Liitunud: Aug 07, 2007 Teateid: 492 Asukoht: Tallinn
Postitatud: E okt 12, 2009 11:23 am Postita teema: Number ja ämber
Selline väljend oli nõuka-ajal käibel läbisõidetud autode kohta, mille dokumentide peale ehitati varuosadest uus sõiduriist. Umbes nagu Koeru ARTis, ainult see toimus meistrimeeste oma garaazhides ja kvaliteetki oli palju parem. Sageli oldi sunnitud võltsima nende kere- ja mootorinumbreid vastavaks dokumentidega. Just nendest meestest, kes neid romusid uuesti üles ehitasid, tahangi rääkida. Ilmselt selleks, et ennast rohkem pingutada ja ka selleks, et ise nende vigu vältida.
Minu sümpaatia on alati kuulunud kuldsete kätega meestele, kes oma töökodades on võimelised nö. sitast siidi tegema. Just viimasel ajal olen saanud tuttavaks mitme eaka mehega, kes on rubla ajal palju Volgasid ehitanud. Mingid ühisjooned hakkasid nende juures silma ja ma püüan veidi vaadata tagasi möödunule ja heita pilku nende tänasele päevale.
Kõik mehed ütlevad nagu ühest suust, et nad elatasid ennast ja ehitasid oma majad autode ehitamisega. Mõni ütleb, et tegi autosid vana katuse külge, teine pani põhjapleki garaazhi põrandale ja hakkas tükke külge laduma jne. Nad räägivad sellest uhkusega ja ilma tagasihoidlikkuseta või valehäbita (“Kõvemat autoehitajat sa siit riigist ei leia!”). Psühholoogidele on tuntud, et mida kõrgemad on inimese oskused, seda kõrgem on tema enesehinnang.
Olen mõistnud, et kõik need mehed töötasid üksinda, sest eraettevõtlust ju kuni kooperatiivide tulekuni ei eksisteerinud. Üksi töötamine nõuab päris suurt töökust ja enesedistsipliini ning viinalembeseid lobamokkasid pole ma nende seas kohanud.
Autode ehitamiseks pidi olema palju vaba aega. Meestel olid ajastule vastavalt tööraamatud kuskil ettevõttes, sest muidu kuulutati sind hulkuriks. Mõni oli lihtsalt öövaht, teine mingi varustaja, kelle tööülesannetest ja käikudest teadsid ainult suured ülemused, kolmas autolukksepp, kes kasutas tööandja garaazhi ja tööaega.
Autode ehitamiseks pidi olema suur hulk uusi varuosi. Need mehed puistavad nagu küllusesarvest kõiksuguste asutuste ja inimeste nimesid, kelle abil nad ennast varustasid. Ãœtleme ausalt, et päris tihti oli kellegi poolt tegemist vargusega, kus ametiauto remondiks kirjutati laost osad välja. Autot ei olnud võimalik taastada ilma laia tutvusringkonnata ja nende inimeste teened tulid kinni maksta. See koht tekitab minus õudsaid mälestusi, sest ainuüksi VAZ-auto piduriklotsi, -manseti ja õlifiltri ostmiseks pidi tutvusi kasutama. Neid lihtsalt ei saanud ise teha (tekkisid ka toorkummist mansettide vulkaniseerijad ja korduvkasutatavad õlifiltrid, taksopargis liimiti piduriklotse kapronsukkadega). Olen pidanud sellel ajal ühele perekonna autole uue toorikkere muretsema ja see enesealanduse, pealemaksmise ja katteta töökäskude piin on siiani meeles. Ilmselt ei ole me isegi seetõttu seda Sapakat utiili saatnud ja seisab siiani sõiduvalmilt kuuri all. Hiljem tegin mitmel aastal kaastööd (haltuurat, nagu siis nimetati) VAZ-Varuosakeskusele, et saaksin oma tagasihoidliku sooviga direktori uksest sisse minna. Vastuseks oli sageli:”Küsi midagi lihtsamat!”. Aga need meistrimehed said kõik vajalikud osad kätte. Vajaduse korral toodi otse tehasest, sest osa varustajaid resideerusidki Moskvas, Gorkis, Togliattis ja käisid Eestisse ainult kaupa toomas ja oma Vana-Tallinna ning suitsuvorsti varusid uuendamas. Minu jaoks peitub siin ka terav eetiline probleem, mille olen oma kodust kaasa saanud. Nimelt ei ole ma õppinud inimestele tema ametikoha pärast peale maksma. Seda vist nimetati altkäemaksuks ja mittetöiseks tuluks. Õnneks on turumajandus mind sellest hädast vabastanud ja me ostame-müüme asju nüüd vabaturu hindadega. Toona olid riiklikud hinnad asjadele lausa sisse stantsitud/sulatatud. Ainuüksi selle inimväärse muutuse pärast tasub Eesti Vabariigile ustav olla.
Oma suureks üllatuseks avastasin, millised põhjatud tagavarad on need meistrimehed endale kokku kogunud. Kastide viisi on kõiksugu tihendeid ja muid kulumaterjale (trosse, piduriklotse, pirne, lüliteid). Need on neil mitmetes garaazhides, pööningutel ja keldrites. Mõni ütleb, et võiks Volgaga 1000 aastat sõita, ilma et tuleks millestki puudu. Samas on nad korralikult hoidnud alles ka kasutamiskõlblikud vanad jupid.
Vanades asjades ja varuosades näevad nad võimalust mõne auto taastamiseks, mitte probleemi kasutult ruumi nõudvast kraamist. Sellest lähtuvalt panevad nendele pulkadele mitte just kõige otstarbekama hinna. Siin on ka erandeid, a-la mis sa ise pakud. Kõik tahaksid oma liigse kraami ära müüa, kuid laadale ei viitsi minna ja odavalt ei raatsi anda. Nad ei mõista, et turg on piiratud ja turustamiseks peab tööd tegema.
Pea eranditult on neil meestel kuskil garaazhiz üleliigne lõpetamata jäänud värvitud eksportkroomiga tume Volga tolmukorra all, mis vajaks ainult komplekteerimist. Ühel mehel väidetavalt juba 1998.a. saadik seisab klaasideta. Kõik lubavad kohe-kohe talvel kokku panna ja igapäevaselt sõitma hakata (endal korralik MB värava ees). Nad on nii harjunud käepärastest vahenditest (st. Koerus või Nuias või kes teab kus EPTs tehtud polstrid, tihendid jm. osad) autosid ehitama, et ise juba usuvad neid originaalideks. Olen loobunud nende ümberveenmisest ja noogutan kaasa. Päris kolhoosiks seda nimetada ei saa, sest see pole isetegevus. Kolhoosiks nimetatakse pigem avariiolukorra lahendamist ja ümberehitusi käepäraste vahenditega, millega kolhoosi mehaanikud ja keevitajad tehnika käigushoidmiseks kokku puutusid.
Töödes on märgata perfektsuse puudumist. Viimistlustööd ongi tellitud soodsa hinnaga meistritelt. Värvipinna ettevalmistuses on defekte ja värvis tolmuterasid.
Nii mõnelgi on mitmeid Volgasid kokku veetud, mida pole enam viitsimist ehitama hakata. Oma vaimus on nad igaühe nendest valmis mõne kuuga iluduseks tegema, kuid nõudlust pole. Nad on sellise egoga, et ega lihtsalt allhanget või teenustööd tegema ei hakkaks.
Tegelikult saab nende meestega suheldes palju uut tööindu. Tunnen nendes ära selle legendiks muutunud väljendi töökatest eesti meestest. Neil on mitmeid kasutuseta seisvaid rakiseid ja abinõusid ja stantse garaazhinurkades ja igaühe saamislugu nad mäletavad.
Ega nad sellepärast käed rüpes ei istu ega pensionipõlve ei pea. Neil on palju huvialasid ja käsil mitmeid projekte küll kanalisatsioonitrassi, keskkütte uuendamine, küll mootorlaeva või lihtsalt metsaveotraktori taastamine.
Kiidusõnu meeste aadressil jäi esialgu väheks, kuid ehk teised oskavad omalt poolt lisada.
Aga väga hea jutt. Olen ka ise oma hobi arendades tihtilugu põrkunud sarnaste meeste otsa. Ja enam paremini poleks saanud nende tegemisi kokku võtta. Mina olen kohtunud umbes viie mehega, kelle juures käisid "kõik ministrid oma Volgadega remondis". Ta oli kõige kõvem keevitaja ning isegi kui ta kinni istus, tegi ta vanglas ministrite Volgasid.
Ma olen alati imestanud neid mehi. Ja just nimelt mehi endid, mitte nende töö kvaliteeti. Need "kõige kõvemad keevitajad" on miskipärast enamasti väga lohaka käekirjaga. Nad vist teoreetiliselt oskaksid ka korralikku tööd teha, kuid ilmselt domineerib "aeg on raha" ideoloogia. Ja nad on unustanud selle töö nautimise võlu. "Endale tegemise" vahe seisneb mitte nii kvaliteetses töös, et keegi aru ei saa, vaid hoopis paksema küljekarbi pleki kasutamises ja rohkemate detailide väljavahetamises. Sealjuures auto kere ja originaalsust hävitades. Nende endi autod on loppis, koledad ja juhuslikest tükkidest komplekteeritud. Nad ei tunnista originaalsust kui väärtust. Nende jaoks on kõik originaal, mis peaks kirjade järgi Volga detail olema. Mis sest, et erinevate detailide tootmise vahele võib olla jäänud 20 aastat ja nende osade kuju võib olla vahepeal mitu korda muutunud. Originaal materjalid, originaal värvitoonid ja ajastukohane komplektsus ei ole hinnas.
Teine huvitav seltskond on minu jaoks need jutumehed, kes on "Volgaga pool Venemaad läbi sõitnud". Nad pläravad, kuidas nad on aastaid Volgadega sõitnud, nad teavad oma jutu järgi sellest masinast kõike, ning tegelikult ei tee nad 2410 ja 3102 vahet.
Aga neid kahte seltskonda ühendab veel üks tunnus - nad kõik väidavad, et "Volga on ikka maru hea sõita". Omas ajas oli Volga tõesti pikkadel sõitudel kõige mugavam riist, kuid seda ainult kõikide teiste veel halvemate valikute seas. Väita täna, et "phõrguu - ma sõidaks Volgaga küll iga päev kui saaks" või siis "eriti hea oli veel see vana Volga" on siiski vaid tühi rinna kummi ajamine. Need mehed ei mäletagi enam, mis tunne on Volgaga pikka otsa sõita, või talvel külmaga jäätund klaasidest välja vaadata.
Aga positiivne on see, et Volga tekitab siiski tänaseni inimestes emotsioone. Kohe nii tugevaid emotsioone, et võhivõõrastele volgaomanikele tullakse neid välja valama. Ja see on tore. Kuigi vahel piinlikkust tekitav. _________________ Terve aasta poole aastaga
Sa ei saa teha algatada uusi teemasid selles foorumis Sa ei saa vastata teemdaele selles foorumis Sa ei saa muuta oma teateid selles foorumis Sa ei saa kustutada oma teateid selles foorumis Sa ei saa hääletada küsitlustes selles foorumis
volga.ee ei vastuta foorumis tehtud postituste eest. volga.ee jätab endale õiguse kustutada ja redigeerida
kommentaare, mis ei vasta sisult headele tavadele.
Galerii
Laadi pilte
Otsi
Profiil
Logi sisse, et kontrollida oma privaatsõnumeid
Logi sisse
