Liitunud: Nov 13, 2006 Teateid: 88 Asukoht: Tallinn, Lillekyla
Postitatud: R dets 01, 2006 4:00 pm Postita teema: Gaz 24, 1974, Stange K.
Tervist!
Volga saamislugu peaks alustama sellest, et paar suve tagasi ärandati meie vabariigi pealinna Oktoobri rajoonist mu eelmine, 34. a. vana kuid heas korras sõiduauto VAZ 2101. Auto, või õigemini see, mis autost järele jäi, sain ma paari nädala möödudes tagasi. Läks veel pool aastat ja ka kurjategijad olid tabatud. Sellele järgnes kiire kohtuprotsess, mille käigus said varganäod karistatud ja kahjunõuded esitatud ja üllatus-üllatus mõne aja möödudes ka peaaegu hüvitatud.
Nüüd aga lähemale Volga saamisloole. Mäletatavasti oli 2005. a. september väga soe ja päikeseküllane, seetõttu otsustasin ühel hommikul minna tööle jalgsi ja ühissõidukeid mitte pruukida. Teekond ei olnud pikk - Mustamäe elurajoonist Järvele endise T/K "Silikaat" hoovile. Kuskil seal Sõpruse pst. ja J. Sütiste vahelises kvartalis jäi ühe 5-kordse maja ees silma tumeroheline Volga. Mitte et ma oleks unistanud Volga omamisest, kuid sel hommikul jäin ma tööle pisut hiljaks.
Peale tööd seadsin kohe sammud Volga poole. Vaatasin Volga juurest lähedal oleva paneelmaja aknaid. Ühe akna peal oli näha maika väel suitsetavat vanemat meesterahvast, kes pingsalt minu tegevust jälgis. Tervitasin teda ja pärisin Volga omaniku kohta, kelleks ta ise osutus. Võtsin oma vene keele oskuse kokku ja küsisin, et kas auto ka müüa, mille peale kutsuti mind sisse. Korterisse jõudnud oli vanamees vahepealse ajaga riietanud end hommikumantlisse. Volgast uuesti juttu tehes selgus, et ta on müügi peale mõelnud küll, ta juba vana ja enam ei sõida. Olevat paar aastat tagasi garaa¸i maha müünud ja nüüd müüb ka auto maha. Kuid ma tulgu paari nädala pärast uuesti, sest parasjagu taastub ta suurest operatsioonist, mille käigus vahetati tal jalgades veresooned. Alles siis märkasin ta vaevalist kõnnakut.
Mõne nädala pärast läksin taas Volga juurde. Onu oli vahepeal jõudsalt taastunud. Järgnes südamlik jutuajamine maast ja ilmast ja Volgast, et kui hea auto see on ja kus sellega kõik käidud jne. Vestlusest selgus, et ta oli endine meremees ja auto on ostetud poonide või sertide eest Moskvast "Berjoska" kaupluseketist. Muuseas ka korteriühistu kandis üheselt mõistetavat nime - K/Ü "Ookean". Jutuajamise käigus otsis ta üles aku, mille ta oli ekstra minu pärast ostnud ning võtnud vannitoast ämbritäie vett ja esikust kapi pealt võtmed siirdusime auto juurde. Panime aku peale ja pumpasime bensiini üles. Etteruttavalt tuleb öelda, et sel päeval me autot päris käima ei saanud, ainult lubas. Kuid vähemalt niipalju oli kasu, et ma sain autot lähemalt vaadata. Selgus, et tegu on täiesti originaalkorras 1974. a. toodetud 106000 km sõitnud, muudatusest remontidest jms isetegevusest säästetud autoga. Kere tundus olevat igati tugev, põhi all ja karbid iluliistudega. Värv oli küll viie väljas seistud aastaga pleekinud ja siin-seal ka mõni roostetäpp tekkinud, kuid muidu olid plekid siledad. Esipõll oli aga värvitud mingil põhjusel oran¸iks. Uksed käisid kinni ja lahti kergelt ja istusid ees ühtlaste vahedega. Salong oli ka korras, nupud alles, istmed õiged, originaal raadio jne. ainult laepolstrisse oli tekkinud auk. Ühesõnaga auto hakkas väga meeldima. Püüdsin omanikuga teha juttu hinnast. Ta ei osanud esialgu midagi ütelda, kuid siis nimetas summa, mis mind kokutama pani. Hind oli väga kallis ja tavalisele teenistujale võimatu maksta. Läksime lahku.
Möödus 2005/06 talv, kevad ja suvi, ja ühel sügise päeval läksin taas sinna jalutama, et vaadata, kas Volga veel alles. Oligi. Lasin kella Volga omaniku ukse taga ja mind tervitas juba tuttav hommikumantlis vanem seltsimees. Jätkasime sealt kuhu pooleli jäime. Kohe võeti kapist taas akumulaator ja vannitoast ämbritäis vett. Siirdusime alla ja panime Volga käima. Vahepealse aastaga ei olnud Volga meetritki liikunud ja keegi polnud midagi teinud. Kui mootor oli pisut soojenenud hakkasid kõik silindrid ühtlaselt tööle. Pumpasin kummidesse rohkem õhku ja mõtlesin majade vahel teha ühe pisikese tiiru. Selgus, et sidur ei tööta korralikult. Pedaal ei tulnud põhjast enam üles tagasi või õigemini tuli väga aeglaselt. Ühesõnaga ostsin auto ära. Seda spontaanset otsust soodustas ka hinna poliitika muutumine võrreldes aasta taguse ajaga ning asjaolu, et kirjutise alguses mainitud VAZ 2101 eest oli enamus kahjutasu juba laekunud.
Veel samal päeval sõitsin siiski ise selle siduriga oma rendi garaa¸i, mis ei asunud õnneks kaugel. Kohalt ära minek nägi välja selline: sidur alla ja käik sisse, siis tuli siduri pedaal lahti lasta ja jääda ootama millal sidur "hakkab võtma". Samal ajal tuli gaasiga tuuritada, et mootor välja ei sureks. Huvitava sõidu ajal selgus, et ka piduritel on kaks asendit: nad on kas peal või ei ole. Sujuvat pidurdamise varianti ei suutnud tabada. Kõigest hoolimata õnnestus auto manööverdamine kitsasse garaa¸iboksi, kuhu ta mahtus sentimeetrise täpsusega.
Esimese hooga tahtsin siduri korda teha. Võtsin maha peasilindri - see lekkis. Võtsin maha töösilindri - see tundus heas korras olevat. Vahetasin mõlemail mansetid ära. Viga, miks sidur ei lahutanud peitus töösilindri juures olevas voolikus. See oli täiesti umbes. Voolik vahetatud uue vastu ja süsteemist õhk eemaldatud hakkas sidur normaalselt tööle. Tegin Mustamäe paneelmajade vahel proovisõidu, sidur töötas laitmatult, kuid see väike sõit veenis mind pidurite remondi vajaduses. Kiskusin pidurite peasilindri maha, seal sees olevad mansetid olid kohati kiivas ja kiilusid seetõttu kinni. Kuna ka tööpinnal tundus olevat suuremaid korrosioonist tingitud kahjusid, siis otsustasin terve silindri vahetada. "Volga" poest oli nimetatud detail spekulatiivse hinnaga täiesti müügis. Letist seda ei võetud, vaid toodi kuskilt "tagant". See selleks. Siiski ei ole veel jõudnud piduri süsteemi korrastamist lõpuni viia, kuna õhutamise juures oleks vaja kahte inimest.
Proovisõit tõi välja veel ühe probleemi - kiirendades tõmbas "hinge kinni". Kahtlustasin karburaatori kiirenduspumpa. Eemaldasin karburaatori puhastamiseks ja nagu oligi arvata - kiirenduspump ei töötanud. Puhastasin karburaatori, külastasin taas kauplust "Volga" ja sain uued tihendid. Koostamise käigus avastasin et karburaatori kaaned ja jalg on täiesti kõverad ja hoolimata uuest tihendist jääb pind ikkagi ebatihedaks.
Lisaks avastasin, et plokikaane see ots, mis vastu tulemüüri on kahtlaselt niiske, samuti kaob kuhugi jahutuseks radiaatorisse kallatud vesi.
Seega jääbki Volga sõidukorda seadmiseks järgmised tööd - piduri süsteem ja karburaator korrastada, plokikaane tihendi vahetus.
Eesmärk oleks suveks auto saada sõidukorda, et siis sõites avastada, mis autoga üldse on tegemist.
See olekski hetkel lühidalt kõik, mis sellest autost kirjutada. Kuna ma ise suurem asi päevapiltnik ei ole, siis lisan siia teiste poolt pildistatud ülesvõtte asukoha internetis, kus kujutatud auto asend endise omaniku maja ees.
Liitunud: Jul 04, 2006 Teateid: 142 Asukoht: Tartu
Postitatud: R dets 01, 2006 7:09 pm Postita teema:
Väga haarava sisuga jutt, Sm. Stange K.
See oranz värv, millega esipõll ja tundub, et ka esitiivad seestpoolt kokku on tehtud, on ilmselt nõuka ajal kasutusel olnud roostetamise vastane kruntvärv. Sellega võõbati autode kõhualused enne värvimist või tavoti/mastiksi laskmist üle.
Loodan, et Teie sõiduk üsna pea endale esindusliku välimuse saab ning eestimaa teid väisama hakkab _________________ http://autoblogi.blogspot.com
Liitunud: Dec 01, 2004 Teateid: 575 Asukoht: Käesalu, Keila vald
Postitatud: P dets 03, 2006 9:15 pm Postita teema:
Oh-jah... seda masinat piilusin 2004 ja 2005 aasta jooksul mitmelgi korral. Eriti meeldis mulle see tumeroheline ja veidi matt värv (välismaa luurelennukitel seda autot vaevalt pildistada õnnestus). Nagu minu kõrvu kostis, oli omanik "Volga" igal sügisel ka katte/presendi alla peitnud. Kohe hakkasin värisema: meenus siin räägitud lugu sellest, kuidas "Volga"-omanik kevadel presendi alt läbiussitanud võõra masina leidis. Aga noh, nüüd on auto jõudnud entusiastide kätesse. Ja hea, et mina seda ostma ei läinud. Kuhu ma ta oleksin pannud? Ah? Neetud, kõik kohad on mul juba "Volgasid" täis... las teised ka nüüd kannatavad natuke.
D. Metallov. Tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb ka SORVVO.
Liitunud: Nov 13, 2006 Teateid: 88 Asukoht: Tallinn, Lillekyla
Postitatud: E dets 04, 2006 10:59 am Postita teema:
Miks te ohkate D. Metallov? Muuseas teie poolt nimetatud presendi taoline kate on tagaistmel täitsa olemas. Vastavalt eelmise omaniku jutule olla tegu laevandusest kasutatava spetsiaalse kangaga, mis vett hülgab kuid õhku läbi laseb. Lähemal vaatlusel meenutas selle struktuur kartulikottide tootmisel kasutatava kanga struktuuri. Kuid kartulikottide valmistamise tehnoloogia süva kirjeldamise jätaks siinkohal katki.
Eelmine nädalavahetus sai garaa¸is sooja detsembri ilma nautida. Soodsaid tingimusi arvestades otsustasin eemaldada plokikaane, kuna sealt vahelt lekib vett. Selleks tuleb esimese asjana teatavasti lasta jahutussüsteemist vesi välja. Keerasin radiaatori kraani lahti - ei tule piiskagi. Keerasin kraani hoopis küljest ikka midagi. Surkisin tekkinud avaust traadijupiga ja ennäe! Vesi hakkas pahinal voolama! Märjaks saanud käed kuivatasin kaltsu.
Siis keerasin vändaga esimese silindri ü.s.s. asendisse. Muret tekitas see, et mootor käis kergelt ringi, kuigi küünlad ununesid välja võtmata..
Muud operatsioonid läksid vähem huvitavalt ja ma ei hakka neid siin kirjeldama. Klapikambri kaane alt vaatas vastu põlenud õli järgi haisev ja ligane klappide ja nookurite rivi. Igati ootuspärane. Kardan, et Volga ostuga kaasa antud 12 l ´iguli õli tuleb mootorisse kallamise asemel viia Vaivara ohtlike jäätmete punkti.
Tööpäev lõppes kahjuks enne ära, kui oleks plokikaane päris kätte saanud. Kuid juba praegu on selgunud ühe detaili väljavahetamise vajadus - nimelt on ära oksüdeerunud see osa termostaadi kaanest (võin tehnilise terminiga ekisda), kuhu kinnitub radiaatorisse minev lõdvik. Loomulikult tuleb vahetada igasuguseid tihendeid, neid saab vast tööstuskaubastu vahendusel veel hankida (kpl. Volga).
Esialgu olen ikka optimistlik.
Stange Kukk
Ahjaa. Vaatasin seda fotoülesvõtet seal Mustamäe majade vahel ja mulle tundub, et see sinist nokatsit kandev vanem meesterahvas ongi auto eelmine omanik.
Viimati muudetud Stange K. poolt (T mai 13, 2008 1:27 pm), kokku muudetud 1 korda
Liitunud: Nov 13, 2006 Teateid: 88 Asukoht: Tallinn, Lillekyla
Postitatud: K dets 13, 2006 12:12 pm Postita teema:
Enne kui plokikaane päris maha sain demonteeritud, kohtusin ühe vanema mehega, kes on omal ajal palju puutunud kokku Nõukogude autotehnika, sh. Volga parandamisega. Jutuajamise käigus rääkis ta, et plokikaane otsas, vastu tulemüüri olev plekist kaas oksüdeerub kergesti läbi ja sealt hakkabki jahutusvett lekkima. Hinge puges kahtlus, et ka minu autol just see viga, kuid nüüd olid juba plokikaane mutrid lahti kruvitud ja taganeda polnud kuhugi.
Sain lõpuks siis plokikaane maha ja kohe selgus, et vesi ei immitsenud plokikaane vahelt, vaid viga oligi selles nelja mutriga kinnituvas plekk kaanes. Sinna oli sisse roostetanud pisike auguke, kust vett vaikselt välja immitses.
Mnjah. 4 mutrikese avamise ja väikese kaane vahetamise asemel pool mootorit maha lammutada... Peaasi, et lõbus on!
Hea külg on see, et nägin silindri seinu - ilusad peegel siledad, üleval ei olnud tunda rante ega muid kulumise jälgi. Kiire klappide tiheduse test tõi esile kitsaskohad, mida saab ehk soveldamisega parandada. Ehk teeb soveldamine ka mootorit tihedamaks.
Egas midagi. Plokikaant tuleb ilmselt pisut lihvida ja klapid tihedaks teha. Kui juba kaas maas, siis vahetada ka klapisääre tihendid ja kogu krempel taas kokku lappida. Unustada ei tohi läbiroostetanud kaant, millest kogu lammutustöö algas.
Viimati muudetud Stange K. poolt (T mai 13, 2008 1:27 pm), kokku muudetud 1 korda
Liitunud: Nov 13, 2006 Teateid: 88 Asukoht: Tallinn, Lillekyla
Postitatud: K jaan 24, 2007 4:41 pm Postita teema:
Plokikaane lähemal uurimisel selgus, et see vajab siiski tõsisemat remonti. Viisin ta Löwenruh pargi kõrval olevasse töökotta. Seal töötab kaks meest - noorem ja vanem. Vanem meesterahvas suhtus Volga plokikaande tõrjuvalt, noorem seevastu entusiastlikumalt. Peale hoolikat mõõtmist tuli otsus, et juhtpukse ei ole vaja vahetada. Väljendasin oma kahtlust selles kuna klapid ikka loksusid tugevasti, kuid meister jäi endale kindlaks. Hea küll, meistri vastu ikka ei saa.
Jäi siis nii, et klappide ja klapipesade lihvimine + soveldamine, kanalite puhastamine, ja tehase praagi kõrvaldamine - 1000.-
Paari päeva pärast tuli siiski kõne, et tarvis juhtpuksid ikka vahetada. Mõnes mõttes hakkas kergem, sest olin juba mitu ööd näinud unes juhtpuksides loksuvadi klappe. Volga poest ostetud juhtpukside komplekt (196.-) arvati esmapilgul praagiks ja kästi uued tuua. Teine komplekt Volga poest oli paremate mõõtmetega, kuid olemuslikku vahet neil ei olnud - väljast millimeeter suurem ja seesmine mõõt mm väiksem, ühesõnaga konstruktor. Tööraha lisaks: pukside mõõtu ajamine 200, paigaldamine 300, lisaks lihvib ta plokikaant ka pealt poolt - 300.
Kogu plokikaane remont praeguste andmetega - 1800.-
Vahelduseks käisin ka Pirni tän. asuvas autovaruosade poes, kus pakuti GAZ-53 juhtpukse. Veoauto väljalaske juhtpuksid oleksid mõõtmetelt sobinud väga hästi, kuid sisselaske omad olid hoopis teiste mõõtmetega. Sealse kauba komplekti hind oli 130.- lahkelt oldi nõus müüma kaheksa väljalaske juhtpuksi hinnaga 65.- Nagu näha on hinnavahe sama metalli koguse puhul mitmekordselt Volga poe kahjuks. Võtsin Gaz-53 väljalaske juhtpuksid lisaks ja siirdusin meistri juurde. Ta siiski jäi Volgale mõeldud pukside juurde ja lubas need mõõtu ajada.
Sel ajal, kui plokikaas on meistri käes, parandasin pidureid. Peasilinder oli mul juba varem uus paigaldatud ja kuna töösilindrid kuskilt otsast ei lekkinud, otsustasin neid esialgu mitte lahti teha. Küll aga mõtlesin, kuidas saada kätte vana ja paksenenud piduriõli. Tulin sellisele lahenduse peale, et avasin piduritorude stutsid ja töösilindrite juures niplid ning puhusin suruõhuga läbi. Oi seda tainast, mis sealt välja tuli! Juhipoolne esimene oli täitsa umbes, kuid õnneks enne kui päris loobusin, hakkas muda siiski liikuma.
Järgmine etapp oli õhutamine. Esimese punktina lasime appi tulnud vennaga õhu välja võimendist, seejärel üritasime tagumist kaasõitja oma, kuid sealt ei tulnud ei õhku ega õli. Pedaal oli üleval ja kõik. Nuputasime siis, mis moodi see asi peaks toimima. Katse-eksitus meetodit kasutades keerasime sellel seadmel, mis pidurisüsteemid avarii korral eraldab, üht kruvi ja ennäe: hakkaski õhku tulema ja pidurid said ilusasti õhutatud.
Ükspäev uurisin oma karburaatorit. Sellel on teadupärast kõik liitepinnad hirmus kõverad. Pagaasnikust leidsin teise samasuguse kõverate kaantega eksemplari. Otsustasin proovida järgmist - paigaldasin siledale pinnale liivapaberi. Eemaldasin jala karbraatorilt ja lihvisin teda liivapaberil. Ei saanudki palju lihvida, kui liivapaber hakkas ühtlaselt jalga kulutama. Vaatasin, et karburaatori kaane juures ei saa vist seda meetodit kasutada, kuna ujuki kinnitus jääb ette.
Liitunud: Nov 13, 2006 Teateid: 88 Asukoht: Tallinn, Lillekyla
Postitatud: E mär 19, 2007 11:55 am Postita teema:
Kevad-talv ei mõju tervisele hästi. Viiruslik ülemiste hingamisteede katarr ei lubanud mõnda aega külma ja niiskesse maa-alusesse garaa¸i minna. Kuid siiski on vahepeal mõni mutter jälle autol rohkem küljes kui enne.
Paigaldatud on plokikaas, veepump, sisse ja väljalaske kollektor ja selle külge on ühendatud summuti. Iga operatsioon võttis parasjagu aega. Kollektorite vaheline tihend tuli vahetada, mis omakorda tingis vastavate tikkpoltide vahetuse, mis olid kõvasti pesades kinni jne.
Veepumbal olevat termostaadi kaant vahetades selgus, et ka termostaat ei täida oma ülesandeid. Poest sai õnneks uue.
Lasin mootorist ka vana õli välja. Tegu oli musta ja haisva plögaga, mille määrimisomadused enam kui küsitavad. Hirmus mõelda, kui kole mootor seestpoolt välja näeb, aga praegu ma ei hakka seda lammutama, vaid püüan paari loputusega olukorda parandada. Õlivahetusega oli üks huvitav seik. Õlikorgi välja keeramisel jäi paralleelvarras korgile ette. Hakkasin juba mõtlema, et auto on ikka mingi avarii üleelanud ja seetõttu detailid nihkunud. Siis tulin ideele keerata rool ühele küljele välja ja ennäe imet - paralleelvarras oligi õlikorgi eest kõrgemale nihkunud.
Mootori taaskäivitamiseks on jäänud siis veel jahutussüsteemi lõdvikute ühendamine ja karburaatori remont, puhastamine ja paigaldamine. Ülevaatusevalmiduseks on vaja veel teostada kummide vahetus, mille käigus tuleks ka veljed üle värvida ning igasugune muu reguleerimine (käsipidur, tuled, CO).
Proovisin ka käsipidurit. miskipärast ei fikseeru see armatuuri all olev käsipiduri hoob kuidagi - läheb kohe algasendisse tagasi. Pimedas kobasin seda lukustus seadet ja sain tulemuseks näpuotsa verevalumi.
Liitunud: Aug 25, 2006 Teateid: 326 Asukoht: Harjumaa, Hüüru
Postitatud: E mär 19, 2007 12:28 pm Postita teema:
Stange K. kirjutas:
Proovisin ka käsipidurit. miskipärast ei fikseeru see armatuuri all olev käsipiduri hoob kuidagi - läheb kohe algasendisse tagasi. Pimedas kobasin seda lukustus seadet ja sain tulemuseks näpuotsa verevalumi.
Sm. Stange K. kas siis Teie remonditöökojas ei ole üleval suuri tööohutus silte ja plakateid kasutamaks kaitsekindaid ja prille!!! _________________ Volgatu seltsimees
Liitunud: Nov 13, 2006 Teateid: 88 Asukoht: Tallinn, Lillekyla
Postitatud: T mai 22, 2007 10:20 am Postita teema:
Tervist!
Alustakski siis sellest, et tänaseks päevaks on auto läbinud nõuetele vastava tehnoülevaatuse ja esimesed ~150 km edukalt ka läbitud. Ülevaatusel tuli käia siiski kaks korda. Esimesel korral avastati tervelt neli ohtlikku viga - ei töötanud tagurdamise signaaltuled, käsipidur, signaal. Vahetamist vajas parempoolne rooliots. Kusjuures vahetult enne ülevaatust mõlemad elektriseadmed töötasid. Signaaliga sai veel kevadiselt uimased tuvisid teelt äraaetud. Käsipiduri asendi mittefikseerumisest (tundega tõmmates ta ikka fikseerus kuidagi) oli juba ka eelmises postituses juttu.
Noh ega midagi, sõitsin taas garaa¸i vigade parandust teostama. Kusjuures signaal hakkas kohe tööle, kui ülevaatuse punktist välja sõitsin, see seade on püsinud korras siiamaani.
Kõigepealt võtsin ette käsipiduri. See keeleke, mis pidi käsipidurihoova sälkudesse kinni jääma oli kulunud. Võtsin lihtsalt viili ja "teritasin" keelekese ära. Seejärel reguleerisin käsipiduri vastavalt erialakirjanduses soovitatud võtetele.
Helistasin ka esisilla remondi ja reguleerimise asjus ühte töökotta (mida on ka selle seinalehe vahendusel volgaomanikele soovitatud). Kõne oli lühike: meister kuulnud ära automargi, ei tahtnud autot kuidagi ette võtta. Põhjenduseks toodi, et seal on kõik kindlasti hirmus roostes ja aega kulub palju. Kahju hakkas kohe inimesest, oli tunda, et Volgadega on tal olnud koledaid kogemusi. Siiski ei heitnud meelt. Kodugaraa¸is eemaldasin rooliotsalt splindi, keerasin mutri lahti, võtsin Volga tööriista kohvrist kummiheebli ja haamri (0,6 kg), pingestasin rooliliigendi ja andsin paar vasarahoopi ning liigend oligi lahti. Sama teostasin igaks juhuks mõlema välimise rooliliigendiga ja aega läks alla tunni. Nüüd läksin töökotta ise kohale ja tutvustasin auto olukorda. Seekord keerati kokkujooks paika.
Jäi veel tagurdustulede mittetöötamine. Alustasin lihtsamast - äkki on pirnid läbi. Ei olnud, kuid pirni sokkel ja pirn ise olid kaetud korrosiooni kihiga. Puhastasin liivapaberiga ja see aitas: nüüd tagurdamisel tuled põlevad.
Niisiis nagu öeldud auto sõidab ja sellega esimene eesmärk täidetud.
Kuid süda ei ole ikkagi päris rahul. Auto justkui sõidab ilusti, kuid kas kiirustel üle 70 peabki hüppeliselt suurenema vibratsioon ja müra? Kui käik välja võtta, siis jääb müra vähemaks. Ma ei ole Volgat enne roolinud ja kogemusi seega napib. Peab vist otsima mõne rohkem Volgadega kogemusi omava inimese ja diagnoosiks talle autot näitama.
Liitunud: Jan 14, 2007 Teateid: 299 Asukoht: Tallinn
Postitatud: T mai 22, 2007 10:25 am Postita teema:
balantsist võib olla väljas kardaan või on kulunud ristid või on käigukasti selles otsas kust kardaan nuutide otsa läheb kulunud seal olev muhv või on seal koguni laager.
seda oskaks algatuseks öelda.
PS: Kui selgub, et viga võib olla kardaanis, siis esimene soovitus oleks, et vaheta ära kardaan ja vaata, kas olukord paraneb või on teine. Kuna mul juhulikult vedeleb üks tasakaalus ja korras ristidega kardaan kodus, siis võin seda laenata.
Viimati muudetud insener poolt (T mai 22, 2007 1:08 pm), kokku muudetud 1 korda
Liitunud: Nov 08, 2004 Teateid: 2787 Asukoht: Telliskivi, Viimsi
Postitatud: T mai 22, 2007 12:10 pm Postita teema:
Sõbra G/K esindajad võtavad alati rõõmuga vastu pakkumisi proovisõitudele erinevate Volgadega. Omame kogemusi Volgadega, mis sõidavad 2, 3, 4, 7 või 8 silindriga. Oskame lülitada käike raksuga ja ilma raksuta. Oleme sõitnud Volgadega mis mahuvad ühele sõidurajale ja sellistega mis ei mahu. Meie jaoks ei ole probleemiks klaasipuhastite seiskumine paduvihma ajal või istmest välja turritav vedru.
Meile meeldib targutada, kuid asjalikke nõuandeid anname harva.
Liitunud: Dec 01, 2004 Teateid: 575 Asukoht: Käesalu, Keila vald
Postitatud: R mai 25, 2007 8:25 am Postita teema:
Leidsin midagi varasemast:
Tsiteerin::
Neile "Volga"-omanikele, kelle auto jõuülekandes ilmneb vibratsioon umbes 80 km/h juures, soovitab tehas kardaanvõlli pööramist 180° võrra tagasilla ääriku suhtes, samuti võib otsida kardaanvõllile sobivaima asendi käigukasti veetava võlli nuutidel. Kuidagi ei saa soovitada kummist vaheku asendamist omatehtud metallist vahetükiga.
Tehas jätkab otsinguid vibratsiooni vähendamiseks. Kahandatakse kardaanvõllide viskumist nende kinnituskohtades, Zavol¸je mootoritehas tasakaalustab mootoreid hoolikamalt.
Liitunud: Nov 08, 2004 Teateid: 2787 Asukoht: Telliskivi, Viimsi
Postitatud: R mai 25, 2007 9:59 am Postita teema:
Mina vastaks sm Stange Kukk probleemile nii, et autoga on vaja sõita, mitee piinlikult vigu otsida. Meile lubati vibratsioone ja lärmi. Meile lubati vaatemängu ja elamusi. Mina pidin tagaistmel tuttu ära jääma. Nii korras Volgaga pole ammu enam sõitnud.
Vibratsioon??? Vaadake vibratsioon on see, kui 4. käiguga kiirusel 60 km/h ähvardab armatuurlaud põrnadale kukkuda. Aga sm Stange K autol on vibratsiooni vähe.
Liitunud: Nov 13, 2004 Teateid: 1329 Asukoht: Tartu
Postitatud: R mai 25, 2007 11:28 am Postita teema:
Sm. Tihhonov.
Ma mõistan pettumust.
Jutu järgi pidi ju ikka ilus vibra olema.
Aga no seltsimees Stange K.-l vist "tõeline" kogemus puudub ses osas. _________________ AADU KADAKAS
psü-psühhiaater(suiti maal, enamust aega hullumajas) Abiliin ja nõustamine GSM 534 97951
Liitunud: Nov 13, 2006 Teateid: 88 Asukoht: Tallinn, Lillekyla
Postitatud: R mai 25, 2007 1:24 pm Postita teema:
Tõesti piinlik, et "vibra" see õhtu välja ei tulnud. Vabandan siinkohal seltsimeeste ees, et kibekiirel ajal sedasi kallist aega raiskasin. Kusjuures tundub, et mu Volgal ilmnes teatud kartus G/Ü "Sõbra" Tehnojärelvalve Komitee ees ja vibras tõesti loodetust vähem.
See on mul tõesti esimene isiklik Volga. Enne olnud kaassõitja rollis ja sedagi viimati eelmise sajandi 80-ndatel aastatel. Igatahes rahustasid Tehnojärelvalve Komitee seltsimehed mu maha ning nüüd on mul julgem tunne puhkuseplaane teha. Kui kõik hästi läheb, siis esimeseks väljasõiduks kujunebki reis marsruudil Põltsamaa - Viljandi - Türi - Võhma ja seda juba sel nädalavahetusel!
Ajatsoon on EET Eesti talveaeg Mine lehele 1, 2Järgmine
Lehekülg 1, kokku lehekülgi 2
Sa ei saa teha algatada uusi teemasid selles foorumis Sa ei saa vastata teemdaele selles foorumis Sa ei saa muuta oma teateid selles foorumis Sa ei saa kustutada oma teateid selles foorumis Sa ei saa hääletada küsitlustes selles foorumis
volga.ee ei vastuta foorumis tehtud postituste eest ja ei salli silmaotsaski ebaviisaka, solvava või terroristliku sisu esitamist. volga.ee jätab endale õiguse kustutada ja redigeerida kommentaare, mis ei vasta sisult headele tavadele.
Foorumi kasutustingimused, sh keelatud sisu kaebuste lahendamise mehhanismid (EL määrus 2021/784) leiad siit: Kasutustingimused
Galerii
Laadi pilte
Otsi
Profiil
Logi sisse, et kontrollida oma privaatsõnumeid
Logi sisse
