Liitunud: Dec 01, 2004 Teateid: 575 Asukoht: Käesalu, Keila vald
Postitatud: T sep 18, 2012 9:04 pm Postita teema: GAZ-24 (1972), sm. Metalliotsija
Tervist.
Üritan kõik ausalt ära rääkida.
Omandasin juhtimisõiguse 2000. aastal ja esimese isikliku auto ostsin 2003. See oli kolhoos-tüüpi III-seeria GAZ-21 kahe kerenumbriga ja aastast 1956. Agregaadid pärit mudelilt 24. Lugematuid remonte üle elanud Haapsalu EPT paksude helehall teener konutas juba ammu parklas, kust suurt kasvu peremees temaga vahel kartulipõllule visiite tegi. Midagi nii pöörast ja ülbet polnud aga siinkandis kellelgi, rääkimata siis meist, keskkoolinagadest! Lähematest sõpradest sai üks päranduseks AZLK 21406 ja teine harrastas ZAZ-966B-d. Väga nõrk. Ostsingi omale Volga.
Loomulikult oli vaja see kohe ilusaks teha. Tegin iseseisvalt tutvust keevitusagregaadi, pahtli ja liivapaberiga. Kui lõpuks GAZ-White Sadolin jooksvana koos kärbestega peale oli kantud, sain külge monteerida tuttuued tagatuleklaasid ja uhkusmeeter käis põhja. Seda masinat ekspluateerisin kuni 2010. aastani. Pullitegemiseks käis küll. Siis aga andsid kere kandevosad mõista, et nemad enam tõesti ei jaksa. Müüsin ta lõpuks surnud auto pähe maha. Siiamaani eksleb uute omanike käes ja otsib lolli hinnaga lolli ostjat.
Selline nägi välja minu esimene Volga oma parimail päevil. Nostalgiapäevad 2006.
Vahepeal oli aga vaja teha praktilist tutvust uuemate mudelitega. Lohistasin omale maassevajunud 1973. aasta 24-76, mis oli kunagi diiselmootori all kannatanud. Tegin iseseisvalt tutvust pärimistoimikute, notari ja auto „ellukutsumisega“, kuna mina võsapillidega ei jända. Ãœhtlasi lammutasin ta põhimõtteliselt algosadeks ja ammutasin hindamatuid teadmisi GAZ-ide konstruktsioonist. Näiteks veendusin lintspidomeetri olemasolus. Seda tegin ma muidugi ka vastavatud volga.ee ehk minu Suure Juhi ja Õpetaja toel. Oli sügis 2004. Tänavale ei jõudnud me kunagi.
Minu esimene moodne sõiduauto. Sõbrad ristisid selle kohe Iraagi-Volgaks (uksed sarnanesid sõelapõhjale).
2006. varakevadel omandasin 1985. aasta „üleminekuvariandi“, mis oli suhteliselt nirus seisus, aga esimest korda tänavalegaalne, sõidetav ja komplektne. Karbid auklikud, tiivad auklikud. Keegi tuttavatest ei saanud aru, miks 24 21-st parem on. Aga mina juba sain. Tegin iseseisvalt tutvust klaasriide, epoksüvaigu ja kivikaitsega. Sama aasta „Ettevaatust, auto!“ möödus väga edukalt – sain osa rattaidki maast lahti. Sellele teostasin kord meeldejääva kiirremondi – ennelõunal mootorivahetus, pealelõunal esisilla vahetus. Lihtne. 2007 spekuleerisin räigelt hinnaga ja sokutasin tuttava tuttavale. Peale seda nägin veel paar korda Tallinna vahel.
Sain esmakordselt nautida karbiliiste, elektriantenni ja udulaternaid.
Järgmine armastus oli veel komplektsem ja algupärasem – 1974. aasta aprillikuu „tume kirss“. Käisin seda kauplemas, kui bee¸ veel igapäevasõiduks oli. Käed löönuna sain juba kahest Volgast kolonni moodustada! Väga hästi ta sõita ei osanud, kere oli hilisemal vaatlusel avariiline ja keevitatud, lisaks üritasid pätid seda ühel ööl Szolnoki kandist ärandada (ärge sinna Volgasid parkige). Mingil hetkel tegin iseseisvalt tutvust värviparandustega, mis viisid lõppkokkuvõttes kataklüsmini – tänavale me enam ei jõudnudki. Sain kokkuvõttes hea õppetunni ja väärt varuosadoonori.
Hetk enne värviparandusi. Lapsed, ärge mitte mõelgegi ise proovida!
Ehk siis 2008…2011 polnud mul ühtki normaalselt sõitvat Volgat. Säärane blamaa¸. Sain neid olulistel hetkedel sõpradelt-seltsimeestelt küll laenuks (EVS majanduskastikas, FAK-Volga), aga päeva lõppedes andsin ikkagi võtmed omanikule tagasi ja suundusin kurvalt koju. Ei maitsenud mulle ei söök ega jook ja süda oli mitu aastat raske...
Ootamatult tuli aga müüki Heiksoni tumeroheline ja minul juhtus olema vaba raha hoopis olulisema asja tarvis. Loomulikult jäi see oluline asi tagaplaanile (küll kuidagi välja vingerdab!) ja tõin omale järgmise Volga. Ega ma kodus väga riielda ei saanudki – aknast paistis ta ju päris kobe ja käivitus ka. Veel samal sügisel tõstsin talle „kirsikese“ lintspidomeetri sisse ja vandusin, et värviparandused jäävad seekord ära. Või siis leiavad need aset toetavate seltsimeeste valvsa pilgu all. Selleks ma nüüd ja edaspidi kirjutangi, et oma lippu kõrgel hoida ning endale ja teistele jõudu sisendada. Tööd on ja see ei tohi enam katkeda. Ja nii see jälle algas…
Rahu on jõudnud Maa peale ja pidu minu õuele. Auto "leiukorras" sügisel 2011.
Igatahes. _________________ Haapsalu EPT
Viimati muudetud Sm. Metalliotsija poolt (E apr 01, 2013 3:52 pm), kokku muudetud 1 korda
Kas Sm.Metalliotsija esimene GAZ 24 osandati või sai sellest aia dekoratsioon? See oli üsna huvitava ajalooga volga.
Avalikult ei pea sellele küsimusele vastama,kui ei soovi.
Liitunud: Dec 01, 2004 Teateid: 575 Asukoht: Käesalu, Keila vald
Postitatud: K sep 19, 2012 12:54 pm Postita teema:
Teave kuulub rahvale. Volgad ei kuulu rahvale.
Tegelikult on see 24 nii osandatud kui aiadekoratsioon samal ajal (seisab vaarikapõõsas). Uued registreerimismärgid olemas ja kuus istekohta koos diiselmootoriga tunnistusel. _________________ Haapsalu EPT
Liitunud: Dec 01, 2004 Teateid: 575 Asukoht: Käesalu, Keila vald
Postitatud: N nov 22, 2012 4:13 pm Postita teema:
Varakevadel 2012 alustasin istmete kohendamisega. Need said "kirsist" välja tõstetud 2008 kevadel ja seejärel kuuri alla paigutatud. Loomulikult jäid need sinna kokkuvõttes aastateks ja Kalmer Karihiir kolis viivitamata sisse. Tumerohelisse rändasid kohe alguses Soomes õmmeldud tumepunased sametistmed ja uksepapid (need tulid 24-76-st). Päris rahul ma nendega siiski ei olnud, sest neis leidus koniauke ja kuninglik kangas oli kohati peaaegu valgeks pleekinud. Aga siin on veelkord näha "kirsi" originaalkorras iste - suurim kahjustaja on siiski olnud niiskus, mille tulemusena muutus kangas väga rebenemisaltiks. Hiirepesa tõttu oli põhiliselt vatiin laiali tassitud. Tundus, et päästa pole enam eriti midagi.
Üllataval kombel olid minu istmetel kõik vedrud veel terved ja kinnitatud. Pooleksmurdunud karkassitorudest ma siiski ei pääsenud. Et mitte istmeraame keevitama ja värvima hakata, lammutasin hoopis soomlased osadeks. Sealt sain korralikumad raamid ning lisaporolooniga istmepadjad - kunagised meistrimehed olid originaali pisut modifitseerinud ja külgtugesid lisanud.
Seejärel toppisin originaalkatted pesumasinasse, ise hinge kinni hoides - porolooni pudises igalt poolt ja ma polnud kindel, et masinast tulevikus vesi veel läbi käib. Polnud hullu. Mustusest ja hallitusest sain jagu, kuid katete tekstiilosad olid omadega läbi. Hakkasin siis mööda kangapoode käima kuni lõpuks leidsin Pärnu maanteelt Vineeri peatuse lähedalt sarnase tegumoega mööbliriiet. Plaanisin nimelt vaid tekstiiliosa välja vahetada, kunstnahk pidi jääma vana. Uue riide muster ja toon sobisid... ütleme 80%. Seejärel laenasin sõbralt õmblusmasina. See on selline vägev riist, millega meesterahvad tihti kokku ei puutu. Mina olin varasemalt vaid pükstel kaks lukku vahetanud, suuremad kogemused puudusid.
Aeg oli vanad katted osadeks lammutada. Oh seda poroloonisodi ja niidijuppe... Esimesena võtsin üles lisaistmepadja lõike. Suristasin tavalise niidi ja nõelaga kokku nii uue riidetüki, kunstnaha kui valge servakandi. Kokkuvõttes oli valminud padja kate igapidi looklev, nõel pooleks ja tuju halb. Muidugi purunes pidevalt ka niit. Käisin käsitööpoodides malbete neidudega konsulteerimas ja tõin koju peotäie erinevaid nõelu ja niite. Sealt edasi hakkas asi juba sujuma, meisterlikkus tõusis. Õmblusmasin mürises ka öösiti ja kostis vandesõnu - nii masina tagant kui kaaselanikelt. "Ettevaatust Auto" algus nihkus ohtlikult lähemale... Kahjuks ei teinud ma korralikke fotosid kirjeldamaks kaost, mis köögipõrandal ja -laual valitses. Siin on mõned ülesvõtted keerulisematest "sõlmedest", et oskaksin lapid-siilud-kandid uuesti kokku panna.
Hästi on näha ka see, kui määrdunud ja pleekinud olid originaalkatted. Kunstnahast detailid said pesumasinas küll puhtaks, kuid siit-sealt ilmutasid ikkagi rebenemise märke. Need asendan kunagi hiljem. Kogu kattemajandus oleks vaja tegelikult uuesti ja korralikult teha. Selleks pole täna paraku aega ega vahendeid. Küll mingi aja ikka kestavad.
Värskelt rüütatud istmed monteerisin autosse EA eelõhtul. Võimas tunne!
_________________ Haapsalu EPT
Viimati muudetud Sm. Metalliotsija poolt (E apr 01, 2013 3:54 pm), kokku muudetud 1 korda
Huvitav on see, et eri aegadel kasutati erinevaid kangeid ja tekstiile GAZ 24 istmetel. Selline riie nagu seda antud teemas, käsitletud istmetel on ka hiljem kasutatud. Kuid selle kanga miinus on pleekimine ja see, et ta rebeneb väga kergesti.
Olles Sm.Metalliotsija autoistmeid ka elusuuruses näinud, pean ütlema, et ta on tubli tööga hakkama saanud.
Liitunud: Dec 01, 2004 Teateid: 575 Asukoht: Käesalu, Keila vald
Postitatud: R nov 23, 2012 10:27 am Postita teema:
Viimase suurema järelhüüdena möödunud hooajale panen kirja ka selle, mis juhtus päeval pärast Kevadüritust. Ja mis sellest kõigest sai. Ehk siis pühapäeva õhtupoolikul Kevadürituselt tagasi linna jõudnuna veeresin ühele E39-le tagant otsa. Pemmil polnud häda midagi, pigem sai kannatada selle juhi enesetunne. Minul aga hakkasid silme ees keerlema esitiivad, -põlled, -stanged, värvipüstolid ja muu sarnane. Kapoti alla vaadates otsustasin, et karistuseks vahetan välja kogu pidurisüsteemi (loomulikult enda karistamiseks, nagu hiljem selgus). Pidurid aga kadusid üldse nähtavasti seetõttu, et regulaatori peal asuva väikese korgi tihend eraldus koostust ja vedelik lihtsalt lurtsatas mootoriruumi. Seda korki ma ju varem EA-l näppisin, et süsteemist aeg-ajalt sinna jäänud rõhku välja lasta. Vastasel juhul poleks auto teel paigalt liikunud.
Nüüd aga söandasin sama ristmiku uuesti läbida ja mõned sajad meetrid edasi sõita. Piduriteta. Seejärel parkisin auto sõbra õue ja paar päeva ei läinud ligi. Mingil hetkel saabusin pukseerimishaagisega ja lohistasin õnnetukese minema.
Kuu aega seisis ta kindlasti täiesti puutumata. Siis hakkas mul igav, läksin kruvisin vigastatud detailid küljest ning puhastasin ära. Möödus jällegi kuukene. Taas igav koos väikese kihelusega. Tõin laost kõikvõimalikke piduripudinaid, kasutatud esipõlle ja stange. Põlle tahtsin nii ehk naa juba varem välja vahetada, kuna see oli kuidagi vedel ja kahtlast värvi - must. Hilisemal võrdlusel originaaliga osutus selle valmistamise kvaliteet kohutavaks. Arvan, et selle on valmistanud mõni kooperatiiv. Plekk pehme, stantsid ebamäärased, osa detaile puudu...
Vist läks veel kuukene, kuni esitiiva sirgeks painutasin ja värvija juurde viisin. Enne seda käisin bensuluugiga õhinal värvipoes õiget tooni otsimas. Daamid leti tagant teatasid kohe, et sellist tooni pole kusagil üles tähendatud ja nemad peilivad selle ise välja ja mingu ma parem kohe minema ja jätaks luugi neile. Vahepeal nad avastasid, et polegi must! Hoopis roheline! Aga sain nädala pärast potsiku 150 grammiga kätte. Kerel siin-seal proovides sobis päris hästi. Kui tiiva värvituna kätte sain, siis võttis silmanurga märjaks - kunagi saab kogu auto olema samasugune läikiv! Riputasin detaili lakke täiendavaks sisepinna pintseldamiseks bituumenmastiksiga. Esialgset möginakogust polnud tahtmist uuesti määrida. Siiani leidub parkimisplatsil selle tükikesi, mis talla alla kleepuvad...
Olin väga rahul oma valikuga kasutada samalt autolt pärit remonditud tiiba - pärast värvimist istus see külge ju täiesti sobitamisvaludeta. Pildil aga näha värske värvitöö ja mitu kuud päikese käes seisnud värvkatte erinevus. Poolpime, aga meenutab taas autot:
Seejärel tegelesin esipõllega. Eemaldasin sellelt traatkettaga kogu sodi, kaitsemäärde ja vana värvi. Puurisin lahti numbriraami keevispunktid, et saaksin igale poole kettaga ligi. Seejärel pinnisin vasaraga olmemõlgid välja, keevitasin numbriraami tagasi, käiasin keevistäpid siledaks, vasardasin veel pisut ning saatsin meelerahuks galvaniseerimisele. Tagasi tuli uus ja läikiv detail:
Tsinkimine neutraliseeris viimased jonnakad roostepesad, väärt kate tungis loodetavasti ka põlle ja numbriraami vahele. Tellisin rohelisele värvile lisa, värvisin põlle mõlemalt poolt rikkalikult ning katsin seestpoolt veel bituumeniga. Pisut kangutamist (polnud põll ju selle auto küljest pärit) ja paigas ta oligi:
Ning siin on kõik detailid juba oma kohale kruvitud. Järve autokauplusest tõin kunagi süvendpeaga polte, mis nüüd kenasti esikandle kinnitamiseks sobisid. Õnnestus hankida ka stangealused kihvad, mis praeguse numbriraamiga 100% ei sobi - raam on liiga pikk ja kihvade poldiavad ei ühti stange omadega. Aga pole ju väga viga, küll kunagi tekib õige komplektsus. Käib poleerimine Commandant-süldiga. Värvimisjärgne toonierinevus on praktiliselt märkamatu:
Kalender näitas peatset Maanteemuuseumisse suundumist. Liigagi peatset. Vist oli paar päeva jäänud. Pidureid ikka veel polnud! Kusagil piduriteemas ma oma seiklusi juba kirjeldasin, igatahes töö käis riikliku tööpäeva lõpust järgmise päeva varahommikuni. Magasin seejärel mõned tunnid autos ja kõik kestis edasi. Sain lõpuks süsteemist jagu.
Õnnestuski käia Võrumaal seltsimeestega laiamas, auto käitumine oli ootuspärane. Jõudu nappis, tippkiirusest tuli puudu, vibratsioon... aga ma sain üle pika aja jälle Volgaga sõita!
Sel aastal edasisi suuremaid ülesandeid mul ei ole. Sõbrad küll kutsusid ühiselt mitut Volga mootorit remontima, aga eks paistab. Vajan tuge ja utsitamist, võibolla kääringi käised üles...
D. Metallov. Tagantjärele-täppisteadmiste kandidaat. _________________ Haapsalu EPT
Liitunud: Dec 01, 2004 Teateid: 575 Asukoht: Käesalu, Keila vald
Postitatud: K mai 20, 2015 10:34 pm Postita teema:
Küll aeg lendab...
Aga tehtud pole praktiliselt midagi. Isegi sõidetud on vähe - 2013 hooajal 800 km, 2014 hooajal 1000 km. 2015 loendurid "nulliti" täna: arvestust peab tehnoülevaatuspunkt, sest sinna satun ma reeglina iga aasta maikuus. Kui eelmisel kevadel oli päris kuum ilm ja avatud jahutussüsteemiga Volga seetõttu ülevaatuspunkti kanali rohelist vedelikku täis lödistas, siis seekord olime viisakamad. Kõhugaasid nagu mõnel mõnel kahe katalüsaatoriga autol, käsipidur "kännu taga" ja esisild lõtkudeta... Kõik muu oli samuti eeskujulik. Tõdeti, et see on viimasel ajal üks korralikemaid autosid, millega olen "teenust" tarbimas käinud. Loomulikult, kuna igapäevaselt liiklen mõttetute poolplastmasspannidega, mida ma väga hooldama ei kipu. Tuleb aga tunnistada, et Volgaga ülevaatusele saabudes on hinges ikka mingi vibra sees. Näiteks sõidu- ja seisupidurid nõudsid taaskord ühe terve musta tööpäeva. Minul ei ole piduritega kunagi vedanud või on see vastupidi. Kord on neid vähe ja siis jälle liiga palju. Ja kas lõpuks ka hea saab, näitab viimaks mõõtetabloo. Seekord sai paras.
Volgaga ma suviti niisama väga ei sõda, EA on seega põhiline motivatsioon ja kilomeetritekitaja. Läinud kahel aastal sai toimkonnas oldud ja kohe mõjus kilometraa¸ile. Sm. Teeametil need asjad näiteks nii ei käi. Me teame, et tema suvila on tegelikult Volga ja vahel on see Volga siinpool piiri ja siis veel sealpool mitut piiri. Mina nii ei julge/saa/suuda.
Lisaks pidurirõõmudele kogesin ka osalist esisillarõõmu - nimelt vahetasin ühe julma lõtkuga käänmiku. Õnneks olen kunagi kaks uut komplekti kusagilt hankinud ja vasak läkski eelmisel aastal käiku. Ülevaatusel paistis muidugi tookord punase krundiga kaetud sõlm kohe silma ja esisilla logistamine jäi sootuks tegemata. Sul ju uued jupid küljes, mis me tast ikka solgutame! Võibolla ei viitsinud seltsimees lihtsalt kanalisse ronida, sest sinna kogunes ju äsja jahutussärgist pärit kuum roheline kemikaal. Parema poole käänaja tuleks ka millalgi ette võtta... Samuti plaanin juba mitu aega armatuurlaua "plekisema" variandi vastu vahetada, sest minu auto originaalkomplektsus uut "pehmet" varianti ei eelda. Vanatüübi armatuur on olemas, aga see tuleks õiget värvi värvida, pealisnahk taastada jne. Võibolla keegi kunagi teeb ära. Aeg-ajalt mõtlen ka kogu auto ülevärvimisest. Samas - hoidku Jumal selle eest! Siis jälle vaatan, et peaks põhja alt ajalehe-bituumeniködi maha kraapima, see tahab kohati juba ise küljest pudeneda. Selle võiks veel ette võtta, ei pea nii palju lammutama ja masenduma. Kasu on ka, ei rooja hoovi ja hoiab ehk ka roosteussid eemal.
Ehk siis mingeid konkreetseid plaane ei ole. Katsun ta ikka sellisena hoida, et kannataks vahel võtta ja (asjatundmatutele) esitleda. Jooksvad probleemid saab ikka kõrvaldatud, vahel ostan mõne varuosa, vahel tõstan midagi ringi, et teda ikka algupärasemaks muuta.
Üldiselt võib ikkagi rahule jääda - mul on endiselt sõitev Volga ning kolonnis ei pea väga häbenema.
Noh, head aega siis. _________________ Haapsalu EPT
Sa ei saa teha algatada uusi teemasid selles foorumis Sa ei saa vastata teemdaele selles foorumis Sa ei saa muuta oma teateid selles foorumis Sa ei saa kustutada oma teateid selles foorumis Sa ei saa hääletada küsitlustes selles foorumis
volga.ee ei vastuta foorumis tehtud postituste eest. volga.ee jätab endale õiguse kustutada ja redigeerida
kommentaare, mis ei vasta sisult headele tavadele.
Galerii
Laadi pilte
Otsi
Profiil
Logi sisse, et kontrollida oma privaatsõnumeid
Logi sisse
