Liitunud: Dec 01, 2004 Teateid: 575 Asukoht: Käesalu, Keila vald
Postitatud: N okt 20, 2005 4:39 pm Postita teema: Teeme ise ("Volgast" auto)
Rubriigist „Avalik Konstrueerimisbüroo“
Mõte ehitada ise sõiduauto tekkis ajastul, mil oli võimalik osta nii „Ziguli“, „Moskvitš“ või isegi „Zaporožets“, kuid ainult aastatepikkuses järjekorras seistes. Hiljem tulid teised ajad, autod lakkasid olemast defitsiit. Ilmusid paljud margid ja mudelid, valida oli aga nüüd väga raske. Vajadus ise auto kokku panna kadus, kuid soov ometi säilis. Nagu öeldakse: amet kohustab – kaitsesin diplomitööd autodisaini erialal, töötasin aga autoteeninduses.
BMV, MOSKVAST
Taas mõttepaus – et millist autot siis ikkagi konstrueerida? Pragu teevad paljud firmad masinaid, mis meenutavad läinud aastakümnete taguseid populaarseid neljarattalisi. Meenuvad sakslaste „Põrnikas“, inglaste „Austin“, „Mini“ jt. Ka mina otsustasin konstrueerida auto, mis välimuselt meenutaks vanaaegset, kuid seestpoolt koosneks kaasaegsest tehnikast. „Replikar“ niiöelda.
Valik langes läinud sajandi 30. aastatele. Minu arvates olid tolle ajastu autod kõige ilusamad. Loomulikult ei ehitatud siis sõidukeid ratsionaalselt ega heade õhutakistusteguritega. See aga ei olnudki põhieesmärgiks.
Auto nimetasin BMV-ks. Mitte kuulsa saksa margi järgi, vaid omal initsiatiivil. Kuigi minu auto sarnaneb üldjoontes paljude teiste markide ja firmadega, on ta siiski ka omanäoline.
Automobiili ehitamine nõudis nelja aasta jooksul suurema osa vabast ajast ja perekonnaelust. Mingisugused oskused isetegemiseks mul tol ajal olid, kuid aja möödudes tekkis vilumus kõigis valdkondades: mehaanikas, elektroonikas, pleki- ja värvitöödes.
Enne kui minna masina konstruktsiooni kirjeldamise juurde, tahan märkida, et isetehtu registreerimine on teeliiklusohutuse organites (endine RAI) seotud suurte raskustega. On tarvis täita mitmesuguseid nõudeid. Mina tutvusin nende reeglitega ja kasutasin auto ehitamise käigus seeriamasinate sõlmi ja agregaate: käiguosa, pidurisüsteemi ja roolimehanismi. Enne tööle asumist tegin mitmeid jooniseid masina üldvaatest ja kompositsioonist, lähtudes kasutatavast šassiist. Nende järgi määrasin keretüübi – kahekohaline kaheukseline kupee. Säärane vastab täiesti 30. aastate autoehituse kontseptsioonile.
Šassii (käiguosa ning raami koos põhja ja selle tugevduselementidega) võtsin avariiliselt GAZ-24 „Volgalt“, mis oli üle katuse rullunud – see oli teljevahelt ja rööpmelt sobivaim. Samast „Volgast“ kasutasin ehitamise käigus kabiini mõningaid osasid ja kaitseraudasid, aga ka mootorit ja muid elutähtsaid agregaate. Kõik nad said kontrollitud, kapitaalselt remonditud või asendatud uutega.
Aga kere karkass ja katmik on täiesti ise tehtud. Karkassi valmistasin erinevate mõõtmetega nelikanttorudest. Tiibade ja kere tugevuse tagamiseks kasutasin 15x15 mm nelikantterast. Tiibade servadesse keevitasin samuti nelikandi. Kandmikuelementide mõõtmed joonisel ei vasta päris täpselt tegelikkusele, kuna joonis valmis enne nende paikasobitamist. Neid võib võtta vaid orientiirina.
Tolle ajastu moe kohaselt on mootoriruum kiilukujuline, iluvõre asub GAZ-24-ga võrreldes 400 mm tagapool. Selleks, et „Volgalt“ pärit agregaadid ja mehanismid kapoti alla ära mahutada, tuli oskuslikult kombineerida, arvestades nende mõõtmeid. Täiendavalt lisasin helisignaali õhukompressori, mis GAZ-24 varustusse ei kuulu. Et mootorikuumi mitte üle koormata, leidis akumulaator koha pagasiruumis. Mootori enda asetasin kummivahekutele, mis toetuvad isetehtud talale. Tala ühendasin keevituse teel lonžeronidega.
Kõige raskemaks kujunes loomulikult kere kattepaneelide ja eeskätt poritiibade loomine. Kumerad ja keerulised vormid tuli saavutada juba olemasolevate autode vastavate detailide baasil, kuna mul puudusid igasugused presstööpingid. Näiteks minu auto tagatiib on keevitamise-lõikamise teel valmistatud ZIL-130 esitiivast: väljalõigatud põhilisele osale lisasin omatehtu. Allapoole keevitasin lisapleki ja puhastasin ning tasandasin hoolikalt õmblused. Ja nii kõigi detailidega. Alati ei tulnud vajalik vorm esimese korraga välja, esines ka uuestitegemist.
Lihtsamate detailidena sobis kasutada juba valmis elemente. Näiteks nelikantprofiilina läks mootoriruumis käiku osa vanast kompressorialusest, kompressori katteplekist lõikasin aga välja mootorikatte. Kõik tööd kere ja katmiku juures said tehtud harilikus kooperatiivigaraažis gaaskeevituse abiga.
Auto uksed on isetehtud, kasutasin osa GAZ-24 tagauste karkassist. Sobisid ka vastavad mehanismid ja polsterdus. Uste käepidemed on messingist ja ebatavalise kujuga, kuid sobivad üldpilti. Ostsin need majandustarvete kauplusest. Värvkategi sai nende järgi valitud.
Autot värvisin ise, kuid tegin seda autoteeninduses. Tooniks valisin „kuldse viljapõllu“, kuivatasin vastavas kambris. Töö tuli korralik.
Järgnev komplekteerimine disainilt sobivate osadega (tuled, peeglid, helisignaalid) erilisi raskusi ei valmistanud: neid on autoturgudel suurtes kogustes saada ja ka taskukohase hinna eest. Mida aga polnud, oli iluvõre. Lahenduse leidsin siiski lihtsalt: hankisin GAZ-3110 „Volga“ iluvõre, mille poolitasin ja uutmoodi kokku seadsin. Meenutab pisut sama ajastu BMW oma. Üldjoontes lisasin vaid kroomitud ja läikivaid osasid, mis annavad autole auväärse ilme. Retroautode disainis plastmasse ei kasutata.
Esilaternad ostsin halogeen-tüüpi, nende sisu aga vahetasin harilike vastu. Helisignaali käitab 12 V kompressor. 67-liitrine bensiinipaak on kinnitatud pakiruumi põranda alla. Säärane lubab ka võimalikud lühiajalised energiakriisid üle elada.
Salongis asetseb VAZ-2106 armatuurlaud. Nimelt omab just see piisavat ja vajalikku arvu erinevaid näidikuid, jälgimaks mootori ja süsteemide tööd. Elektrisüsteem on ise tehtud. Ismed – samuti „null-kuuelt“. Pole küll kõige mugavamad, kuid meenutavad vanaaegseid. Lagi on õmmeldud 10 mm poroloonist ja kaetud kunstnahaga. Rooli valisin tuuningkaupade hulgast – tahtsin, et oleks mugav, kuigi ta ei sobi ülddisainiga kõige paremini.
Kellegi teise valduses sellist autot ei ole. Ja kuigi ta linnatänavate liiklusvoolus erineb kaasaegsetest masinatest kiirusnäitajate poolest, siis jõu poolest mitte. Samas ei häiri mind teiste möödumine maanteedel, pigem sõidetakse kaua kõrval ja järel. Nähtavasti rõõmustab neid minu omapärane kätetöö samavõrd kui mind ennastki.
M. Borisov, Moskvast.
"Моделист-конструктор" 8/2004
Vahendas D. Metallov. 100 telegrammi plaan on täidetud.
Liitunud: Nov 08, 2004 Teateid: 2787 Asukoht: Telliskivi, Viimsi
Postitatud: R okt 21, 2005 10:32 am Postita teema:
Hakkajaid mehi on alati olnud hea vaadata. Minu arvates võiks võtta selle mehe tööle Tartus asetsevasse maailma parimate limusiinide konstrueerimisbüroosse ZIM2. http://my.tele2.ee/tootmiskoondis/ Tema insenerlahendused ja leidlikkus erinevate detailide kokkusobitamisel on muljetavaldav. Ja kohe näha, et pioneer on õppinud autodisaini. Ainult suure kunstimeelega inimene suudab üles näidata niisugust leidlikkust erinevat päritolu detailide (sealhulgas kompressori katteplekist välja lõigatud mootorikate) kokku sobitamisel ühtseks harmooniliseks tervikuks.
Samas pole mees ainult toretsemise peal väljas, vaid paremate sõiduomaduste huvides on valinud mitte nii ajastukohase, ent mugava rooliratta. Samuti armatuurlaua valik. Valiti mitte selline, mis perfektselt sisse sobiks, vaid selline mis sisaldaks maksimaalse hulga auke näidikutele. See, et klaasi ja armatuuri vahele jäi väike pilu, pole üldse tähtis.
Igal juhul on tegu hoopis täiuslikuma sõidukiga kui ükski Volga kunagi olema saab. Tõeline 30-te sportauto, nõtke, sale, sihvakas, kiire ja väljakutsuvalt ahvaltev.
Liitunud: Feb 04, 2005 Teateid: 311 Asukoht: Tallinn
Postitatud: R okt 21, 2005 1:10 pm Postita teema:
...äkkkh..!!! Vabanenud küpsisetükist, mille olin rahulikult teed lürpides selle teema avades endale õhku ahmides kurku tõmmanud, olen sunnitud nentima, et maailmas on ikka oluliselt rohkem ilmaimesid kui seitse. Enamus neist on peidus Venemaa sügavustes ja lihtsalt maailmale veel tutvustamata! Olge valmis, seltsimehed, neid on sealt veel paljastumas!
Aga jah, seltsimees meistrimees on vimpli vääriline ning on tõsiselt kahju, et tänapäeva Venemaa autotööstus ei kasuta massiliselt sellel prototüüpautol kasutet töövõtteid ning disainilahendusi (midagi siiski ju kasutatakse...).
Liitunud: Dec 01, 2004 Teateid: 575 Asukoht: Käesalu, Keila vald
Postitatud: K apr 25, 2007 12:09 pm Postita teema:
Seltsimees Tbilisist, kellele arusaadavatel põhjustel ei eraldatud Cadillaci ostuluba, ei jätnud tublile kommunistile omast jonni. Tulemus on meie kõigi silme ees:
Liitunud: Nov 08, 2004 Teateid: 747 Asukoht: Tallinn
Postitatud: P sep 02, 2007 5:15 pm Postita teema:
Lisaksin siia teemasse sadu Volga omanikke vaevava mure, kuidas tänapäeva pidevalt jätkuval bensiini kallinemise ajastul, vormistada vabariiklikus autoregistrikeskuses korrektselt Volga bensiinimootori asendamine diiselmootoriga. Selleks tuleb lihtsalt esitada ARKi tehnoosakonnale avalduse kooskõlastuse saamiseks Volga mootori vahetuseks, millega muutub ka Volga kütuseliik. Edasi vahetate Volga mootori ja lasete teha tehnoülevaatuspunktis "diislitesti", mille mõõtmistulemus ja ülevaataja arvamus Volga mootori vahetuse osas on aktsepteeritavad. Seejärel vahetab ARK reg. tunnistuse, kui tehnoosakonna vastav ametnik on vajaminevad andmed üle kontrollinud.
Kui aga näiteks tehnoülevaataja keeldub ülevaatamast või esitab kahemõttelisi avaldusi või nö. pirtsutab niisama,siis on ta võimalik vastavalt ARKi viimasele üleskutsele nö. üles anda aga sellest mõni teine kord.
Sa ei saa teha algatada uusi teemasid selles foorumis Sa ei saa vastata teemdaele selles foorumis Sa ei saa muuta oma teateid selles foorumis Sa ei saa kustutada oma teateid selles foorumis Sa ei saa hääletada küsitlustes selles foorumis
volga.ee ei vastuta foorumis tehtud postituste eest ja ei salli silmaotsaski ebaviisaka, solvava või terroristliku sisu esitamist. volga.ee jätab endale õiguse kustutada ja redigeerida kommentaare, mis ei vasta sisult headele tavadele.
Foorumi kasutustingimused, sh keelatud sisu kaebuste lahendamise mehhanismid (EL määrus 2021/784) leiad siit: Kasutustingimused