Liitunud: Feb 04, 2005 Teateid: 311 Asukoht: Tallinn
Postitatud: P sep 17, 2006 7:18 pm Postita teema:
Niisiis. Reedel viisin oma Volga mere taha ära. Varajase talve kartuses on masin nüüd lukustatud garaažis ning ei välju sealt enne varasuve. Kurb, aga pidulik.
Igaks juhuks startisin koos staabiautoga - eelmine kord sama teekonna peal lõpetas bensiinipump töö ja enamus teest kulges slepis säästurežiimis. Seekord nii odavalt ei saanud, vaid auto pidas terve tee ilusti vastu. Ainult peale kolmandat vasakpööret kadusid vasakpoolsed suunatuled. Juba vilunud liigutusega surasin käe armatuuri alla ning näppisin oletatavat suunatulede relee pistikut. Suunatuled naasesid. Jäädavalt.
Muidu kulges retk rahulikult. Kui olematutest aknatihenditest tulev tuulemüra välja arvata, on mootori kapremont ja 3102 summutusmatt mootoriruumi tuleseinal tulemuseks andnud oluliselt väiksema müra ja vibratsiooni, ning seda veidi suuremate kiiruste puhul. Hea tee ja korras mootor lubas kiirust stabiilselt 105-110 peal hoida (sai ka suuremaid proovitud...). Tagasild (mille olin hiljuti vahetanud 24-10 oma vastu) lõpetas igasugu häälitsemise kiirustel üle 95 ja gaasi maha lastes tuli 90 pealt vaevu tuntav vibratsioon sisse. Seega, seda peab tuleval aastal natuke häälestama. Varasem ujumine tee peal on kadunud - madalamad vedrud ja korralikud rehvid annavad ikka olulise vahe.
Bensiini kulu tundus olevat 15 l 100 km kohta, mida on natuke palju, eelmine hall volga sai sama maantee ja kiiruse peal alla 11 liitrise kuluga hakkama... Õli rõhk oli ilusti natuke üle kolme ja vesi natuke alla 80.
Ah jaa. Järgmine hommik, peale 230 km, avastasin, et summuti tagumine kinnitus oli reisu ajal lahkunud. Panin uue ja ühtlasi avastasin, et reisi jooksul oli päris korralikult õli lekkinud, mis õhuvooluga auto põhja õliga läbi leotanud. KRDI KRT tra!!! Vabandust. Eks talve jooksul mõni saare tark vaatab üle mis k*pp seal käib.
Liitunud: Feb 04, 2005 Teateid: 311 Asukoht: Tallinn
Postitatud: T jaan 02, 2007 11:58 pm Postita teema:
Pühade vahel arvutit näppides leidsin kogemata vana albumi, kuhu olin salvestanud pildid Volgast garaaži ees enne remontimise alustamist. Vaatasin neid ja tekkis mõte autost samas kohas uued pildid teha (pealegi oli vaja hapukapsas ja verivorst ära seedida) ja seadsingi sammud garaaži poole. Tulemused on siin:
Midagi nagu teistmoodi oleks.
Novot. Ja siis niimoodi härdas jõulurahus ja si*as suusailmas vaikselt podisevat Volgat takseerides ei pidanud ma ürgsele kutsele vastu ja kodu poole õhtuhämaras tagasi sõiteks kolisesid mu auto kõrvalistmel lõbusalt Volga armatuuridetailid ja ühe akna tihendiring. Lihtsalt näpud hakkasid sügelema ja plaanin kevadeks puitimitatsiooni korda teha ja, nui neljaks, need olematud ukseklaasi karvaseid tihendid ka MILLEGI vastu asendada (kuna uute karvaste originaalide leidmise tõenäosuse olen tänaseks nullilähedaseks ahastanud).
Täna sai siis (seltsimeeste vihjetele tuginedes) külastatud erinevaid noobleid kanga- ja mööblikauplusi ja ära sa ütle - leidsin midagi, millest võib isegi asja saada. Eksperimenteerin siin nüüd mõnda aega ja teavitan tulemustest varsti..
Liitunud: Feb 04, 2005 Teateid: 311 Asukoht: Tallinn
Postitatud: T okt 16, 2007 8:57 pm Postita teema:
No lausa häbi on. Vahepeal on nii palju asju juhtunud (President vahetunud, Tantsud tähtedega taas alanud, internett olla nüüd juba õhus jne), aga millega selle aja jooksul mitte midagi juhtunud pole on mu Volgaga Saaremaal garaa¸is.... Siiski - üha arenev tolmukiht kapoti peal kannataks kevadel ilmselt kartuli tulemuslikult kasvama panna... Ja oleks siis seda lorutamist millegagi põhjendada?! Ei ole ju! Lihtsalt oma laiskus ja lollid vabandused.
Nüüd aitab! Ükspäev viisid jalad iseenesest garaa¸i. Käed asusid hämmastava vilumusega tegutsema ja varsti ei olnud autol enam armatuuri, uksepolstreid ega tagumist armatuuri. Nüüd sekkus tegevusse ka mõistus: "Mis te teetete tublid käed?". Tuli välja, et käte plaaniks oli kõik asjad ilusti korda teha. No tore, aga kuidas? Eks paistab. Mulle selline tegevusplaan sobis ja enam ennast küsimustega ei vaevanud vaid tegutsesin koos tublide kätega.
Kõigepealt pajatus sellest, kuidas mulle tagumise aknalaua looklev kate ei meeldinud ja ma selle siledaks tegin.
Selle looklemise põhjuseks on niiskuse ja päikese koosmõju, mis paneb ajapikku aknalaua sees kasutatava papi lainetama ja see on kole. Lausa nii kole, et ma ei julgenud lõpuks isegi tahavaatepeeglisse vaadata. Niisiis tassisin selle koju, lükkasin naise ja teised segavad elemendid seina äärde ja harutasin lahti.
Sain üllatavalt lihtsalt polstri papist lahti, sest vaatamata mu kartustele ei olnud töölised liimiga eesrindlikult ümber käinud. Ilmselt oli Marusjal kodus parasjagu moekas tapetseerimine pooleli ja sinna oli liimi vaja ja nii ei jõudnud papitükile kuigi palju kleepainet. Paljastunud papp lainetas nagu merelaine...
Polster oli altpoolt täitsa ühke. Pettumuse valmistas muidugi see, et eelmine omanik ei olnudki sinna oma rublatagavara peitnud... Tra! Puhastasin selle hoolikalt vanast liimist ja ega sellega muud tarka teha polnudki.
Pealinnast sain füüsilise vägivalla abil ühe uhke plastikutüki. PUNASE! Otsustasin plastiku kasuks, kuna papi asendamine papiga oleks rõskete ilmadega ilmselt üsna ruttu jõleda vaatepildi tagaaknale toonud. Hoolikalt sai vana papi järgi uus ja uhke välja lõigatud. Mikroskoopilise lõiketäpsuse tagas relakas. Pildilt on näha ka mingid augud papi otstes. Eraldiseisev auk on kinnituse tarbeks, aga teiste väikeste aukude otstarvet ei suutnud leida ja need jäid tegemata.
Reastasin paneelid kelmikalt imeliku trikoloori järgi murukamarale ja kutsusin külarahva ilmaimet tunnistama... Järgnev pidu ja pillerkaar kestis varajaste hommikutundideni.
Ja siis uuele kestale vana nahk peale. Kõigepealt pingutasin pikad otsad ära ja fikseerisin need Superliimiga. Seejärel vabastasin karjudes ennast Superliimist. Kordasin episoodi, kuni sain ringi peale. Veendunud hoolikalt, et kedagi ega midagi pindade vahele ei jäänud, pritsisin veidi Momentliimi polstri ja plastiku vahele ja valmis ta oligi.
Enam ei laineta ja paistab täitsa kaubanduslik. Õhusuunaja metallümbris läheb värvimisele ja keskmine plastikust kopsik tuleb uuega asendada. Praegu kõik.
Liitunud: Feb 04, 2005 Teateid: 311 Asukoht: Tallinn
Postitatud: L nov 17, 2007 8:27 pm Postita teema:
Sirvisin hiljuti Sm Vätriku Volga renoveerimistöid ja meelest ei tahtnud kuidagi enam minna lause "Uue aknalaua peab katma must kunstnahk, mille serv muide kinnitub tagumise klaasitihendi alla." Minu autol nii ei käinud vist...
Nädalavahetusel aknalauda autosse paigutades sain kinnituse. On jah teistmoodi: aknalaud on eraldiseisev ja selle serv ei kinnitu kuidagi klaasitihendi alla. Küll aga ulatub aknatihendi alla eraldi must kunstnahast u 30 cm laiune riba ja see jääb moekalt aknalaua alla, kattes niimoodi klaasitidendi ja aknalaua vahele jääva ala. Ja see ei tundu mingi omalooming olevat.
Et mida me sellest loost siis arvame? Kas siis 79ndast alates toodetud autodel on see lahendus teistmoodi?
Liitunud: Nov 04, 2004 Teateid: 1151 Asukoht: Tartu
Postitatud: P nov 18, 2007 11:44 pm Postita teema:
Ilmselt ongi kogu lahendus teistmoodi, kuna ka aknalaua kujustus paistab piltidel erinev. Uuematel tundub olevat kohati selline sissepressitud moekas "õmblusjoon" sees olevat. Vanematel ilmselt siis oli lihtsalt termatiin või seesamune kunstnahk, mida sm. Zwanes mainis põrandapapilaadsele aknalauale kogu ulatuses siledana peale veetud.
Ajaga tuleb ju kaasas käia ka Nõukogude autotööstuses...
Liitunud: Feb 04, 2005 Teateid: 311 Asukoht: Tallinn
Postitatud: L dets 08, 2007 11:16 pm Postita teema:
Olen alati olnud seda meelt, et ilma udutuledeta Volga pole ikka õige Volga. Olen seda tõde valjuhäälselt kuulutanud juba aastaid igal rahvakogunemisel, kuhu olen sattunud. Justnimelt sattunud, kuna viimasel ajal mind miskipärast enam ei kutsuta kuhugi... Imelik... Ja sellepärast ei ole ka oma Volgat garaa¸ist viimastel aastatel välja toonud. Häbi ju ilmarahvale sellist, kuidas nüüd oeldagi, poolköva Volga näidata!? Eksole.
Aga aasta oli siis 2005, kui panin Kuldse Börsi seinalehte kuultuse, et soovin osta udutulesid. Mitte läikivaid mitte pakkuda. Ootasin nädalaid telefoni kõrval. Tööl ei käinud sel ajal, isegi köögis ja vetsus ei tihanud nendel ärevatel päevadel käia - äkki heliseb?!
Ja ühel päeval, täpselt siis, kui mu raudne meel oli murdunud ja ma nõrkenuna peldikus istusin, telefoniaparaat heliseski... Pakuti udutulesid. Ma ei uskunud. Pidid olema uued ja kasutamata. Vetsupaberirull, mille olin ähmiga kaasa haaranud, pudenes mu näppude vahelt tumeda potsatusega esikupõrandale... Elul oli taas mõte, jõed voolasid taas õiget pidi ja lehmad lüpsid jälle udarast piima. Kirjutasin härra numbri üles, leppisime detailides kokku ja jäin tulesid ootama, mis pidid Hiiumaalt varsti Tallinna poole liikuma hakkama.
Aga nad ei tulnud. Ei olnud nad kohal ei kuu aja pärast ega ka poole aasta pärast. Logistilised saamatused...
Ja nii see jama kestis kuni ma kaks aastat hiljem rohkem välja ei kannatanud ja kahe aasta vanuse märkmiku ajahamba vahelt välja sikutasin. Valisin numbri ja ootasin. Kuna ma olin kunagi numbri ilma nimeta üles kirjutanud, siis alguses ei osanud end tutvustadagi. Küsisin, et kas iidlane kuuleb. Kuulis. Kas sa oled see iidlane, kellel Volga udutuled 2 aastat tagasi müüa olid? Telefon naerab ja kinnitab öeldut. Kas veel alles? Alles. Kas NÜÜD müüd lõpuks mulle ära? Naerab ja ütleb, et müüb. Ähvardan kahe päeva pärast ise kohale tulla mere taha!! Ikka on nõus. No krt, ma siis tulen!? No tule. Tehtud, järgmisena valin juba ärevalt praamipileti broneerimise numbrit.
Aga nii lihtsalt siiski ei läinud. On ju ammu teada, et saarlased iidlastega ei klapi (ilmselt nende kapsaste pärast, mida Tõll Iiumaalt kunagi varastamas käis) ja loodusseaduste kohaselt on nendevahelised tehingud nurjumisele määratud.
Asusin laupäeva hommikul teele. Arvestasin teekonna Haapsaluni ja tuld. Ahjah, vaja oli kontorist üks teekonnale sobilik plaat vaja ära tuua. Siis otsustasin kindluse mõttes ka tankida. Nüüd siis teele. Umbes poole tee peal arvutasin keskmist kiirust arvestades saabumisaja Haapsallu. Otsustasin keskmist kiirust tõsta. Veidi hiljem sähvatas, et krt, sadam on ju Haapsalust edasi hulka maad! Tõstsin taaskord keskmise kiiruse arvväärtust. Loetud kilomeetrid hiljem tuli meelde, et enne Haapsalut on pikalt piiratud kiirusega vaja sõita. Armas lugeja võib vaid oletada, mis suunas muutus seier spidomeetril.
Haapsallu jõudsin graafikust veidi maas. Olles Haapsalu city oma ummikutega selja taha jätnud, lähenesin linna piirile. Pikk sirge, vastutulev kaasliikleja fikseerib hetkeks kaugtuled. Aeglustan hoogu ja jõuan järgi kahele eesliiklevale kaasmaalasele. Kas minna mööda (oleme endiselt pikal sirgel) või oodata kuni oleme möödunud potentsiaalsest miilitsapatrullist kusagil tulevikus? Otsustan oodata. Paar sekundit hiljem surun gaasi ja asun manöövrile. Olles jöudnud vastassuunavööndisse silman sirge lõpus patrullautot. Tra! Oma ritta on juba hilja pressima hakata ja et mitte kiiruseületust fikseerida tulen geniaalsele ideele: pidurdan kiiruse 55 km/h-ni, seda nad ju ei fikseeri tavaliselt. Mõeldud tehtud (või vastupidi). Venin olematu kiiruseületusega vastassuunavööndis patrullauto poole ja jälgin õudusega, kuidas selle mõlemad esiuksed avanevad ja korravalvurid viimseid sõõrikutükikesi vormiriietelt kloppides haarangupositsioonid võtavad.
Vihasem neist osutab minule. Tuletan meelde kõik õpitud roppused ja kordan need kiiresti ja valjuhäälselt endale. Peatudes otsin dokumendid ja ulatan vihasemale korravalvurile. Järgneb monoloog kiiruseületamisest ja sellest, kas sel viisil on ikka kõige õigem riigikassat täita. Ei ole, nõustun korravalvuriga. Tunnistan oma süüd ja põhjendan üliaeglast möödumismanöövrit oma praamile hilinemisega. Jätan targu mainimata, et olen saarlane, et lähen Iiumaale, ja et resisihiks on Volga udulaternad. See tekitaks ainult lisaküsimusi. Monoloog jätkub. Mind päästab vaid fakt, et mul puuduvad karistused kiiruse ületamise eest. Nüüd juba vähhemvihasem ulatab mu dokumendid tagasi ja me lahkume teineteisest kui Toots Köstri juurest.
Jõuan loetud minutid enne praami väljumist sadamasse. Lombid on jääs ja üle kai puhub kõle tuul. Jooksen kampsuniväel kassasse, lunastan pileti ja silkan tagasi auto poole. Ja just enne autot on (kindlasti iidlaste poolt) kinni kaanetanud hiiglama porilomp. Miskitpärast ei pannud seda joostes tähele ja pidurdamisel on juba hilja. Kõik käib nagu filmis. Jalg libiseb ja nagu aegluubis kerkivad jalad õhku ja ma prantsatan sirge seljaga auto kõrvale sellili jääle... Üks kajakas situb marutuulte kiuste sadamahoone katusele... Hing on kinni ja auto alt paistab praami avatud aparell... Liigutan kõiki teadaolevaid liikmeid ja vaikselt hakkab ka õhk kopsudesse tulema. Korisedes avan autoukse ja sõidan viimase autona laeva.
Iiumaal on juba selge, et vintske saarlase tahtmise vastu ei saa ning meretuuled raugevad. Leian müüja kergesti üles ja astume ta garaa¸i inspekteerima. Ja etskae! Ongi udutuled!!! 3 tk ja kõik uued paberis!!! No ma ei või... Hoian erinevate meetmetega erutust tagasi ja katsun madalama häälega rääkida. Kuna peremees soovib oma kolast lahti saada, siis luban talle, et kirjutame tema varanatukese üles ja ma panen selle kohta kuulutuse Volgaklubi foorumisse (tehtud!).
Takseerime veel seinaäärset inventaari ja etskae! Tuliuus roolikarp koos roolivardaga!!! Kuigi taskutes on juba kolm udulaternat, ei luba usk mul ka roolikarbist enam lahti lasta ja tassin seda garaa¸is endaga nüüdsest kaasas. Mingi hetk märkan garaa¸i seinal mingit ussilaadset asja. Lähemal uurimisel selgub, et tegemist on KARVASTE KLAASITIHENDITEGA!!! Mõistus hägustub hetkeks ja põlved puudutavad küll korraks garaa¸ipõrandat, kui kogun end ning nüüd liigun ruumis ringi juba koos tihenditega...
Pool tundi hiljem jätan peremehega hüvasti. Tore iidlane on ta. Külastan teda kunagi uuesti. Siis juba Volgaga.
Ja siin need laternad siis on. Armas lugeja võib juba hoolega ennustama hakata, et mitu tükki neid nüüd siis minu auto külge tuleb. Või krt, kas ikka panna, äkki juhtub nendega midagi? Krt!!!
Liitunud: Nov 08, 2004 Teateid: 2784 Asukoht: Telliskivi, Viimsi
Postitatud: P dets 09, 2007 7:59 pm Postita teema:
Isegi kui politseinik poleks olnud nii sõbralik ja sa oleksid saanud 3600 krooni või rohkem. Ja sa oleksid sadamas piletikassast naastes libastudes teadvuse kaotanud. Üles ärgates oleksid avastanud, et töötava mootoriga auto on ära varastatud ja dokumendid kadunud. Jõudes siiski järgmise praamiga Hiiumaale saad sa need tuled ja "karvased". Õnnejoovastuses kukud tagasiteel üle parda külma vette. Abivalmis meremehed hiivavad sind tagasi pardale ja viivad mootoriruumi soojenema. Vees hulpides kaotasid ühe tule merepõhja. Vedas, et roolikarp sind ennast põhja ei viinud. Kui pahane naine sulle lõpuks sõbrannalt laenatud autoga sadamasse vastu tuleb ja kodus keretäie lõpuni vastu oled võtnud, avad õlle ja laod need kaks järelejäänud tuld lauale.
Isegi sellise stsenaariumi järgi oleks see olnud õnnestunud reis.
Liitunud: Feb 04, 2005 Teateid: 311 Asukoht: Tallinn
Postitatud: N mär 06, 2008 10:37 pm Postita teema:
Puitimitatsioon oli minu autol nigel. Rooli keskosa oli liimist lahti tulnud ning müstiliselt kokku tõmmanud. Nägi välja sama kole, nigu vastasmaja aknast paistvad pesus neli numbrtit väiksemaks tõmmanud Marati trussikud naabrimehe kannikate vahel. See pilt pidi muutuma. Et muutumine ikka totaalne oleks, pidid uuenema ka teised armatuuri osad.
Lisaks armatuurile eemaldasin ka kõik muu, mille kätte sain. Kõik salongis olnud mustad plekkdetailid läksid värvimisse.
Kaalusin, kas katta pinnad originaalmaterjaliga või panna midagi edevamat. Lõpuks leidsin kompromissi – koorisin doonorvolgalt samad armatuuri jupid maha ja praegustele otsustasin uued katted panna. Teised jätsin varuks juhuks, kui tahan kunagi originaalid taastada. Uueks kattematerjaliks sai mööblitööstustes kasutatav puitimitatsiooniplaat. Valisin natuke punakama mustriga puidu jäljenduse, mis auto punase sisuga paremini kokku sobis. Erinevalt vanast kleebisest, see kate nüüd läikis...
Kraapisin metallid vanadest jäänukitest puhtaks ja nikerdasin moekad ¨abloonid. Ventilatsioonirestidega oli lihtne, samuti raadio ümbrisega ning kindalaeka alusega.
Vat sellelt pildilt on eriti hästi näha, kuidas see materjal keeldus igasugusest koostööst ja rebenes oma suva järgi.
Rohkem peamurdmist kujunes rooli liistu ¨ablooni tegemisega. Kulus ikka hulka aega ja pappi (paksu pabermaterjali, eksole, mitte maksevahendeid), enne kui see ideaalselt lõpuks sobitus. Materjali töötlemisel selgus aga võigas tõik, et raip on ülimalt rabe ja väiksemgi vale liigutus, eriti kumerate vormide lõikamisel rebestas materjali sealt, kus vaja polnud. Mu lähikondsed ja ümberkaudsed kariloomad võpatasid tihti ja osavõtlikult, kui ma järjekordsest mittevajalikust murdumisest valjuhäälse räige vandumisega nende selja taga teada andsin. Õnneks ostsin seda materjali piisava varuga ja lõpuks, kui 3/4 materjalist katsetamise peale ikaldunud oli, suutsin siiski vajalikud osised välja lõigata.
Kasutatud töövahendid olid ütlemata peenekoelised: kaks tellist, pehmenduseks vanaema kallihinnalist trikotaa¸i, kaks erinevas suuruses nuga, relakas, käärid, haamer, kummilapakas, erinevad näpitsad, rauasaag, trell koos erinevate puuridega ja lõppviimistluse andmiseks viilid ja peenike liivapaber. Ja loomulikult kummikinnas. Ja palun ärge küsige miks oli vaja haamrit, kummilapatsit ja kummikinnast, isegi vaatan pilti ja nuputan...
Lõpptulemusega jäin isegi rahule lõpuks, pildid tulevad ka varsti.
Viimati muudetud Sm. Zwanes poolt (R mär 07, 2008 10:01 am), kokku muudetud 1 korda
Liitunud: Nov 08, 2004 Teateid: 2784 Asukoht: Telliskivi, Viimsi
Postitatud: N mär 06, 2008 11:33 pm Postita teema:
Esimeste piltide järgi ma juba lootsin, et kogu see telliste ja relakaga toimetamine leidis aset ikka köögi laua peal. Kuid hiljem märkasin, et seltsimees oli kusagilt leidnud rohelist muru ja päikesepaistet.
Aga kummikinnas täitsa kena. Äkki sa plaanisid selle pärast töö lõppu võidukalt täis puhuda?
Liitunud: Feb 24, 2005 Teateid: 413 Asukoht: Kuusalu Autobaasi värav
Postitatud: R mär 07, 2008 8:47 am Postita teema:
Seltsimees! Kui huvi on, siis mul on terve suur rull originaalse mustriga jumala õiget materjali soetatud selliste autode tarbeks. Lõigatakse kääridega ja paigaldatakse vilistades.
Liitunud: Feb 04, 2005 Teateid: 311 Asukoht: Tallinn
Postitatud: R mär 07, 2008 9:52 am Postita teema:
Kontrollige erutust! Päike ja murulapp on sügisene Saaremaa, lihtsalt ilmutamine võttis kaua aega... Aga tulge suvel külla, ma tahan näha täpselt tervet Koguva praami täit Volgasid Saaremaa poole suundumas! Sellest saaks hea retrofoto. Kohapeal ringreis lossis, Panga panga külastus, Odalätsi allikad, Angla tuulikud, vanad mahajäetud sõjaväebaasid, Viktor Kingissepa nimelise kolhoosi aegunud masinapark jne. mh?
Aga mul on selline läikivate asjade kiiks küljes ju, sellepärast otsustasin teise materjali valida. Ja kui midagi saab keerulisemalt teha, siis tuleb see ka ikka ära proovida. Näiteks hilinen tööle iga hommikul seetõttu, et leiutan uusi ja järjest keerukamaid viise soki jalga panemiseks (te ei taha teada...)!
Aga sm Väravamehaanik. Teil on siinkohal kohustus minu tarbeks ühe auto jagu seda originaalmaterjali oma sahvris selle meepüti taha ära peita! Tuleb aeg, kui mul seda vaja läheb. Mett ma mõtlen. Siis võtan ka materjali kaasa.
Liitunud: Feb 24, 2008 Teateid: 8 Asukoht: Pärnumaa, Halinge v, Tühjasmaa k
Postitatud: R mär 07, 2008 5:08 pm Postita teema:
Kui ei ole riiklikul tasemel saladus mida kapitalistlike spioonide eest kaitsta, siis kui palju maksaks ühe armatuuri jagu seda esmaklassilist nõukogude puiduimitatsiooni tipptoodangut? _________________ Volgaga kuldsesse päikeseloojangusse!
Sa ei saa teha algatada uusi teemasid selles foorumis Sa ei saa vastata teemdaele selles foorumis Sa ei saa muuta oma teateid selles foorumis Sa ei saa kustutada oma teateid selles foorumis Sa ei saa hääletada küsitlustes selles foorumis
volga.ee ei vastuta foorumis tehtud postituste eest. volga.ee jätab endale õiguse kustutada ja redigeerida
kommentaare, mis ei vasta sisult headele tavadele.
Galerii
Laadi pilte
Otsi
Profiil
Logi sisse, et kontrollida oma privaatsõnumeid
Logi sisse
.JPG){kind=avatar}
