Liitunud: Nov 08, 2004 Teateid: 2784 Asukoht: Telliskivi, Viimsi
Postitatud: K nov 19, 2014 9:25 pm Postita teema: Komandeeringuaruanne: Moskva-Peterburg-Tallinn
Keeruline on täna meenutada millest see kõik täpselt algas. Venemaa külastamine on omamoodi huvitav sadomasohhistlik värk. Iga kord saad kogeda niisuguses koguses nöökimist ja kõikvõimalike ametnike vaimset terrorit, et pikaks ajaks jätkub. Kuid mingi aja möödudes hakkab jälle hinges kripeldama - tahaks veel! Olime Matiga arutanud erinevaid stsenaariume ning ühel päeval oli viisaga juba meeletult kiire. Istusin musta Volgasse ja kiirustasime reisibüroosse.
Meil ei olnud küsimus mitte päevades, vaid tundides. Kõik oli viimse detailini paigas. Valituks osutus büroo, mis suutis viisa teha ühe päeva teistest kiiremini. Ning ning teine reisibüroo sai korralduse organiseerida sobiv lend pealinna. Kõik toimus justkui heas kriminullis. Lend Moskvase väljus täpselt tund ja 50 minutit peale seda, kui Mati kohtus rõskel sügishommikul tänavanurgal nahkkuues tütarlapsega, kes ulatas passid viisadega.
Mina parkisin oma auto lennujaama parklasse ja nägin, kuidas üleval tõkkepuu tõusis ja parklasse sisenes välismaine auto. Lennujaama astusime sisse korraga, üks ühest otsast, teine teisest. Kõik see toimus 13. kuupäeval, kui sisenesime lennukisse läbi 13. värava ja võtsime kohad sisse Aerofloti lennuki 13. istmereal. Juhhei Venemaa, siit me tuleme.
Meil oli Moskvas ju kõik ette kokku lepitud. Kontaktisik oli meile auto ära ostnud ja andnud tõotuse viia see kuhugi normaalsesse töökotta. Eesmärgiga käia pill niipalju üle, et temaga võiks muretult võtta ette 700 km pikkuse retke Peterburgi ja sealt edasi koju. Moskvas algas meie komandeering paljulubavalt - kohalik kontaktisik ei võtnud telefoni ega vastanud SMS-dele. Hängisime hotellis ja erinevates sööklates, kuid midagi suurt nagu ka teha ei osanud. Käisime ajaviiteks ära ka kohalikus automuuseumis. Väärikas väljapanek kahtlemata, kuigi ruum oli pime ning autod olid kuidagi tolmused, elutud ja kurvad.
Aga jah, õhtu eel helistaski juba meie kontaktisik. Parem Hilja kui Luule eksole. Tundis huvi, ega me ometi täna autot kätte ei taha saada. Et tal tead praegu väga kiire. Oh ei, kindlasti mitte! Me tulime ju tegelikult Moskvasse arhitektuuri nautima. Paratamatult läkski nii, et alles järgmisel hommikul kolistasime metrooga kuhugi karup...se, istusime majasuurusesse maasturisse ja sõitsime objektile.
Meid võttis vastu UAZ-SERVIS, ehk siis räämas territoorium, mis oli korrapäratu kultuurkihina kaetud surnud koslikutega ja arusaamatu kujuga autovrakkidega. Tõsi, seal oli ka ilusat vanatehnikat. Aga meie auto??? Lebas kuskil kõige taga, seal kolme OKA kerevraki lähedal. Ja mehed hakkasid innukalt tühjade kummidega UAZ-e eest ära lükkama. Sel hetkel ma paratamatult mõtlesin, et on alles pardakk. Kuid siis ma veel ei teadnud, mida tähendab bardakk Venemaa võtmes. Meie kontakisik, nimetame teda näiteks Slavaks (tegelik nimi on toimetusele teada), poetas mokaotsast muretu fraasi, et ... see väike asi et ... Volga starter ei tööta. Hetk hiljem saime teada, et starter siiski mõnikord töötas. Aga see oli ühtlasi ka ainuke asi mis selle auto juures üldse elumärki ilmutas.
Siin ta on, meie esimene päevakangelane - 1993. aasta Gaz 31029. Halb algus, aga tegelikult väga hästi säilinud auto, üks omanik, 45000 sõitnud, sisuliselt veatus korras originaalvärviga kere, täiesti kulumata salong ja ülihea originaalne komplektus kuni algupärase Start raadioni välja. Seisunud viimased 15 aastat garaazis ja kõik mõeldavad asjad olid kinni roostetanud.
Kummaline mudelivalik, kas pole? Tõsi on, et see mudel on alati olnud kõige vähem hinnatud Volga ja tänasel päeval ei taha teda isegi Venemaal enam keegi. Sellise ostab nüüd veel vaid mõni peast põrunud tad¸ikk, et sellega enda mõjupiirkonnas taksot sõita. Aga seda haruldasem on ta tulevikus kollektsiooniautona.
Slava oli toonud selle auto enda hoovile puksiiriga. Ning kuigi ta teadis meie tuleku aega ja ka soovi sellega omal jalal koju sõita, siis tal lihtsalt ei olnud aega pilli nädala aja jooksul toimetada kõrvalkrundile suurde GAZ teenindusse. Kuigi talle endale kuulus ka UAZ teenindus, siis teate seal on nii palju tööd, et ei saanud kuidagi üritada seda Volgat sättida. Noh, tõeline sõber Vene moodi.
Veerand tunni pärast hakkas Volga juba natuke häält tegema. Siin siis üks lühike video objektist, millega me pidime hakkama peatselt Peterburgi sõitma.
https://www.youtube.com/watch?v=H4lwPFy_ucg
Peale raskelt käivituva mootori oli autol mõni viga veel. Tühikäik puudus, radiaator lekkis, pidurid olid veidi peal, kojamehed ei töötanud, soojendusventilaator ei töötanud, laadimist ei olnud jne jne. Vale oleks väita, et kõikidest tuledest töötas ainult üks esimene park, sest piduri vajutamisel hakkasid õrnalt hõõguma ka kõik tagumised plokid. Suunatulesid loomulikult ei olnud.
Mingi ime läbi õnnestus see jonnipunn niipalju käima saada, et ta oli võimeline juba omal jõul kohalt võtma ja temaga sai liikuda GAI punkti registreerima. Küll see oli tore sõit. Moskva tihedas liikluses ilma tühikäiguta, ilma suunatuledeta ja pidevalt kriiksuvate piduritega. Kohaltvõtud olid rasked, sest pidurid olid veits peal ja mootor arusaadavalt üsna turtsakas. Välja suretada samas ei tohtinud, sest laadimist ju polnud ning kuna ka starter oli kuidagi arusaamatul kombel lühisesse läinud, siis see tõmbas niigi kurnatud aku tühjaks loetud sekunditega. Kõige muljetavaldavam kogu loo juures oli Mati väline rahu ja optimism kogu meie ettevõtmise suhtes.
GAI punkti bürkoraatia oli kohati arusaamatu, kuid lõpuks lahenes kõik üsna mõistliku ajaga. Slava poolt sokutatud meelehea tegi turskele militsionäärile palju rõõmu ja sisulisi vastuolusid meil ei tekkinud.
Eriti meeldis mulle autode ülevaatuse "angaari" töötajate kontor. Avatud planeering, ruumikas laud kahele töötajale ja vett ka pähe ei saja.
Mulle meeldis ka kõrvalasuvas "hoolitsetud" parklas lebav 2410. Nägi välja kui mahajäetud. Ilmselt oli ta olnud seal juba liiga kaua ja rooste hakkas võimust võtma. Aga tundus originaalvärviga ja ideaalse beezi salongiga 86. aasta auto. Isegi raadio oli originaal sees. Kuidagi kurb oli. Mul on viimasel ajal jälle lähedased suhtes selle mudeliga.
Tagasiteeks hankisime teise aku, kuid UAZ TSENTR hoovile kohale me siiski ei jõudnud. Poolel teel hakkas kapoti alt auru tulema. Viimane allesolev ventikarihm ütles lepingu üles. Slava haakis meid oma V8 lendkruiseri konksu otsa ja siis pani rsk niisuguse pasaga läbi linna, et taga oli päris abitu tunne. Kohalikud kombed, peab austama.
Saime auto tõmmatud "kolmandasse autobaasi", kus asus üsna kobe GAZ teenindus. Mina ei tea mida Mati neile lubas ja kuidas see kokkulepe tuli, kuid mehed võtsid meie auto vastu, kirjutasid A4 paberi jagu tööde loetelu ja lubasid homme lõunaks meie auto seada niisugusesse korda, et ta sõidab muretult Peterburi.
Järgmine päev algas Volgade romula külastusega. Kuulutus oli vägev, telefoni teel kuuldud lubadused olid suured. Võtsime takso ja läksime kohale suurte ootustega. Kujutasime juba ette, kuidas me jalutame autode vahel, näpime vähe siit ja natuke sealt... Aga meie roosa mull läks kohale jõudes üsna koleda lärtsuga lõhki. Sa püha müristus kus seal oli alles bardakk. Niisuguge pasaladu põhjatul sopaväljal, et pea hakkas ringi käima. Silmini nõgised mehed laveerisid osavalt rauarisu vahel nagu sookollid ja ehitasid parasjagu juurdeehitust. Ehitusmaterjalina oli kasutusel kõik - euroalused, plekk, kivi, traat. Raudkonstruktsioonid olid osaliselt ehitatud GAZ veokite raamidest. Katuseplekk oli KEEVITATUD konstruktsiooni külge. Nat¨alnik rammis poolsurnud gazelliga mudaväljale sisse, tuues kohale uue hoone küttesüsteemi - usbeki Usum Murjajevit¨i enda keevitatud bullerjani. Kõik seal oli nii kole, et ma juba kujutasin ette, kuidas järgmisest laukast roomab välja kolme jalaga koer ja lööb mulle hambad sisse. Aga "kontori" juhatajal Ljubal oli soeng ja lakitud küüned.
Tatsasime veidi aega nõutult pori pealmistele kihtidele laotatud automattidel ja püüdsime leida endale vajalikku. Aga iga väiksemgi lootuse alge mattus kiiresti porri. Püüdsime ette kujutada, kuidas me näiteks pori seest välja tõmmatud õlise käigukasti taksosse paneme ... ja põgenesime sealt. Läksime rahvusvahelise Са́бвэй kiirsöögiketi restorani rahunema ja nautisime kohvi kõrvale mööduvate veokite furgoonidelt loetavaid reklaame. Eriti armsad olid rahvusvahelised kaubamärgid. Kuulutasime võitjaks rehvitootja Бриджстоун.
Peale viimast romulakogemust tundus parklas seisev Ladakas juba päris kena. Tegelikult oli ta hästi värvitud. Esimeses otsas oli meister ikka päris täpselt lasknud. Tõsi - tagant läks natuke lohakaks.
... järgneb _________________ Terve aasta poole aastaga
Liitunud: Nov 08, 2004 Teateid: 2784 Asukoht: Telliskivi, Viimsi
Postitatud: E nov 24, 2014 12:50 am Postita teema:
Üldiselt oli meil eesmärk jõuda mingil hetkel tagasi tuttavasse remonditöökotta. Volga pidi ju kell kaks valmis olema. Aga meile vastu tulnud teejuht Ira pakkus välja variandi, et käime korra läbi ka ühest kenast varuosakauplusest. Pidi olema suht OK koht siin lähedal, müüvad Vene autodele varuosi. Noh, muidugi lähme kiikame korra.
Esmalt pidime läbima 6 km rämedat ummikut ühes suunas ainult selleks, et teha tagasipööre ja hakata lõpuks sõitma soovitud suunda. Moskvas tõesti elab liiga palju inimesi. Tallinna elanikud ei oma tegelikult mingit ettekujutust mida tähendab ummik. Ega pikad vahemaad. Kui olime tunni sõitnud, ütles Ira, et kohe olemegi kohal - sisuliselt veel ainult ümber nurga. Ja tõesti, ainult 7 km veel ja keerasimegi parklasse. Eks me ole ka elus näinud erinevaid varuosapoode. Aga seekordne poekogemus oli nagu reis kosmosesse. Lõputuna näiva parkla otsas kõrgus Järve Selveriga sarnases mastaabis hoone - otsetõlkes "rauatükikese planeet".
Kella 9-23 avatud hüpermarket sisaldas endas eskalaatoreid, läbi kahe korruse aatriume, talveaeda, tohutut basseini umbes 60 cm pikkuste kuldkaladega, garderoobi, restorani jne. Ning see kõik oli ainult autode varuosade kauplus. Olgu, jalgrattaid, traktoreid, mopeede ja nende tarvikuid müüdi ka. Tohututesse klaasvitriinidesse lühtrite alla oli kenasti paigutatud KamAZ-ide tagadiferantsiaalid, krusade käigukastid, käändteljed, kardaanid ja muud ilusad detailid. Suured saalid olid täis velgi, uksi, kapotte. Kõndisid ja patsutasid traktori rehvi, näppisid autode istmeid, katsusid roole. Ilusate ringikujuliste stendide peale olid paigutatud komplektsed mootorid, alates MAZ-i V8 diislist kuni Ladakate pisikeste reasneljasteni. Volgadele võis seal valida pritsungiga või karpaga, 16 klapilisi ja tavalisi, uuemaid ja vanemaid tüüpe. Kõiki neid mootoreid võis osta ka kuni kõige väiksemate detailidena jupikaupa. Ja mitte tellida, vaid osta. Kõik müüdav oli kohapeal olemas.
Lõputud selvehallide riiulid olid täis tulesid, generaatoreid, karburaatoreid, lõdvikuid, pukse, rem-komplekte jne. Iga asi kenasti kirjeldatud. Väiksemad vidinad olid eraldi osakondades klaasvitriinides, igal tootel oma kood. Tõepoolest seal oli kuni poltide, andurite, vedrukeste ja kummipunnideni kõike mõeldavat Volgadele. Tänapäevastele muidugi, aga eks kuluosad ju enamuses klapivad omavahel. Võtsid kõrvalt paberi, kirjutasid soovitud kaupade koodid ja esitasid letitöötajale kes siis kauba mõistliku aja jooksul tagaruumist välja tõi. Ei saa väita, et see kõik just liiga kiiresti oleks käinud.
Sinna poodi tulid perekonnad päeva veetma. Lapsed plätsisid kätega akvaariumites, sõitsid eskalaatoritega või lihtsalt nutsid. Mehed valisid laadakale spoilerit, võrdlesid sidureid, silitasid velgi. Naised seisid hindava pilguga roolikatete või kroomkattega küljetriipude stendide ees. Vahepeal söödi ja käidi tualetis. Kõigil oli tore. Siiski me hakkasime millalgi oma reisijuhi Ira näost kerget tüdimust märkama. Imelik, meil ei läinud kolme tundigi, kui juba pool soovitud kaubast oli ära ostetud. Laadisime tema armsa punase auto defitsiitset Volgakola täis ja sõitsime töökotta. Hinges jäi ikka kergelt kripeldama, et mis kõik märkamata jäi.
Volga oligi tõepoolest valmis. Töömees tegeles veel parasjagu kapoti paigaldamisega. Originaalne kapott oli viga saanud ja müüja andis uue kaasa. Aga kõige lihtsam viis uue kapoti transportimiseks Tallinna tundus teha seda Volga küljes. Meie auto oli omandanud salongist käivitumise võime, tal põles valdav osa tuledest, taastunud oli laadimine ja üldse nägi ta kuidagi krapsakas ja tahtejõuline välja. Isegi kojamehed (mis millegipärast vahetati koos vartega) olid kuidagi lähmevalmilt keset klaasi püsti.
Omaette huumor oli muidugi ka töökoja arve tasumine. Meister koostas mingi köökäsu moodi mustandi, vabakäeliselt. Siis anti see kõrge leti taga istuva krunniga povva kätte, kes hakkas dokumenti koos meistriga kompuuterisse sisetama. Tema koostas siis kaheleheküljelise kirjatüki, lahterdades ära varuosad, töötunnid ja kõik sinna juude kuuluva. Aga raha tema ei võtnud, sest tema on ainult andmesisestaja. Ulatanud üle leti oma paberid, tuli astuda kaks sammu üle toa ja kummarduda madalal asuva kassaluugi juurde. Seal kudus sokki järgmine provva, kes siis võttis vastu raha. Ainult sularaha. Ja tagastas sõiduki tehnilise passi, mis tuli jätta remonti koos autoga.
Aga lõpuks olid Moskva tänavad rataste all ja esmakordselt hakkas tunduma, et äkki tõesti ongi võimalik selle autoga kesklinnast kaugemale jõuda. Kuigi päris naljaks tunne oli osaleda Gaz 31029-ga Moskva liikluses. Volga on isegi Venemaal ammu unustatud hiilgus, rääkimata veel mudelist 31029. Selle autoga liiklejale tänavatel just liiga palju õigusi ei anta. Sa oled toitumisahela kõige viimane lüli - see puru, mida söövad putukad. Aga sellele vaatamata oli tore nautida Moskva laiasid tänavaid ja harjumatult rikkalikku autoparki.
Tegime veel meeleoluka õhtusöögi eht-Vene restoranis ja sinna otsa hotellis kiire une. Kohaliku aja järgi kell pool kuus hommikul käivitasime silindrid, et saaks enne hommikust tipptundi linnast välja. Meid ootas ees 700 km Moskva-Peterburg trass.
Minu jaoks oli see esimene kord läbida kahe suurlinna vahelist magistraali ja päris põnev oli oodata, et millised teeolud meid siis seekord ees ootavad. Reaalsus oli, et tegemist on liigagi euroopaliku teega. Moskvast välja umbes 140 km jookseb lai neljarealine ja täielikult valgustatud tee. Sealt edasi kaob ära valgustus ja millalgi asendub neljarealine kolmerealisega, kus on siis iga paari kilomeetri järel mõlemas suunas möödasõidualad. Teekate on raudselt hindele 5 ... viiepallisüsteemis.
Võib öelda, et suht mittemidagiütlev sõit oli. Volga oli seest mõõdukalt külm. Täpselt nii piiri peal, et otseselt nagu läbi ei külmunud, aga mugav ka kordagi ei olnud. Ainus meeldejääv hetk oli ehk üks totaalselt ebaõnnestunud möödasõit. Seal läks kõik valesti, mis üldse saab möödasõidul valesti minna. Ühe veoauto asemel oli neid ees kolm, möödasõidurida lõppes ära, asendudes aeglustusrajaga. Kuna ka sellest ei piisanud, jätkasime möödasõitu vastassuuna aeglustusrajal ning lõpetuseks reastusime kenasti tagasi üle topeltpideva joone. Ja loomulikult ootas meid mäenõlval konstaabel Sidorov, kes osava veenmise tagajärel piirdus suulise hoiatusega.
Meelde jäi ka üks tore puhvet, kus olid ebamõistlikult suured pelmeenid. Puhveti lahtiolekuajad olid üsna detailselt välja toodud. Ei mingit labast üldistamist. Lisaks leidis Mati väga efektse kärukonksu katte.
Peterburgi jõudsime vahetult enne õhtust tipptundi ja kui mitte arvestada ühte liiklusavariist põhjustatud ummikut, laabus kogu sõit väga ladusalt. Peterburis jätsime oma auto hotelli ette ja läksime kohaliku kontaktisiku juhtimisel tutvuma meie järgmise objektiga. Mina päriselt ka ei teadnud, et Mercedese maastikuautoga on võimalik linnas nii kiiresti sõita. Ja et Peterburis on igal tänaval, sõltumata sõiduradade arvust, olemas ka nn "miinus üks rada". See asub esimesest rajast paremal ja võib teinekord osaliselt kattuda kõnniteega. Vahepeal oli päris hirm.
Aga selle koomiksi järgmine tegelane ootas meid ühe kortermaja hoovil. See oli ikka palju paremate hammastega isend kui paar päeva varem UAZ-TSENTR hoovil lebanud ja talveund nautiv loom. Uksed avanesid puldist kesklukust, auto käivitus esimese starteriga, tal olid olemas kõik tuled ja mõlemas suunas töötavad käigud. Jätsime ta hommikut ootama ja läksime rahuliku südamega linna peale.
Peterburg oli endiselt ilus. Ikka täitsa teistmoodi koht kui Moskva.
Järgmise päeva plaan oli lihtne - hommikul vormistame Volga ära, siis külastame Peterburi autopoode ja õhtul peale toekat einet sõidame piirile. Siin veel mõned kaadrid päevavalguses meie uuest patsiendist. 2007 aasta Gaz 31105, kõige viimane modifikatsioon mis vanast Volgast tehti. Ulatuslikult uuenenud tehnikaga, Chrysleri mootoriga, sakslaste tehtud salongiga. Kõikide teadaolevate mugavustega nagu kesklukk, roolivõim, 4x elektriaknad, soojendusega elektripeeglid, rohekad tehase toonklaasid, originaal Blaupunkti CD helisüsteem, digitaalne kliimaplokk jne. Elusuuruses tegelikult täitsa uskumatult kvaliteetne auto. Antud isend on ka väikse läbisõiduga, originaalina säilinud ja lenduri oma veel pealekauba. Need seksikad "pat¨okkidega" istmekatted eemaldasime juba GAI punkti ees, kuna sinna lihtsalt ei mahtunud istuma. Alt tulid välja uueväärilised istmed.
GAI punktis hakkas aga pulli saama. Tegelikult oli naljaks juba GAI punkt ise. Läbi räämas trepikoja teisele korrusele, läbi halli ja koleda raudukse hämarasse saali, kus oli paar pisikese luugiga aknakest.
Kokku töötas kolm akent, igal aknal oli oma funktsioon. Vasakult paremale tuli kõigepealt aken number 3 - dokumentide täitmine. 200 rubla eest täitis tüdruk dokumendid sinu eest, maksta sai sularahas otse tüdruku kätte. Edasi tuli aken number 1 - dokumentide sisseandmine ja viimane, aken nr 2 - dokumentide väljastamine. Rahvast oli palju, kõik ootasid aknasse nr 1 - dokumentide sisseandmine. Sealjuures numbriautomaati polnud. Oli lihtsalt elav järjekord, igaüks kes hallist rauduksest läbi tuli, pidi hüüdma kõva ja selge häälega "кто последний" ja korraldas siis oma järjekorra.
Dokumentide sisseandmisel tekkis esimene tõrge - polkonvnik Orlov nõudis kviitungit. Ehk siis meie mõistes riigilõivu tasumist. Mati arvas, et ta maksaks automaati, samamoodi nagu me maksime Moskvas. Vana ärritus selle peale ja pragas, et kas me ei tea, et neil automaadid ei tööta. Vaatasime - tõepoolest, seinast välja tõmmatud. Seda summat kohapeal sularahas maksta ei saanud. Minge nüüd hoiukassasse, Sberbanka ja makse vajalik summa ära. Siis tulge tagasi. Mati lendas kohaliku kontaktiga panka mis asus suht ligidal, umbes 10 km. Pangas sai ta jupp aega oodata oma järjekorda ja kui see lõpuks kätte jõudis, nõudis pangatöötaja makse saaja konto numbrit. Sellest infost ei piisanud, et tegu on auto registreerimise riigilõivuga. Samuti polnud võimalik Gai punkti helistada ja uurida konto numbrit. Pangatöötaja andis head nõu - minge tagasi ja küsige arve number. Ja siis tulge uuesti.
Tuligi tagasi sõita, trügida järjekorras ette, küsida polkovnik Orlovilt konto number, sõita tagasi panka, 15 inimest sabas ära kannatada ja makse ära teha. Uuesti tagasi jõudes kehtestada endale uus järjekord ja lihtsalt oodata. Üllatusena tuli vahepeal lõuna peale. Kogu rahvas peksti saalist välja trepikotta ja rauduks lajatati kinni, taba ette.
Lõunat sai veeta näiteks ülemise korruse sööklas, kus olid toidud täiesti jääkülmad ja riielda sai iga muti käest. Üks saba oli söögileti ees, teine saba mikrolaineahju juures. Lõuna lõpuks kogunes rahvas jälle trepikotta halli raudukse taha ja leppis uuesti kokku oma järjekorra.
Lõpuks jõudis kätte kauaoodatud hetk, kus Mati sai juba kolmandat korda akna nr 1 polkovnik Orlovi jutule. Seekord ilmnes uus probleem miks ta dokumente vastu võtta ei saanud - meie pass ei kehti kuna seal on немецкие буквы. Tuleb minna notarisse ja lasta pass ära tõlkida.
Mati keeldus alla andmast. Lendas notarisse. Notaris jälle ilge saba. Kuidagi suruti vahele, telliti passi tõlkimise kiirteenus. Aega pidi minema poolteist tundi, kuna tõlkida on ju vaja ka tühjad lehed, viisad, templid ja isegi passi 6-7 lehekülg, kus on tõlked kõigisse ELi riikide keeltesse. Aeg hakkas peale suruma. Mati leidis ohvri, kes jäi notarisse ootama ja lendas ise tagasi. Notaribüroost saadud tõendiga, et pass on tõlkimisse antud, sulas polkovnik Orlovi jääkülm süda ja ta võttis dokumendid vastu. Notaribüroosse ootama jäänud kodanik tõi tõlke kahe tunni pärast metrooga järgi. Nüüd jäi veel üle ainult auto ette näidata. Mis käis kähku. Sellest hetkest, kui Orlov käratas lühemale militsionäärile, et mine vaata see auto üle, möödus kõigest 40 minutit, kui ta juba tuligi trepist alla. Ilmselt tal oli raske päev, sest ta oli väga pahur.
Kõigi vintsustuste kiuste väljastati meile transiitnumbrid. Aega läks 8 tundi ja 45 minutit. Esimesel fotol on näha mittetöötavaid makseautomaate. Teisel fotol räägib üks sõbralik papi Matile lugu sellest, kuidas temal kulus kõigest 12 aastat, et varastatud auto registrist kustutada. Ta ise arvas ka, et ega Venemaal ei muutu kunagi midagi. Kui üldse, siis ainult hullemaks.
Siin fotol on sõbraliku kollektiivi liikmed. Selle pildi all oli suur tahvel juhistega, kuidas saaks nende juurde tööle kandideerida ja milliseid eelduseid kandidaatidelt oodatakse. Enamuste töökohtade jaoks piisas ainult vene keele oskamisest. Aga osade töökohtade täitmiseks oli vaja teada ka matemaatikat.
Kell oli vahepeal saanud pool kaheksa. Selgitanud 10 minutit veel viimase jõuvaruga Gai punkti ees patrullivale liiklusmiilits Stepanovile, et meie auto ei sõida mitte ilma numbriteta, vaid transiitnumbritega, tundus viimane aeg autodele tuli alla teha tõmmata Venemaalt NH-sse. Autopoodidesse vist enam hästi ei jõua.
Kuidagi hea tunne oli kahe täiesti toimiva Volgaga lennata sajaga mööda Peterburi ringteed. Kõik ebamugavused olid jäänud seljataha ja uued ebamugavused pidid tulema alles kahe tunni pärast. Päriselt rahunemiseks polnud ju põhjust, sest valmistuda tuli ka paartunniseks maskuliinseks vahekorraks piirivalvuritega.
Kingissepas käisime poes, ostsime produkte ja tankisime autod kõrimulguni täis. Kütus maksis 35 rubla, ehk meie rahas 60 senti liiter.
Tänu eeltäidetud deklaratsioonidele läks kogu piiriületus nii ladusalt, et eneselegi üllatuslikult seisime kõigest 45 minutit peale esimese stoppmärgi nägemist juba Narva Statoilis. Ulme.
Naljakas reis oli. Ära tegime...
... jälle! _________________ Terve aasta poole aastaga
Viimati muudetud Sm.Tihhonov poolt (E nov 24, 2014 10:56 am), kokku muudetud 1 korda
Liitunud: Nov 07, 2014 Teateid: 71 Asukoht: Jõhvi
Postitatud: P nov 29, 2015 10:26 pm Postita teema:
Tervitus! Haarava tõsielusarja lugemise ajel tekkis mõte samuti Venemaalt üks isend ära tuua. Kuid sellega seoses tekkis paar küsimust. Kuidas saab Eestis arvele võtta nt sellesama GAZ-31105? Teadaolevalt ei vasta see auto ju EU normidele. Ja teine küsimus, et mis dokumendi alusel arvutab EMTA esmaregistreerimise käibemaksu?
Liitunud: Nov 08, 2004 Teateid: 2784 Asukoht: Telliskivi, Viimsi
Postitatud: T dets 01, 2015 12:24 pm Postita teema:
Tervist,
Vastus esimesele küsimusele - ei saagi.
Vastus teisele küsimusele - arvutab soetusdokumentide põhjal, koos sõiduki toomiseks tehtud kulutustega (kütusekviitungid, hotelliarve, bussipilet jne). Kui soetusdokumentides olev hind tundub ebareaalne, on neil õigus saata sõiduk hindamisse. _________________ Terve aasta poole aastaga
Sa ei saa teha algatada uusi teemasid selles foorumis Sa ei saa vastata teemdaele selles foorumis Sa ei saa muuta oma teateid selles foorumis Sa ei saa kustutada oma teateid selles foorumis Sa ei saa hääletada küsitlustes selles foorumis
volga.ee ei vastuta foorumis tehtud postituste eest. volga.ee jätab endale õiguse kustutada ja redigeerida
kommentaare, mis ei vasta sisult headele tavadele.
Galerii
Laadi pilte
Otsi
Profiil
Logi sisse, et kontrollida oma privaatsõnumeid
Logi sisse
