lennates kurja ning ülekaalulise miilits-lohe, taotlevad volgadele viisavabadust ja loovad venemaale paberivaba ARK-i.
Tagasi üles
Vaata kasutaja profiili Saada privaatteade Saada e-kiri Külasta postitaja kodulehekülge MSN Messenger
gazik
Seltsimees
Seltsimees


Liitunud: Nov 13, 2004
Teateid: 1281
Asukoht: Tartu

TeadePostitatud: R juuni 12, 2015 11:52 am    Postita teema: Vasta viitega

Nu opjat. Ma ju rääkisin sulle, et mul kulus 36 tundi seltsimeeste "putkade" vahel jooksmiseks ja auto vormistamiseks, siis sa arvasid, et liiga kaua Very Happy
Üks näide veel absurdist: kui gra¸danin näiteks tuleb ära andma auto vana reg.märki (mis kohe utiili läheb), siis ei tohi sel olla vähimatki vigastust. On variandid- kas telli dublikaat ja siis anna ära või maksa trahvi ja anna ära, sest su numbril oli ju midagi viga.
PS: saaks kirjutada terve raamatu sellest kuidas käis autoost aastaid tagasi Ukrainast
_________________
AADU KADAKAS
psü-psühhiaater(suiti maal, enamust aega hullumajas) Abiliin ja nõustamine GSM 534 97951
Tagasi üles
Vaata kasutaja profiili Saada privaatteade
Dr. Watson
Seltsimees
Seltsimees


Liitunud: Jan 10, 2006
Teateid: 545
Asukoht: Tallinn

TeadePostitatud: T juuni 16, 2015 1:24 pm    Postita teema: Vasta viitega

Eesti auto ost-müük tähendab sisuliselt seda, et sul on hommikul ärgates soovitud auto võtmed öökapi peal ja auto maja ees seaduslikuks sõiduks valmis!Smile
Tagasi üles
Vaata kasutaja profiili Saada privaatteade
Sm.Tihhonov
Seltsimees
Seltsimees


Liitunud: Nov 08, 2004
Teateid: 2726
Asukoht: Tallinn Nõmme

TeadePostitatud: T juuni 30, 2015 3:45 pm    Postita teema: Vasta viitega

Lugedes seda pikka komandeeringuaruannet ja seltsimeeste kommentaare, ei saa ma kuidagi üle ühest pisiasjast. Ma viskasin selle aruande kõige esimeses lõigus õhku ühe vihje, lootuses, et äkki keegi kahmab kinni ja laob päevavalgele ühe tänavuse vanatehnikahooaja põnevamatest uudistest. Aga näe, töntsiks on jäänud volgameeste silmad.

Nimelt paljud käesoleva komandeeringuaruande sündmustest said osaliselt alguse just sellest esimeses lõigus mainitud õhtupoolikust, kui ma istusin Viimsi Statoili ees neljarattaveolise Volga tagaistmele. Jah, te lugesite õigesti. Tol õhtul sai jutu tasandil esimest korda kogu neid käesolevaid sündmusi arutama hakatud. Aga selleks, et kõik ära rääkida, nii nagu oli, pean mainima, et ma tegelikult ei teagi suurt midagi. Matile tavaliselt meeldib keerutada käte vahel erinevaid ideid, vaagida poolt- ja vastuargmente, kuid sellest kõigest ei teadnud ma mitte midagi. Kuni sinnamaani välja, kui meil oli planeeritud kokkusaamine Statoilis ja ma kõõlusin tänavakivi peal oodates mõnda tuttavat autot. Oli jaanuarikuu ja parajalt külm.

Ja siis, täiesti vilunud liigutusega keeras bensiinijaama sisse Gaz 3105. Mäh ... Mida? Mul võttis ikka omajagu aega, enne kui ajupoolkerade vahel laiali jooksnud kuulid kokku tagasi suutsin korjata. See kõik käis nii lihtsalt ja loomulikult, et ma esiotsa ei saanudki aru, kas ma üldse nägin õigesti. Ma muidugi aimasin, et mingi üllatus mind ootab, kuid ma eeldasin midagi sootuks tavapärasemat ja lihtsamat.

Aga siin ta oli - Volga kõige haruldasem mudel, mida valmistati teadaolevalt vaid 55 tk. Lisaks veel 11 või 14 suurte küljeakendega prototüüpi. Siit sealt vähe kulunud olemisega, kuid täiesti komplektne ja valmis proovisõiduks. Kuna aeg oli pime ja mind polnud fotoaparaadi vajadusest teavitatud, siis saan siin lihtsalt esitada paar telefonipilti õhtuselt liigupeolt.


See on äge auto ja veel ägedam, et ta on meil siin olemas. Ma enam täpselt ei mäleta, aga äkki oli seerianumbriga 43? Üle 5 meetri pikk, 3,4 liitrine V8 mootor, manuaalkast ja neljarattavedu. Teda vaadates tuleb siiski mõista, et tegu on eelseeria käsitöönduslikult tehtud pooltootega, mitte päris seeriaautoga. Mitmed detailid tema juures pole justkui päris selle auto omad, kuid suures plaanis oli tegu hea idee ja suure potentsiaaliga autoga.

Selle auto saamislugu oli kah pikk ja keeruline ning seda võib olla pole minul sobilik ümber jutustada. Aga lühidalt on ta päris T¨et¨eeniast, Groznõist, kus ta oli siiani kasutusel autona. Inimene peab ju millegagi sõitma. Meie Moskva sõber taris ta pakaselisesse Moskvasse ja sealtkaudu jõudis ta Eestisse.

Siin siis esimene kaader meie uuest patsiendist, Moskvas sõbra maja ees. Järgmisel päeval pidi algama tema käivitamine ja kodutee.


Uus päev, sama koht ja edutud katsed käivitada. Külma oli vähemalt 15 kraadi ja puhus jäine tuul. Meie mehed olid loomulikult viisakais linnariideis. Kapott ei püsinud püsti ja üks seltsimeestest pidi seda käsitsi üleval hoidma. Sel ajal kui Mati üritas looma topkaga ergutada. Karpast käisid leegid välja kuni ühel hetkel oli juba kapotialune üleni leekides. Kapoti all süttinud leek kustutati liiga kiiresti, et meie kapotikandur sellest sooja oleks saanud ja nii hakkas lõpuks ka tema sõna otseses mõttes ära külmuma. Hoidke ise pakasega paljakäsi Volga kapotti sirgetel kätel. Tuli leida töökindlam kapotikanduri mudel.


Auto käivitus ja oli võimeline ka liikuma, kuid suvekummid ja nigel tehniline seisukord osutasid puksiiri vajalikkusele. Tellitud puksiir ei saanud kitsasse parklasse sõita ja nii tuli Volga sealt kuidagi kätte saada ja suure tee peale välja viia. Ilge lumega võideldes rassiti suvekummidega jonnipunn lõpuks veel ka mäest üles ja puksiiri selga. Omal jalal kojusõit ei tundunud mõistlik plaan.

Auto pidi toodama treileriga piiripunkti, Mati sõitis koju ja tuli Eesti poolt treileriga vastu. Jalgsi üle piiri minnes oli seltsimehel seljakott triiki täis erinevaid tööriistu ja käe otsas rippus turuvõrk suure akuga. Treiler oli peatunud ca 3 km piirist, linna sissesõidul. Transpordifirmad ei saa sealt edasi tulla, kui nad piiri ei ületa. Mati sõitis taksoga sinna ja alustas looma käivitamist. Jõleda pakasega puksiiri seljas toodud auto oli seest rohkem jääs kui väljast. Käima ta korraks läks, kuid seda rõõmu liiga kauaks ei jätkunud. Suri välja ja enam ei lubanud ka. Nööri otsas piiriületus oli selleks korraks otsustatud.

Volga riputati Lada 09 konksu otsa ja samal hetkel kukkus tuledelüliti sügavale armatuurlaua sisse. Jäid ainult ohutuled. Klaasid läbi ei paistnud ja neid puhtaks polnud võimalik teha. Taksojuhile tehti ülesandeks mitte sõita kiiremini kui 40 km/h. Aga vene mees on uhke. Tema sputnik nii aeglaselt ei sõida. Kui kord oli juba 90 sees, siis enam maha ei lasknud. Matil ei olnud taga eriti palju valikuid selles ilma tulededeta jääkülmas autos, 3,5 meetrise köie otsas ja klaasid läbi ei paista. Tuledega vilgutada ei saanud, signaal ei töötanud ja karjumine ei aidanud. Ainus variant üldse midagi näha oli istuda istme välimisel serval, hoida õlaga ust lahti ja sõita pea autost väljas. Silmad täis sputniku rataste alt lenduvat lumesodi. Õnneks oli tosool sees, muidu oleks ilmselt kuppel lõhki läinud. Aga tegelikult Mati kinnitusel ei olnud see kohapeal üldse nii naljakas kui praegu tundub.

Piiri peal leidis ta järgmise ohvri, kes teda nööri otsas vedas. Vene piirivalvurid tõmbasid vaese sõbra nii läbi, et ta lõpuks ei teadnud enam, kas nutta või naerda koos nendega. Eesti poolel ei olnud olukord parem. Neil läks arvuti pange ja siis tuli lihtsalt oodata tundide kaupa arvutisüsteemi taastumist. Loomulikult lisame siia juurde ka Eesti poolelt palju halba tuju, kamaluga kärkimist ja peotäiega mõnitamist. Eks ta ole, sitt töö, palk väike ja kõik teised süüdi. Vahepeal lubati niipalju sooja teha, et tohtis auto treileri peale ära panna.

Olgugi, et start polnud just kõige kergem, on ta nüüd kodus ja edasi saab kõik ainult paremaks minna. Ma ikka siiani vahest käin sees istumas ja endamisi arutlemas, et mida kõike mu silmad on saanud näha.

Aga lõpuks hakkame otsaga välja jõudma ka käesoleva komandeeringuaruande viimase peatükini. Jah sõbrad, kuulujutud vastavad tõele. Ta on päriselt ka olemas. Aga veidi veel kannatust. Juba õige varsti kuulete ja näete.

_________________
Terve aasta poole aastaga
Tagasi üles
Vaata kasutaja profiili Saada privaatteade Saada e-kiri Külasta postitaja kodulehekülge
Sm Mirski
Seltsimees
Seltsimees


Liitunud: Nov 06, 2004
Teateid: 1123
Asukoht: Tallinn, Nõmme

TeadePostitatud: N juuli 02, 2015 1:43 am    Postita teema: Vasta viitega

Jah, see sõiduk on nüüd Eestis päriselt olemas. Enam ei ole see automoto legend teemal Gorbat¨ovi visiidil jäeti üks masinatest siia või oli juba midagi kuskil Tatari tänaval või ei ole olnud.
Nüüd on üks oma aja ja staatuse sümbol museaalina ka Eestimaal ja see on täiesti toimiv, kauni välimusega vanatehnika. Mati meeskond ja sm Tihhonov on viimase kuu aja jooksul korda saatnud väikese ime, mis täna Tallinna tänavatel ja võtmekohtades end ilmutas. See masin ongi täpselt nii omapärane ja omanäoline staatusesümbol - luksuslimusiin nagu ta fotodelt paistab. Kõigile teada, samas täiesti kättesaamatu ja seni kogematu. Kiitus toimkonnale raske, et mitte nimetada võimatu ülesande (missiooni) eduka lõpuni viimisel. Samuti tuleb kiidusõnu öelda väärika ja võimsa esitluse eest.

P.S. meie väikeriigi Välisministeeriumi teenindaval personalil on viimasel ajal päris rasked ajad, närvid on vist päris krussis. Igatahes selgitas vaga ja viisakas turvamees sõbralikult, et Rävala puiesteel linna poolt maha märgitud parkimiskohal ei tohi oma sõidukeid pildistada, kuna Välisministeeriumi hoonet ei tohtivat pildistada. Kui Kentmanni tänaval on USA saatkond seda ka vastavate märkidega tähistanud, siis Välisministeerium on nii salajane koht, et selle pildistamise keeld ise ka on salajane. Absurditeater ütlen mina selle peale. Igatahes said nüüd siiski kaaskondlaste poolt pildid tehtud ja loodetavasti ka siin foorumis neid näha saab. Aga minu poolt tervitused salaVälisministeeriumi hoones töötavatele inimestele, võtke siis asi käsile ja ajage turistid ka kaameratega Estonia teatri poole. Soovitan ka pingsalt jälgida teisel pool hoonet olevat parki, küllap ka seal mõni selfi teahkse, millele ministeeriumihoone peale jääb. Klounid.
Tagasi üles
Vaata kasutaja profiili Saada privaatteade Saada e-kiri Külasta postitaja kodulehekülge MSN Messenger
Sm. Västrik
Seltsimees
Seltsimees


Liitunud: Nov 04, 2004
Teateid: 1030
Asukoht: Tartu

TeadePostitatud: N juuli 02, 2015 1:44 pm    Postita teema: Vasta viitega

Ma ei ole kindel, mida ma nägin ja kas seda, mida ma nägin või ei näinud, üldse nägema pidi.


Ei tea. Arvatavasti oli see siiski lihtsalt täiskuust tingitult esimestes koidukiirtes kojusõidul roolis nähtud hullumeelne unenägu.

_________________
Jõudu annab A-76
Tagasi üles
Vaata kasutaja profiili Saada privaatteade Saada e-kiri Külasta postitaja kodulehekülge
mehann
Seltsimees
Seltsimees


Liitunud: Oct 02, 2007
Teateid: 385
Asukoht: Harjumaa, Saku

TeadePostitatud: N juuli 02, 2015 5:00 pm    Postita teema: Vasta viitega

NU BLIN TOVARISHI! VÕ DAJOTE!
Ei ole sõnu rohkem, ei ole!

Mehann
Tagasi üles
Vaata kasutaja profiili Saada privaatteade Saada e-kiri
andres21
Seltsimees
Seltsimees


Liitunud: Aug 27, 2013
Teateid: 134
Asukoht: Tartu

TeadePostitatud: P juuli 05, 2015 5:35 am    Postita teema: Vasta viitega

Siia sobiks vist Tammsaare lause: "Litsid mehed need Volga mehed"
Tagasi üles
Vaata kasutaja profiili Saada privaatteade Saada e-kiri
Sm. Autojuht
Seltsimees
Seltsimees


Liitunud: Dec 09, 2007
Teateid: 498
Asukoht: Rapla mk.

TeadePostitatud: T juuli 07, 2015 10:37 pm    Postita teema: Vasta viitega

Lugesin hommikul auto-moto foorumit kus Aspelund viitas antud komandeeringu aruandele.See on tegelikult ikka nii kõva teema, et kui seda aruannet ise ei loeks,ega kaasaegne inimene ei usu küll.Ma nagu rahvusvaheliste vedudega seoses olen seda s...a seal kordades alla neelanud ja enam lihtsalt ei talu seda ebanormaalsust.See on olnud ja ka jääb nii kauaks veel.Meeletu .Martini kajastus asjast on üli kõva.Tegelikult seltsimeestega suheldes on see teema nr-1, seejärel Kreeka jura.Muidugi tahetakse asju ka ise lähemalt näha jne.Aga äge.
Tagasi üles
Vaata kasutaja profiili Saada privaatteade Saada e-kiri
Reasta teated eelmise järgi:   
Uus teema   Vasta sellele teemale    Volgaklubi foorum -> Üritused ja komandeeringud Ajatsoon on EET Eesti talveaeg
Mine lehele 1, 2  Järgmine
Lehekülg 1, kokku lehekülgi 2

 
Hüppa:  
Sa ei saa teha algatada uusi teemasid selles foorumis
Sa ei saa vastata teemdaele selles foorumis
Sa ei saa muuta oma teateid selles foorumis
Sa ei saa kustutada oma teateid selles foorumis
Sa ei saa hääletada küsitlustes selles foorumis

volga.ee ei vastuta foorumis tehtud postituste eest.
volga.ee jätab endale õiguse kustutada ja redigeerida kommentaare, mis ei vasta sisult headele tavadele.


Forums ©
Copyright © by Volgaklubi koduleht 2004
Kõik õigused reserveeritud