Gaz 2410 teemalised eksirännakud, Sm.Tihhonov

Sm.Tihhonov · Seltsimees Liitunud: Nov 08, 2004 Teateid: 2784 Asukoht: Telliskivi, Viimsi

Tere sõbrad,

Tänase Volgaseltsi aastapäevakoosoleku mõnusas järelvirvenduses otsustasin avada taas ühe lehekülje. Nimelt kerkis koosolekul teravalt esile küsimus "kas üldse kellelgi siin lauas on ka ainult üks Volga!?". Peaaegu kõik lõid häbelikult silmad maha. Minagi keeldusin vastamast Kaldi küsimusele, et palju mul neid siis on. Aga sel hetkel veendusin, et ma olen täielikult omade keskel. See on seltskond, kellele võib loota, keda võib täielikult usaldada.

Seega astun taas vestlusringi ühelt sõbralt laenatud sõnadega "mina olen Tihhonov, ma jätsin tabletid võtmata ja nüüd olen ma jälle 2410 positiivne". Ma ei teagi kuidas seda täpselt selgitada, kuid on mõned asjad, millest ei saa lihtsalt kunagi kõhtu täis. 2410 on hea Volga mitmes mõttes. Ta on märkimisväärselt parem sõita ja mugavam kasutada kui 24. Pealgi ta näeb minu hinnangul veidi vulgaarsem ja ülbem välja. Natuke nagu "lühikese jutu meeste" auto. Samadele kriteeriumitele vastab ka 3102, kuid temal jääb puudu see rahva seas armastatud Volga kujund. 3102 on tippnomeklatuuri auto, mida paljud ei oska üldse Volgaks pidada. Ning see pole sugugi väheoluline tegur. Enamuste omaduste poolest ei jää 2410 tippmudelile ka kuigi palju alla. Seda võin ma täna väita ilma hapude viinamarjadeta, sest mul on 3102 kerega autosid olnud 8 tk.

Eks selles 2410 kultuses on oma koht ka lapsepõlvel. Olen 78 aasta lõpu väljalase. Kui tänavatele ilmusid esimesed 2410-d, olin 8 aastane. Selleks ajaks olin juba täiesti välja kujunenud autohuviline ja teadsin Vene autodest "kõike". Meil naabrimees oli EKE Projekti juhataja Sm.Tamme autojuht. Aastal 1986 sai ta tutika valge 2410, punase veluursisuga, toonklaasidega ja telefoniga. See oli valus laks, lapse silmis täiesti ebamaiselt kõva auto. Edaspidi teadsin raudselt, et Volga pidi kindlasti olema klapplinkidega ja moodsate istmetega, sest see oli ainuke päris "äss" Volga. Kõik muu tundus odav ja ebahuvitav. Ning eks too mälupilt on mind mõningasel määral saatnud kogu elu.

Olen palju aastaid tahtnud endale ühte korralikku 2410-t. Nende mõtetega sai ka oma kunagine must 2410 maha müüdud - eesmärgiga ehitada uus ja veel parem. Aga siis tulid mängu 3102-d ja universaalid ning kõik jäi soiku. 2410 projekti olen siiski kandnud endas edasi teadmisega, et kunagi teen ma selle teoks.

2011 aasta sügisel hakkasin Mati 2410 lummuses uuesti aktiivsemalt 2410 pakkumistel silma peal hoidma. Käisin kõiki vähegi huvipakkuvaid autosid vaatamas, kuid alati oli midagi täiesti valesti. Tüütasin ka kõiki sõpru selle jutuga, et hoidke silmad lahti. Kuni ühel päeval sõber Urmasega suuri Volgaplaane pidades jõudsime niikaugele, et mõistlik oleks teha mõned vangerdused. Tema etteastest olete kõik juba lugenud. Mina lisan siis alljärgnevad pildid:

Treilerauto kabiinis tagaaknast välja vaadates tekkis päris mõnus närvikõdi. Täna vist öeldakse selle kohta "liblikad kõhus". Kuidagi hea ja soe tunne oli näha, et ta on juba nii lähedal.

Garazeerisin ta kodugaraazi ning nüüd olen ikka vahest käinud ümber auto kõndimas ja mõtteid mõlgutamas. Hetkel ei tee temaga midagi, ent vähemasti on juba päris konkreetne objekt, millega plaane teha.

_________________
Terve aasta poole aastaga

Sm.Tihhonov · Postitatud: K jaan 18, 2012 4:39 pm Postita teema:

Olen nõrk isiksus. See on tõestatav juba pelgalt faktiga, et ma üldse 2410 ostsin. Sest tõele au andes ma ju tegevusepuuduse all ei kannatanud. Minu kalender oli täis vähemalt kuni 2014 lõpuni. Aga kuidas sa vaatad hapu näoga pealt sõprade-tuttavade laiamist oma 2410-ga - kellel valge, kellel must, kellel edeva veljega, kellel kroomkilbiga. Seda enam, et minus üha süvenes pettumus oma 162AAK numbriga 3102 kasutusomadustes. Ma võin ju vastu punnida, kuid lõpuks on ikkagi siililegi selge, et tuleb uus auto ehitada. Ja nii läkski lumepall veerema. Aga kui pall juba veereb, on see enamasti kontrollimatute tagajärgedega lugu. Nii juhtuski järgmine äpardus.

Olin kunagi ammu käinud ühes Lasnagorski garaazis, kuhu tõmbas mind info pakutavast 2410-st. Tegemist oli esimese omaniku autoga, minu jaoks atraktiivse sünniaastaga 1987, originaalse läbisõiduga 82000km, avariivaba ja originaalvärviga. Aga põhiline kirss tordil oli tema salong. Üle pikkade aastate nägin ma taas oma silmaga sedasama polstrit, mida lapsesilmad 86.aastal läbi EKE bossi Volga toonitud akna piilusid - punane veluur blin. Boonusena veel väga hästi säilinud ja pleekimata kujul. Kuna autol oli mitmeid puudusi ja tema hind sealjuures vastuvõetamatult kõrge, jätsin ta kindlameelselt tol hetkel sinnapaika. Enne lahkumist tegin ikkagi omanikule omapoolse hinnapakkumise, mis muidugi kerge irooniaga tagasi lükati.

Punane sisu on 2410-l väga harvaesinev variat. Uskumatul kombel oli seda ka kotiriide kujul olemas, kuigi enamasti kasutati siiski 3102 kangatüüpidega istmeid. Minu jaoks muutus punase polstriga 2410 peale seda garaaziretke kinnisideeks. Ma isegi ei väida, et punane polster on kõige ilusam variant, kuid tugeva kiiksuga kindlasti.

Möödus paar kuud, kui mõneti üllatuslikult helistati mulle tagasi. Seekord oli omanik minu poolt pakutud hinnaga nõus. Et keegi mind vanainimese tüssamises ei süüdistaks, olgu tõe huvides öeldud, et auto rippus kõik selle aja üleval populaarses kuulutustelehes. Järelikult paremat pakkumist ikkagi ei tulnud.

Loom avaldas kõvasti vastupanu. Ta kohe üldse ei tahtnud oma niiskest kodugaraazist lahkuda. Ent tema saatus oli otsustatud ja omanik oli ka halastamatu - VÄLJA, garaaz vaja tühjaks saada. Ja nii tuligi meie õuele juba teine 2410.

Veidi kurnatud olemisega, siit-sealt roostest võetud, kuid suures plaanis kuidagi sümpaatne "omas mahlas" auto.

Kõikjalt on ta must ja erineva keemiaga mäkerdatud, kuid samas on ta üleni originaal. Keevitust ega suuremat remonti pole ta näinud. Karbid on tehase omad, kuid mingi kaitsekihiga kaetud ja pintsliga üle võõbatud. Roostega peaks siin muidugi tegelema. Tagumised koopad on kohati pehmed.

Minu jaoks põhiline väärtus oli siiski salong.

_________________
Terve aasta poole aastaga

mehann · Postitatud: K jaan 18, 2012 9:57 pm Postita teema:

Ei oskagi kohe mida öelda, kas seltsimehele kaasa tunda või õnne soovida!
Punane samet on "ülikõva", eriti mustas Volgas!

kaldi · Postitatud: L jaan 21, 2012 10:38 am Postita teema:

Tere. Mina rumala inimesena ei saa aru, milline auto osteti. Postituse alguses oli juttu Urmase autost, hiljem Lasnamäe punase sisuga isendist. Või osteti 2 autot. Palun selgitusi. Vaatasin ka omaniku autode registrit... seal muudatused sisse viimata.
_________________
Kaldi 5025 328
Annan ka ehitusabi

mehann · Postitatud: L jaan 21, 2012 4:03 pm Postita teema:

Jah Kaldi, mitte keegi meist ei osanud ette aiamta asjade sellist käiku. Seltsimehe sõltuvus on jõudnud järgmisse faasi. Ta ostab Volgasid juba kahe kaupa! Olukord on tõsine. Minugi lugu algas sarnaselt paljude teistega, süütust seinalehe volga.ee sirvimisest. Alguses vaatsin põgusalt üks, kaks korda nädalas, edaspidi juba sagedamini ja süvenenult. Hiljem tulid igapäevased lehelugemised ja oma Volga ostmine. Edasi pikad õhtud garaasis, varosade otsingud ja teise Volga omandamine. Seltsimehed, viimane aeg on midagi ette võtta! Vastasel korral on meie tulevik tume. Sarnaselt jätkates hakkame kokku saama senise 2 korra asemel aastas (jaanuaris Võhmas aasta koosolekul ja mais ettevaatust autol) 1 kord nädalas "AV" tugigrupis. Kahjuks ei tähenda "AV" mitte avameelselt Volgadest vaid ANONÜÜMSED VOLGAHOOLIKUD. Seltsimehed olge valvel!

Tervitab Mehann

Sm.Tihhonov · Postitatud: T veeb 07, 2012 12:15 am Postita teema:

Mehanni poolt mainitud tugigrupiga saame juba pikemat aega kokku paar korda nädalas. Teisiti poleks võimalik, sest üksi võiks oma ideede otsas joodikuks saada. Grupis räägime avalikult oma plaanidest, visioonidest, rahast ja reaalsusest. Minul on grupiga vedanud. Mul lubatakse palju rääkida, kõik hullud ideed kiidetakse tavaliselt heaks ja pannakse veel omalt poolt vürtsi juurdegi. Iga aastaga muutub mul üha raskemaks oma gruppi üllatada.

Tegelikult olen hiljutist 2410 soetamist plaaninud juba ammu. Selleks on mitu põhjust. Esiteks muidugi kaua küpsenud nägemus enda ideaal-2410st, mis vajab kahtlemata teostamist. Olen hakanud aastatega mõistma, et ma naudin protsessi rohkem kui tulemust. Polegi väga vahet, mida ma ehitan. Tunnen vajadust olla pidevalt mingi projekti sees, pürgida iga hinnaga seatud eesmärgi poole ja lahendada teele jäävaid probleeme. Projekt ise on alati parem kui tulemus. Tulemus pakub mulle tavaliselt rohkem visuaalset naudingut kui tarbimisväärtust. Mulle meeldib eemalt vaadata enda Volgasid sõitmas, tundmata enamasti vähimatki soovi haarata ise juhik. Aga probleem oli selles, et hetkel töös olev universaalvolga hakkab jõudma lõppfaasi, ent järgmise projektiga olid segased lood.

Nimelt hakkasid juba suvel asjaolud kiskuma sinnapoole, et minu must 3102 läheb ilmselt lammutamisele. Kui ma ei leia paremaid alternatiive oma 31013 kere korrastamiseks/asendamiseks, lõikan oma olemasoleva auto lõhki ja kasutan tema kere vundamendina 31013 taastamiseks. Ega ma teda ei leinaks aga sellest autost jääks üle palju häid ja raskesti hangitavaid detaile. Kahju oleks neid juppe ka lihtsalt ükshaaval maha müüa. Niisama riiulile tõsta ka nagu mõttetu.

Siit tekkisid soodsad asjaolud ammuse 2410 idee taaselustamiseks. Kollektiivis sündis plaan, et oleks vaja osta üks korraliku kerega 2410 ja kõik 3102 lammutamisest ülejäävad paremad osad saame niimoodi hästi ära kasutada. Aga logistiliselt oleks mugavam, kui 2410 kere oleks enne värvitud kui 3102-te lammutama hakkan. Siis ei pea juppe ladustama, vaid saab nad otse ühelt autolt teisele tõsta. Seega oli 2410 ostmisega juba ootamatult kiireks läinud.
_________________
Terve aasta poole aastaga

Sm.Tihhonov · Postitatud: T veeb 07, 2012 12:32 am Postita teema:

Milline see 2410 olema peaks? Mul on ammu olnud soov omada 2410 salapärast tippversiooni. Mõningate andmete kohaselt oli ta täpse mudelinimega 2410-51. Ametlikku kinnitust ma sellele leidnud pole. Täpsemalt siis tipptasemel viimistlusega ja osaliselt 3102 osadega komplekteeritud 2410. Peamiselt seisnesid erinevused salongis - 3102 armatuur, tagumine aknalaud, 4 originaalkõlarit, põrandal vaibad, sametpolster, taga peatoed, vaibaga vooderdatud pakiruum, pruunid toonklaasid, kroomkilbid jne. Neid valmistati väikeseeriana tehase poolt, kuid mis loogika alusel ja kellele, seda ma ei tea. Olen ühte sellist kunagi lammutanud ja näinud, kuidas juba sünnipäraselt on 2410-l küljes 3102 kabiini tagasein koos aknalaua alusega. Kabiini esiosa on kohandatud 3102 armatuuri jaoks, mis tähendab muuhulgas erinevaid A-piilareid. Seega oli juba tehases koostatud erinev kere. Tehniliselt ei olnud nad (vähemalt enamasti) tavamudelist erinevad.

Tavaliselt nägid nad välja niisugused nagu alloleval fotol. Väliseks eripäraks on miskipärast alati kroomitud esivõre.

Esialgne plaan oli leida kuskilt originaal auto. Aeg ajalt liigub neid Venemaal müügis. Enamasti muidugi üsna kahetsusväärses korras, kuid on ka erandeid. Ning peale paarikuist jälgimist ühe sellise ma ka leidsin. Väikse läbisõiduga ja eriti haruldase Gaz 14 viimistlusega salongiga auto pandi müüki Bor-is, mitte kaugel Gorkist.

Vähese mõtlemisaja järel otsustasin, et tahan seda autot soetada, kuid ei olnud valmis talle ise järele minema. Moskvasse või Peterburgi veel, aga Bor tundus veidi liiga kaugel. See tegi asja veidi keeruliseks. Gazikuonu asus koheselt tegelema selle auto hankimise ja logistikaülesandega läbi oma kohalike tutvuste. Paraku jäime veidi hiljaks. Kui lõpuks suudeti müüjaga (mingi babulja) kontakt luua, oli auto eelmisel päeval ära müüdud. Gazikuonule on tänuvõlg siiani tasumata.

Seejärel andsin loobuka ja otsustasin endale meelepärase auto ise komplekteerida. Hakkasin aktiivselt otsima sobivat algmaterjali ja mitte midagi head silma ei hakanud. Ikka täitsa surnud autosid pakuti. Mehanni auto tundus viimaks kere poolest sobilik alusmaterjal ja soetasin ta ära. Tegu pole kaugeltki ideaalses korras autoga, kuid projektina lootustandev. Uksed tuleb vahetada ja tagapaneel samuti vahetada koos tagaluugiga. Põrandad ja koopad tunduvad head, kuid esiotsa on kerge kolaka saanud. Üldiselt mitte midagi keerulist.

Kindlasti pidi minu tulevane auto olema mingi ägedama sametpolstriga. Vajadusel oleksin selle lasknud teha. Aga kui pakuti võimalust osta Lasnamäelt nostalgilise punase veluuriga auto, siis tundus see väga lihtne lahendus. Nii tekkis teine Volga.

Tegelikult polnud ma sugugi kindel, kummale kerele seda autot tegema hakata. Lasnamäe autol olid küll tagakoopad roostes, kuid samas oli tema läbisõit väiksem ja üleüldiselt tundus palju vähem kulunud. Aga kuna üks noor volgahuviline otsis endale sobilikku 2410 projekti, oli hea võimalus ühest loobuda. Huviline eelistas Lasnamäe autot, mis mulle tegelikult sobis. Tõstsin salongid ringi ja Lasname auto sõitis eelmisel nädalal uue omaniku koju. Loodan väga, et temast saab asja ja me näeme seda veel millalgi sõitmas.

Lõpetuseks meenutus, kuidas on võimalik mahutada terve Volga salong üsna mugavalt Lada Nivasse. Niva on muide väga hea talveauto. Elasin temaga üle selle talve kõige külmema nädala ja sealjuures tarvitasin igapäevaselt. Ei pidanud kordagi pettuma. Kävitus probleemideta iga ilmaga ning salong oli alati seest soe. Mitte nagu moodsatel välismaa autodel.

_________________
Terve aasta poole aastaga

Sm.Tihhonov · Postitatud: N juuni 21, 2012 4:29 pm Postita teema:

Meie garaazis on alati mitu rauda korraga tules. Eriti hakkab seda juhtuma kevadeti, kui rahvast hakkab rohkem käima ja Tammepärja garaaz saab mõnusaks seltskondlikuks kohaks.

Endal hakkab aga igal kevadel sama valu - 2410. Teda oleks ikka ilgelt vaja. Ja ma tean, et sm.Mirskil samamoodi. Varakevadel tõmbasin oma valge relva garaazist välja. Selgus, et tal oli ikka rohkem kui üks viga. Mõni viga oli kohe nii häiriv, et panin ta esimese hooga garaazi tagasi. Põhilised härivad probleemid olid lõhkine summuti, jukerdav starteri tõmberelee, nõuetele mittevastavad pidurid ja kõigele krooniks veel ka päris arvestatav kolin mootoris. See oli muidugi ebameeldiv üllatus, sest ostuhetkel meil akut käepärast polnud ja käima ma teda seetõttu ei pannud.

Peale Ettevaatust Autot läheb ühel korralikul volgahuvilisel ikka katus vähe sõitma ja nii ma võtsingi ette järgmise katse selle valge autoga. Sm.Mirski on alati varmalt abiks, kui jutuks tuleb 2410. Tegime ta tehniliselt niipalju korda, et vaatamata teravale kolinale mootoris osutus ta täiesti ülevaatuse kõlbulikuks. Üldiselt sõidab ta päris hästi. Aga sellegipoolest sõita temaga väga ei tahtnud, kuna helid mootorist ei olnud just paljulubavad.

Tegime Sm.Mirskiga erinevaid tööplaane, kuidas selle auto teemaga edasi minna. Kas keerata ta kohe täis-projektiks? Kas teha esialgu lihtsalt mootor korda ja tarbida vähe aega välimust korrastamata? Kas lükata ta üldse mõneks ajaks veel seisma? Müüa maha koos veakirjeldusega? Ega nagu head plaani polnudki.

Üks nädalavahetus olin jälle vanatehnika lainel ja käisin Tartus Sm.Västrikuga autojuttu ajamas. Tee peale jäi üsna mugavalt Jõgeva ja otsustasin uudishimust üle vaadata kaks seal pakutavat 2410-t. Mulle lihtsalt meeldib 2410-id osta. See on parem vaimurohi kui igasugune puhkusereis. Valge maksis ca 1800 EUR ja must 4900 EUR. Tegelikult läksin vaatama seda musta. Mõtlesin, et kui ta on nii hea nagu lubatakse, on odavam see auto ära osta, mitte üritada niisugust ise ehitada. Valge tundus selle raha eest täiesti OK auto. Originaalvärviga, sile ja sirge kuigi kere oli rohkem roostes kui minu valgel. Must oli seevastu täiesti vale hinnaga toode. Tundus küll hästi hoitud auto olema, kuid ilmselt saanud omal ajal taha päris koleda paugu. Igal juhul rikkus täielikult üldmulje lohakalt vahetatud tagatiib ja koledate pahtlijälgedega tagaluuk. Lõhkine salong oli selle kõrval kökapunn.

Laupäeva õhtul Tartust tagasi sõites oli tuju täitsa ära oma pirtsutava BMW-preili pärast ja otsustasin meeleolu tõstmiseks teha "väikse" haagi Noarootsi. Kuidagi oli selline tunne, et tahaks enne magamaminekut sel päeval veel ühte Volgat nuusutada. Omanikule justkui sobis minu saabumine alles peale AK-d ja nii ma läksingi vaatama niisugust autot:

See auto nägi oma müügikuulutuse piltidel välja üsna mitteatraktiivne. Puuduvad udutuled ja veidi vormist väljas nina ei tõstnud ootusi ülemäära kõrgeks. Kuid tegelikkuses osutus selle auto seisukord hämmastavalt heaks. Jättes välja kergema avarii jäljed esiosal, mida omanik üldse ei eitanud (poiss krt sõitis noh), ning kokku kolm üle värvitud detaili, võib lugeda tema kere seisukorra ideaalilähedaseks. Sõitis see auto viimati aastal 2005. Eluaja hoitud talviti pukkidel ja pukkidel seisis ta ka viimased 8 aastat järjest. Tänavu kevadel otsustas omanik Tõnu Volgast vabaneda kuna tahtis Volga garaaziks olnud nõukaajal rajatud hooneosa vana palkehitise küljest maha lammutada. Kõlab nagu muinasjutt. Kokku on temaga aegade jooksul sõidetud 85000 km. "Meremehe auto" juttu ma parem ei räägigi, sest seda nagunii keegi täna enam ei usu. Kuigi see auto ongi seisnud suurema osa oma elust just sellepärast, et tema omanik merd kündis.

Mind muidugi üleüldse erutab võimalus osta Volgasid nende esimestelt omanikelt. Need tunduvad kuidagi rohkem "hinges" autod olevat kui edasimüüjate käest saadud. Ilmselt on see puht psühholoogiline probleem, aga väga tore on saada autoga kaasa ka see mälestus keskkonnast ja inimestest, kus ta veetis oma ülejäänud elu. Igal juhul lõime käed ja leppisime järgmiseks päevaks kokku äraviimise.

Peale hommikukohvi kogunesime Mirski juures. Võtsime kaasa aku ning lendasime Noarootsi musta Volgaga. Eesmärk oli lihtne - hall tuleb käima panna ja omal jalal koju tuua.

Hall Volga sai värske bensiini, ühe uue bensiinivooliku (vana pudenes käte vahel ära), ning sisuliselt oligi kõik. Koheselt hakkas tööle sidur, toimisid ka pidurid. Väga ladusalt läkse see protseduur.

Õhtul oli 2410-te hulk meie hoovil juba kahekordistunud.

Oli tore vanatehnikaüritus.
_________________
Terve aasta poole aastaga

Sm.Tihhonov · Postitatud: N juuni 28, 2012 3:00 pm Postita teema:

Meie uus mänguasi sõitis kenasti omal jalal Noarootsist koju. Arvestades, et ta sõitis viimati aastal 2004, oli temaga üllatavalt vähe probleeme. Ei saa muidugi väita, nagu sõitnuks ta väga hästi. Pigem vastupidi. Mõned kolinad, häälekas kardaan, rehvivibra, kerge kalle vasakule, salongis päris õudne kassi kusehais ja kõige krooniks mingi kole ja seletamatu vibra kõikide käikudega mingitel kindlatel pööretel. See oli kohe eriti ebameeldiv. Kohale saabunud konsiilium kiitis sellegipoolest auto suures plaanis heaks.

Tammepärja garaazis aeti auto kohe kanalile ja tõmmati laiali. Esimese hooga olime täiesti veendunud, et vibra tekitab sidurikorv.

Ühtlasi tundus hea mõte paigaldada sama hooga ka viiekäiguline kast. Mina võtsin ette kojameeste problemaatika. Mootor justkui töötas, kuid varred ei liikunud. Siin oli rohkem kui üks viga. Hoovastik oli laiali lagunenud ja lisaks olid kinnituskohad katki. Rõõm oli leida üles ka kassikuse haisu allikas. Rott Rudolf oli kandnud kojameeste resti alla renni korraliku pahmaka tundmatu päritoluga vatti. Kiisu oli ilmselt rotilõhna peale selle vatipahmaka läbi resti mõnusasti täis lasknud. Võeh...

Mootori vibra otsingutel eemaldas sm.Mirski siduri, kuid see ei aidanud. Vibra säilis. Seejärel sai proovitud külge erinevaid hoorattaid, kuid ka need ei muutunud ükski asja paremaks. Sai ära võetud ka esimene rihmaratas, kuid ka see ei muutnud olukorda. Ette rutates võin öelda, et seda vibra probleemi me ei suutnudki ära lahendada. Küll aga avastas Sm.Mirski, et käigukasti võlli laager on täiesti läbi. Ilmselt on ikka mootori väntvõll nii karmilt vibranud, et tapnud ära ka selle laagri. Selle vahetus oli suht tülikas.

Minu silma jaoks oli oma uue auto nina siiski veidi liiga kõver. Veidi nokitsemist ja haiged tükid olidki autolt kõrvaldatud. Esialgu pole mingit kavatsust seda autot restaureerima hakata, kuid esmamulje võiks siiski olla sirge ja komplektne. Pildil Sõbra G/K 2410-d kenasti kõrvuti koos. Mõlemad lombakad. Ühel on mootoris kohutav vibra, teisel mitte vähem hirmus kolin. Sõita ikka millegagi pole.

_________________
Terve aasta poole aastaga

Sm.Tihhonov · Postitatud: R juuli 06, 2012 3:59 pm Postita teema:

Halli auto jaoks leidsime keldrist kunagisest kastivolga remondist üle jäänud 2410 esipõlle. Ta oli küll peletavalt sinine ja kaetud mitmelt poolt roostega kuid üldiselt veel päris talutavas korras. Eemaldasin vana värvi ja see põll läks käiku.

Otsisin oma varudest vähe sirgema esistange ja põlle kroomliistu, Mirskiga kahepeale komplekteerisime komplekti korralikke udutulesid ning peale mõningast mängimist hakkas see auto juba täitsa kena välja nägema.

Tegin talle ka korraliku pesupäeva ja lagedale tuli päris kena eksemplar.

Küljekarbid on originaalvärvis ja peale ühe mõlgi täiesti veatud.

Ustel pole ühtegi arvestatavat roostekohta ej väljas ega sees. Isegi tihendirennid on korras. Siiski pole kõik kunagi lõpuni nii ilus nagu paistab, sest parem tagumine uks on ikkagi vastu garaaziust veidi loppi sõidetud.

Isegi sellised kohad, kus muidu Volgadel ikka veidi roostet nähtud, on sel autol sisuliselt uueväärilised

Ka kapotialune on täiesti komplektne ja korralik. Aku raam ja tekstoliidist kate on pakiruumis kaasas.

Üldiselt on põhjust eksemplariga rahul olla. Nii hea kerega isendit kohtab harva ja see lubab loota, et siit tuleb kunagi ilus auto. Peamisteks puudusteks ongi ainult rebenenud kotiriidega salong ja vibraga mootor. Salongiga saan ma hakkama. Punane samet kolib lihtsalt veel korra ringi. Vibra osas on sõbrad valmis ulatama abikäe, kuid hetkel pole mul jõudu temaga tegelemiseks. Enne tahaks lõpetada veel mõned poolikud asjad ja võtta ette valge auto. Valge tahaks seada eeskujulikku sõidukorda ja likvideerida mõned iluvead. Temaga tahaks veel sel suvel üsna palju sõita, enne kui ta lõpuks uue omaniku leiab.

Aga sellest juba järgmistes peatükkides.
_________________
Terve aasta poole aastaga

Sm.Tihhonov · Postitatud: E juuli 23, 2012 5:23 pm Postita teema:

Nagu eelnevalt juba mainitud, leidsime end äkki olukorras kus hoovil seisis kaks 2410 Volgat, kuid sõita ikka millegagi polnud. Tuli hakata järjestama prioriteete. Kuna hall Volga peaks saama suuremaks tulevikuprojektiks, tuli esialgu temal kõrvale jääda. Sel hooajal saab hall Volga küll veidi edevamate osadega ümber komplekteeritud, kuid suuremad tööd lükkuvad tulevikku.

Valge auto aga oli sõidukõlbmatu koliseva mootori tõttu. Selge, et niisugusena pole teda võimalik ka kellelegi müüa. Mirski võttis seinalt mõned tööriistad ja mõne aja möödudes vaatasime mootori sisse.

Kõik tundus justkui korras. See oli juba enne kindlaks tehtud, et kolinat tekitab II silinder. Kui sellel silindril küünlajuhe maha võtta, jäi kolin oluliselöt vaiksemaks. Pealtnäha oli kõik siiski nii nagu peab. Kuna plokikaas juba maas oli, sai koduste vahenditega testitud ka klappide pidamist. Selleks võib klapiõõnsused lihtsalt diislit täis valada ja lasta tal paar tundi seista. Kui vedelik ära ei kao, on klapid piisavalt tihedad.

Edasi juba kerkis mootor kapoti alt välja ja sai kinnitatud mootoripukki. Seal on teda mõnus keerata 360 kraadi.

Peale karteripõhja eemaldamist hakkas kolina tekkepõhjus end ilmutama. Õlipumba juures lebas üsna suur metallitükk.

Kuna kolinat tekitanud silinder oli juba eelnevalt diagnoositud, tuli mootorist välja tõsta vaid üks kolb. Lubage esitleda:

Kuna kolb oli ülevalpool korras, ei reetnud antud probleemi ka silindrite survetest. Üllataval kombel polnud see silindris logisev kolb põhjustanud mingit kahju silindriseinale. Seega mootor kapitaalremonti ei vajanud. Otsisime uue kolvi ning alumine osa läks samade rõngastega kokku tagasi.

Projekt nõudis siiski üsna palju aega, kuna nii mõnedki detailid tuli üle värvida. Viimasel hetkel saatsime osa juppe tsingivanni. Palju agregaate tuli üle vadata ja vajadusel hooldada-remontida. Nii ta meil läks. Aga pikkamööda hakkas ta siiski kokku saama.

Päris lõpptulemusest hetkel veel pilte pole. Viimased paar nädalalt on sm.Mirski olnud ametis täppishäälsetuse ja proovisõitude tsükliga. Palju asju on nõudnud sättimist. Ükshaaval on remonditud radiaator, veepump, termostaat, karburaator, jagaja. Ostetud on kõik uued lõdvikud ja mõned elektriosad. Parema sõidumugavuse huvides sai remonditud kardaan. Remondi läbinud mootor käib nüüd väga mõnusa pehme häälega. Päris lõpuni ei saa rahul olla tema sõiduomadustega madalatel pööretel. Kuid endise olukorraga pole siin enam midagi võrrrelda.
_________________
Terve aasta poole aastaga

Sm Mirski · Postitatud: K juuli 25, 2012 7:51 am Postita teema:

Projekt edeneb küll visalt, kuid järjekindlalt. Esmaspäeva õhtuks sain mootori uuesti kokku laotud ning lõpuks leidis vastuse ka probleem, miks masin sõites ühtlasel kiirusel ebameeldivalt jõnksutab.
Paistab, et antud madala surveastmega mootori puhul oli juba vanaks probleemiks lahja kütusesegu. Võimalik, et ka kolb purunes just lahjast segust tulenevast kuumemast tööre¸iimist. Selle vea leidmiseks sai küll kõiksugu asju proovitud. Lihtsalt uskumatu tundus, et samal ajal teiselt 24-10'lt maha keeratud karburaator antud mootorit ära ei toitnud. Lõpuks kaevasin välja oma karburaatorivarud ning leidsin kaks aastat tagasi hangitud karburaatori remontkomplektist bensiinidüüsi 250. Vahetasin selle senise 240 vastu ja nüüd sõidab volga probleemideta.

Väravamehaanik · Postitatud: L juuli 28, 2012 9:31 am Postita teema:

Kas Te oma volgasid nummerdada ei tahaks nagu seda teevad suuremad automajandid ja bussipargid. Muidu on lugejatel kole tüütu, jälgida, mis on helehall, tumehall, valkjashall, kergelt beez jne. Kui kirjutate, et võtsin 34 karbussi ja keerasin 42 peale, ning 72 jaoks sain punase polstri 27 seest, siis on teema jälgijatel võimalik paremini oma tabeleid korrastada ja teemaga järjepeal püsida.

Sm.Tihhonov · Postitatud: P juuli 29, 2012 11:27 am Postita teema:

Meil on nad tegelikult juba ammu nummerdatud. 162 on see, mis kogu aeg kotib, kuid tegelikult on kõige korralikum Volga meil. 333 oli koliseva mootoriga. 470 on muidu OK, kuid vibrab. 611 oli see, kust tuli hea punane salong 333 jaoks. Ent kuna 333 mootor oli katki, sai selle salongi hoopis 470. Hiljuti siin mängisime 333 ja 470 vahel mõningaid asju veel ringi. Näiteks kui 470 sõitis oma karpaga hästi, siis 333 selle karpaga ei sõitnud. Mõtlesime, et prooviks veel 250 karpat ka, kuid ei viitsinud. 24 karpat pole me veel komplekteerinud, seega seda ei saanud proovida. Pull oli veel see, et ostes oli 333 peal tutikas jagaja, kuid 470 peal seesama jagaja nagu asja ei prandanud. Samas, kui 470 enda jagaja oli selgelt vigane. Mustaks peaks ikkagi värvitama lõpuks 470, kuigi ka 333 poleks paha.
Ratastega on lugu veel segasem, sest 333 sai osad rattad 611 alt ja osad jäid tema enda omad. 611 sai ära müüdud mingite muude ratastega vist. Siis kui 470 juurde tuli, said osad rattad võetud talle 333 alt, mis omakorda võisid olla ka 611 rattad. Pärast seda kui 470 üks kumm lõhki läks, panin talle alla varuratta, mis minu meelest pärineb veel 876 ajast. Kuigi Mirski arvas, et võis olla ka 555 ajast. Ning kui järgi mõleda, pole meil ilmselt kummalgi õigus, sest ühed rattad jäid ju üle ka 646 projektist.

Kas asjad said selgemaks?
_________________
Terve aasta poole aastaga

Sm Mirski · Postitatud: E juuli 30, 2012 9:28 am Postita teema:

Nüüd kui seltsimeestel on autopargi numeratsion selgeks õpitud esitaks kohe ka kontrolltöö küsimused.

1. Karburaator. Mis põhjustab mootori töö puudujääke ühtlasel sõidul. Pea kuu aega tegelesin 333 mootoriremondiga ja lõpuks sain masina normaalselt sõitma kui vahetasin ujukikambris karburaatori 1. kambri bensiinidüüsi 240 asemele 250. Veidi imelik, et tehaseseade enam ei toiminud, sõidu ajal masin jõnksutas. See vahetus tegi töö paremaks ja enam masin ei jõnksuta.

2. Karburaator. Kuidas saab nii olle, et võttes täiesti hästi töötavalt (va vibratsioon) masinalt 470 maha karburaatori ja proovides seda 333 ning panne selle siis samal kujul (ei võtnud karburaatorit lahti) tagasi 470 peale, enam mootor korralikult ei tööta. Nagu nakkushaigus oleks ühelt masinalt teisele kandunud. Nimelt ei jaksa 470 mootor masinat enam ühtlaselt vedada, kui aga tooreklapp peale tõmmata hakkas mootor vedama. Eile reguleerisin veel ujukikambris bensiinitaseme vastavalt instruktsioonile, oli ikka kõvasti madalam kui ette nähtud ning sama tegin ka kiirenduspumbale, ka seal oli vahe kõvasti paigast ära. Olukord küll paranes, kuid kõige paremini sõidab masin ka täiesti sooja mootoriga siis kui tooreklapp on veidikene avatud.




Kodu	Foorum	Galerii	Kontakt	Kuuluta




Copyright © by Volgaklubi koduleht 2004 Kõik õigused reserveeritud