Liitunud: Nov 05, 2007 Teateid: 220 Asukoht: Tallinn
Postitatud: E mär 03, 2008 2:24 pm Postita teema:
Tubli algus.Olen sellise tsükli ise läbi katsetanud ühe Põrnika peal.Esimene õpetus on et kasutada pitskruvide asemel nn amerikankasi (näpitsad millede haarad saab tugevasti fikseerida).Teist eestipärast nime ei tea.Nad on mugavamad kui pitskruvid ja kergemad.Keevitamise kohapealt õpetati mind nii,et detaili ja keevitatava tüki vahele peab jääma väike pilu ja see punktitakse täis.Siis on ka vähem käiata vaja.Pildi pealt paistab,et teil on plekk vastu plekki ilma vaheta.Loomulikult on hea kui on kasutada keevitusel mask mis laseb detaile vaadelda ja kaarleegi süttides automaatselt tumeneb.
Lugupidamisega sm Jaska
Liitunud: Nov 13, 2004 Teateid: 1328 Asukoht: Tartu
Postitatud: E mär 03, 2008 3:58 pm Postita teema:
Kui tohib, siis ka siin üks algaja keevitaja võtab sõna.
Mõned minu tähelepanekud enda vähestest kogemustest:
* ei tasu keevitada üksteise taha/peale
* jätka üksteise kõrvale, jättes "tinale" lappide vahele väikse pilu, mille täis joodad ja hiljem maha käiad. Näiteks Gaz 69 raami paksu plekki jätkates lasin relakaga üleminekud koguni faasi ja õhemaks.
* jahutanud plekki olen nii, et keevitan lihtsalt vaheldumisi erinevaid külgi
* Kemppi tüüpi aparaatide puhul on võimsuse reguleerimine oluline. Kui kohtuvad uus plekk ja roostevaba vana detail, siis pole mõtet madala võimsusega "tatistada", vaid hea joodise saamiseks võimsust suurendada.
* lahtitulemise vältimiseks peavad detailid olema puhtad ja teiselt poolt peab keevitamisel punane täpp ikka läbi paistma/hõõguma. Muidu lihtsalt ei kuumuta plekki piisavalt. _________________ AADU KADAKAS
psü-psühhiaater(suiti maal, enamust aega hullumajas) Abiliin ja nõustamine GSM 534 97951
Liitunud: Nov 06, 2004 Teateid: 1211 Asukoht: Tallinn, Nõmme
Postitatud: T mär 04, 2008 2:42 pm Postita teema:
Tänan kõiki soovitajaid, huvitavat jälgimist on.
Keevitusmask on meil hetkel tõesti liiga tume ja isetumenev mask on plaanis hankida.
Faasisin plekkide servad küll ära, kuid vahe jäi minimaalne, praktiliselt olematu.
Küllap oli oluline möödapanek ka traadi eteande kiirus ja voolutugevus. Pole midagi, harjutame veel, mulle see keevitamine üldiselt meeldib.
Liitunud: Sep 05, 2006 Teateid: 21 Asukoht: Tallinn
Postitatud: K mär 05, 2008 9:59 am Postita teema:
pleki serva faasimisel pole erilist mõtet kui pleki paksus ei ületa 1 millimeetrit. Pilu jäetakse plekile (vajadusel) "V" kujuliselt õmbluse suunaga lahtise otsa suunas. klaasi tumedus mig tüüpi masinaga pleki keevituseks reeglina DIN 9-10. Din 8 hakkab juba silmadele. Keevisõmblus peab toimuma nii tugeva vooluga, et vastasküljel esineb kerge voolavus või jääb vastaskülg sile kindlasti mitte nõgus. põkk ja nurkliited keevitatakse ühe õmblusega olenemata metalli paksusest. kahepoolse õmbluse tegemisel võib õmblus jääda poorne ja karastunud, mis omakorda soodustab hilisemat roostetamist ja murdeid
Liitunud: Sep 05, 2006 Teateid: 21 Asukoht: Tallinn
Postitatud: K mär 05, 2008 10:05 am Postita teema:
NB! Korraliku õmbluse korral esinevad murded alati keevisõmbluse kõrvalt. korralikult teostatud keevisõmblus ei murdu kunagi (V.A. mõningad erandjuhtumid) kodusel teel soovitan keevitamist õppida materjalidega paksusega üle 2,5 mm
Liitunud: Nov 06, 2004 Teateid: 1211 Asukoht: Tallinn, Nõmme
Postitatud: N mär 06, 2008 12:05 am Postita teema:
Jõudis kätte aeg valmistada kattepleki nurk, see tuli ka paika sobitada, viimase lihvi andsin viiliga
Edasi pitskruvidega kinni ja siis keevitus punktidega kinni. Punktimine ei tulnud mul hästi välja, nimelt ei pööranud ma tähelepanu, kui plekk veidi nihkus ja nii jäigi lapi üks külg veidi väljapoole ja teine veidi sissepoole.
Jätsin esialgu asjad nii ja asusin punktide vahesid kinni laskma. Lihvides aga punktid siledaks, avastasin, et ühes punktidega sai lihvitud ka asenduspleki tükk väga õhukeseks.
Päris terav servake tuli. Nii seda asja jätta ei saa. Märkisin aga naaskliga uued piirjooned ja alustasin katteplekiga otsast peale.
Vahepeal külastasin kõrvalboksi, et kuidas seal ka asjad kulgevad. sm Tihhonov oli just otseliinil kesklaoga ja tellis kohale uued plekid
järgneb...
Liitunud: Nov 08, 2004 Teateid: 2784 Asukoht: Telliskivi, Viimsi
Postitatud: N mär 06, 2008 10:46 am Postita teema:
Samal ajal, kui sm Mirski teises toas uksega särtsutas tegelesin mina ikka oma meelistegevusega. Viimasel ajal on kogu see autoprojekt tähendanud minu jaoks hirmsat relakaga käiamist ning bensiiniga pesemist. Õhtud on olnud vaheldusrikkad - kord bensiin, kord nitrolahusti. Mõlemad tekitavad huvitava tunde, kuid kaif on siiski erinev.
Siis õnnestus juvst viimasel minutil hankida Hiiumaalt uus Gaz 3102 esipõll. Meie oma oli juba korralike roostekahjustustega ning nägi selline kärnaline välja. Uus detail oli mõlemalt küljelt kerge pindmise roostega kaetud.
Tund aega jälle sisustatud. Kõrvaklapid pähe, respiraator ette ja kõige otsa veel kaitsemask. Kombinatsioonis nõgiste tunkedega nägin välja nagu ilge humanoid kelle tegemisi saatis katkematu lärm ja läbipaistmatu õhk. Mirski korra piilus ukse vahelt kuid lajatas selle kohe kinni tagasi. Ent tulemus oli päris ilus. Puhastasin ta ära loomulikult mõlemalt poolelt.
Kuna roolikarbis oli mingi kahtlane kolks siis tundus, et sellega pikka pidu pole. Ja nagunii pole me oma sõna pidanud auto lammutamise osas. Esimestest postitustest lugesin nüüd, et olin alguses lubanud autot lammutada nii vähe kui minimaalselt vajalik ... haa-haa. Nüüd siis võtsin roolikarbi ka küljest. Ja kuna nüüd jäi rool sisse abitult töllerdama, siis võtsin ka roolivarda küljest.
Auto minimaalse lammutamisega oleme siis jõudnud nüüd niikaugele, et sillad on veel all ja bensiinipaak küljes. Mirski lammutas veel kogu piduritorustiku ka kapoti alt välja. Põhjendusega, et siis ei pea midagi kinni katma. Mina olin muidugi kohe nõus, sest auto kinni katmine on minu jaoks üks kõige ilgem töö üldse. Ma ei paki enamasti näärikingitusi ka ise.
Liitunud: Nov 08, 2004 Teateid: 2784 Asukoht: Telliskivi, Viimsi
Postitatud: N mär 06, 2008 12:31 pm Postita teema:
Siis kui auto küljest enam tõesti midagi ära võtta polnud, tuli midagi muud välja mõelda. Haljaks lastud plekid ootasid kruntimist, kuid tundus olevat hea mõte nad enne roostesurmaga üle käia. Ladusin plekid ilusti seina äärde ritta ja asusin siis määrima. Plekid tõmbusid tumedaks ja kohati hakkasid mulle välja ajama.
Nitrolahusti ja bensiin on päris mõnusad meelemürgid. Tekitavad hea enesetunde ning ei pane pead valutama. Ent see buvanool (või kuidas see kirjutataksegi) haiseb ikka eriliselt jälgilt. Ilge magus lebra mis mitte ei pane ainult pead valutama, vaid tekitab lausa oksereflekse. Jube solk ... öäkk... Eelistasin külmetada koos Mirskiga keevitusmasina kõrval teises toas.
Need detailid, mis olid algselt roostevabad tõmbusid lõpuks lihtsalt halliks. Samal ajal näiteks esipõll (mis oli enne pindmise roostega keatud) hakkas korralikult mullitama. Kuigi ma olin ta enda arvates väga korralikult puhtaks saanud.
Mina olen kuulnud, et buvanooli ei tohi värvi alla jätta. Seega pärast korralikku kuivamist võtsin ette ja käiasin uuesti kõik detailid fiiberkettaga üle. No küll on juba uskumatu siiber relakaga töötamisest. Neid puhastatavaid detaile on ikka ilgelt palju ja nad on tra suured. Meeled nüristab täiesti ära. Vahepeal käis kett ikka nii maha, et lihtsalt ei suutnud mitte midagi enam teha. Pealegi see buvanoolist puhastamine tekitab kohutavalt ebameeldiva happelise tolmu, mida ei tohiks sisse hingata. Taas käis kogu töö läbi maski.
Motivatsioon hakkas küll nüüdseks tõeliselt maha käima. Selline tunne on juba, et kuude kaupa oleme tammunud ühe koha peal, kuigi iga õhtu on justkui aktiivselt midagi tehtud. Üldpilt ei muutu ning pidevalt oleks veel vaja "paar pisiasja" ära teha enne kui saab kruntida. Ja nii tekib iga päev neid "pisiasju". Mirski säilitas optimismi ja toimetas innukalt. Näiteks segasid kruntimist asjaolud, et kapoti all olid vanast ajast mõned kere küljes olevad kinnitusmutrid roostes ja polt sisse ära murdunud. Mina tahtsin neid küljest ära lõigata ja lihtsalt uued panna. Kuid Mirski säilitas kindla meele, keevitas poltidele otsa, kuumutas neid ja enamus murdunud polte õnnestus tal välja keerata.
Aga nüüd hakkab auto viimaks ometi jõudma sinna faasi, et saaks mõelda esimese kruntimise peale.
Liitunud: Nov 06, 2004 Teateid: 1211 Asukoht: Tallinn, Nõmme
Postitatud: P mär 09, 2008 11:06 pm Postita teema:
Seekord punktisin hoolikalt, ka keevituskäpa tõin samasse lähedale, et vool korralik oleks. Suurema punktisammu lasin jahtudes tihedamalt täis.
Seekord said plekid ühele tasandile. Niiviisi oleks pidanud kohe alguses tegema.
Üle jäetud ääred valtsisin kandepleki taha.
Kasutasin valtsimiseks erineva suurusega haamreid ja näpitsaid, et pööre just õige kohapealt saaks, pidi plekki kõvasti meelitama.
Lihvimisel oli mugav kasutada kahte nurklihvijat. Ühel punktide maha käiamiseks ketas, teisel silumiseks lamell.
Edasi tuli juba loominguline rutiin: käia, lihvi, sobita, kolgi
Päris jupp aega läks sellega, ning kahjuks sai tänu mitmekordsele keevitamisele käiamisele ka plekki kõvasti kuumutatud aga nii ta mul esimest korda läks
Lõpuks sai see lappimine ka valmis.
Liitunud: Nov 08, 2004 Teateid: 2784 Asukoht: Telliskivi, Viimsi
Postitatud: E mär 10, 2008 5:35 pm Postita teema:
Väikse hilinemisega saan teatada, et auto on tegelikkuses juba krunditud ja pahteldustööd käivad täie auruga. Pikalt siin midagi kirjeldada pole. Laotasime detailid ritta ja tuiskasime üle. See ustest ehitatud monstrum kukkus muidugi keset kibedat värvimist kolinal kokku. Seda oligi arvata.
Plaan nägi siis ette katta haljaks lastud metall esmalt happekrundiga ning sellele kohe peale roosteaktiivne punane krunt. Neid kohti, mis on kenasti originaalvärviga kaetud ei olnud ju mõtet üle kruntida. Tont seda teab kas sellest "mürgitamisest" lõpuks ka mingit kasu tõuseb, kuid vähemasti oleme siis omalt poolt kõik teinud, et roostetamise protsessi peatada.
Nüüd on kõik haljad kohad kaetud ja saab hakata pahteldama. Eriti suurt pahtlitööd see auto ei taha, kuid vaeva siiski tuleb näha. Häda on selles, et suured pinnad (nagu kapott ja tagaluuk) on kergelt väikseid mõlke täis. Välja neid vajutada ei saa, kuid täis pahteldamisest pole suurt abi. Vastavalt aine jäävuse seadusele on ju plekki kogu aeg ühepalju. Ja kui siledale plekile lüüa väike mõlk, tõuseb plekk sealt ümbert veidi üles. Nii ongi, et mõlke täis pahteldadess saame tegeliklult tulemuseks hoopis väiksed kühmud ja see on jama. Eriti tumeda auto puhul jäävad need kohad näha.
Aga graafikust rääkides - praegu sm Mirski tegeleb kapotialuse ja uksevahede karestamisega, mina pahtlitöödega. Kui pahteldused on tehtud, katan kogu auto täitekrundiga, mille lihvin siis klotsiga siledaks. Nii peaks teoreetiliselt saama jagu igasugustest väikestest lainetest ja pahtelduste üleminekutest. Pärast selle lihvimist on selge, kas tuleb veel korra krundiga katta või mitte.
Nädala lõpuks peaks auto olema täitekrundi all.
Liitunud: Nov 08, 2004 Teateid: 2784 Asukoht: Telliskivi, Viimsi
Postitatud: T mär 11, 2008 4:32 pm Postita teema:
Pahtlitöödest pole midagi pikalt kirjutada. Jube ja tolmune aeg, ent minu jaoks siiski palju loovam tegevus kui käiamine ja bensiiniga pesemine. Eriti palju see atuo pahtlit ei taha, kuid peaaegu kõik detailid mingit kohendamist siiski vajavad. Üldpilt on tolmune ja midagi eriti siin vaadata pole. "Ei Robi, see õlu pole sinu jaoks sinna jäetud!"
Oleme jälle vahelduva eduga uksi ette pannud ja jälle eest ära võtnud, et saaks nad lõpuks pärast värvimist siiski sobima. Preagu on veel viimane aeg viike kohendada. Juhipoolelt on ust ja varuosa tiiba päris raske omavahel klappima saada. Siin oleme läinud lausa seda teed, et anname pahtliga küljeviigile sobiva kuju, et detailid kuidagi omavahel harmoneeruks.
Taga on korralikud avariivabad tehase tiivad ja need tahavad pahtlit ainult roosteplekkide kohalt. Sama lugu tagapaneeliga. Omaette jama on saada korda C-piilarid, mille ühenduskohad kinni keevitasime. Vanal mudelil on nad kinni, uuel on viik näha. Ent mulle meeldib ühtne C-piilar rohkem. Tehases oli ta kunagi tinutatud (või vasetatud???). Meie punktisime lihtsalt matsirahva kombe kohaselt üle. Fiiberpahtel alla ja silumiseks tavaline otsa.
Kõige jubedam seis ongi tagaluugiga, mis on maru suur pind ja paraku vastikult loppis. Ega kapott ka palju parem pole. Raske siledaks ajada ja ega head nahka ei pruugi saadagi.
Pahtelduste ajal peab oluliselt rohkem kütma, et õhk soe ja kuiv oleks. Väike bullerjan saab kõvasti valu. Kütteks kasutame Robi Nõmme eramut. Saeme aga parajaid juppe ja ajame ahju. Töögraafikus püsimiseks tõi Robi garaazi ka kalendri, kuhu teeme märkeid tehtud tööde kohta. Hetkel oleme veel graafikus, kuid see ei tähenda ikkagi auto valmimist kevadsõiduks. Komplekterimine tõotab ka pikk ja vaevaline protseduur olla. Kell on ka garaazis vajalik - muidu mõnikord ei märkagi koju minna.
Kevad sõidab sellise kiirusega sisse, et ise ka ei usu. Õhk on juba soe ja kärbsed ronivad seinapragudest välja. Eile nägin ära ka esimese liblika. Mis sest, et garaazi seinal ja pahtlitolmust läkastamas. Aga ikkagi kirju...
Liitunud: Jun 02, 2005 Teateid: 168 Asukoht: Tallinn
Postitatud: K mär 12, 2008 12:22 pm Postita teema:
Aru ma ei saa. Oli jumala korralik auto. Siis hakkas GK Sõbra seda kergelt kõpitsema. vaat, mis nüüd välja on tulnud. Kütavad Mirski maja juba. Aga te Pr. Mirskilt saate nii, et tolmab rohkem kui pahteldamine veel.
Sa ei saa teha algatada uusi teemasid selles foorumis Sa ei saa vastata teemdaele selles foorumis Sa ei saa muuta oma teateid selles foorumis Sa ei saa kustutada oma teateid selles foorumis Sa ei saa hääletada küsitlustes selles foorumis
volga.ee ei vastuta foorumis tehtud postituste eest. volga.ee jätab endale õiguse kustutada ja redigeerida
kommentaare, mis ei vasta sisult headele tavadele.
Galerii
Laadi pilte
Otsi
Profiil
Logi sisse, et kontrollida oma privaatsõnumeid
Logi sisse
