Liitunud: Aug 25, 2006 Teateid: 326 Asukoht: Harjumaa, Hüüru
Postitatud: N aug 30, 2012 11:21 am Postita teema:
Mul pole tükk aega enam Volgat, kuid mina ei raatsiks seda hoolega tehtud Koerukat demonteerida.
Lisaks puuduvad osad ja saaks ikkagi Volga auto millega on sama hea kulgeda kui õigete ustega volgal.
Mõelge enne kui lammutate.
Kui aeg õige siis sm.nymmik soetab ka endale uuesti Volga _________________ Volgatu seltsimees
Liitunud: Nov 08, 2004 Teateid: 2784 Asukoht: Telliskivi, Viimsi
Postitatud: E sep 03, 2012 11:41 pm Postita teema:
Mõtlesin vahelduseks lisada paar sõna ka selle päeviku põhitegelasest - pereuniversaalist. Kunagi sai naljaga pooleks öeldud, et mul oli seda wagonit väga vaja, sest majja hakkas sündima laps. Noh et mõnus lapsevankrit vedada. Tänane tegelikkus on see, et laps hakkab juba isegi suvekäru perioodist välja kasvama, kuid wagon on ikka pooleli. Sellise tempoga edasi minnes hakkab tunduma, et mul oleks vaja elada vähemalt 120 aastaseks, et kõik oma asjad valmis saada.
Võib olla muidugi on mõned asjad vähe suurelt ette võetud ka. Kunagi ma mõtlesin välja, et universaali jaoks teen kogu kroomiringi uue. Algul oli plaan kõik algusest lõpuni ise teha. Siis aga pakkus sõber minu jaoks lihtsama bartertehingu ning ma pääsesin lihvimistöödest. Sellegipoolest oli mul võimalus kogu protsessi jälgida. Jätkuvalt rõhutan, et midagi keerulist selles töös pole. Tavaline V klassi tööõpetuse tund. Lihtsalt lollimoodi on kannatust vaja, pead leidma üles need asutused mis tegelevad erinevate katmistega ja hea tulemuse saamiseks ei tohiks algmaterjal väga kärnas olla. Mina ei jäädvustanud oma protsessi piltidele. Aga enne kroomi minekut paar klõpsu tegin.
Need detailid on läbinud kaks ringi vasetamist ja on nüüd valmis kroomimiseks. Kuna kroomikiht on imeõhuke, siis ei kata (õigemini ei täida) ta eriti midagi. Seega peab vasetatud detail olema poleeritud samaväärseks, nagu hiljem soovid näha kroomdetaili. Ei hakanud neid kilest välja harutama, kuid nad olid päris säravad.
Aegamööda jõudis kroomivannis järjekord ka minu detailideni, ning valmis nad said. Ainus asi, mille jätsin tegemata oli esivõre keskosa. Esiteks on selle ribilise pinna eeltöö ebamugavalt ajamahukas ning teiseks õnnestus mul kunagi Riiast osta harjumatult ilusa originaalkroomiga uus võre. Aga siin nad on, kenasti reas.
Kroomi kvaliteeti on raske pildile jäädvustada. Kuid originaaldetailidest on nad minu hinnangul paremad.
Ühel juulikuu nädalavahetusel kruvisin nad ajaviiteks pereuniversaalile külge. Kõik sobis nagu valatult, sest olin enne teinud pre-assembly, ehk proovikomplekteerimise. Peale paigaldust lasin nad vahaga üle, lootusega säästa neid võimaliku korrodeerumise eest. Ilmselt pesen selle kaitsevaha maha alles järgmisel kevadel.
_________________ Terve aasta poole aastaga
Liitunud: Nov 08, 2004 Teateid: 2784 Asukoht: Telliskivi, Viimsi
Postitatud: T sep 25, 2012 10:25 pm Postita teema:
Millalgi suvel jäid mulle universaali esiistmed hirmsasti jalgu. Hoidsin neid ju toas. Olin nendega tegelemist pidevalt edasi lükanud, kuna juba esimene kokkupuude oma uute istmetega kinnitas üht - kõik tuleb üle teha.
Alljärgnev pole mitte kriitika Eesti elitaarsemate polstrimeeste vastu, vaid lihtsalt minu konstruktiivne ülevaade sellest projektist. Tegelikult olen siiani suures osas polstrimeeste tööga rahul. Õmblemine on neil meestel tõesti käpas ja istmed ongi väga ilusad. Istmeid üle andes nad veel kiitsid, et uued said palju paremad kui tehases, sest nad ei osanud nii koledat tööd teha kui tädi Galja kaugel Gorkis. Suhtusin sellesse väitesse algusest peale kriitiliselt, sest ma pole näinud just liiga palju omavalmistatud asju, mis tegelikult ka oleksid paremad kui tehases. Isegi kui see esmapilgul nii näib. Nii ka minu istmetega.
Esimene suurem tagasilöök oli seljatoe pingutusmehhanismiga. Valmis esiistmetele järele minnes konstrueerisid polstrimehed veel seljatoe ja istmepõhja viimasel hetkel kokku, sest "ega sa ise neid kokku ei pane, see pingutussüsteem on päris keeruline värk". Nojah ... aga ega nemad ka ei pannud. Seljatoe üles vinnamise süsteem küll justkui toimis, kuid tõstis seljatoe ainult ca 45 kraadise nurga alla ja oligi soss. Peale selle jäi seljatoe fikseerimise kang jumala valesse asendisse. Oli selge, et ise üle tegemisest pole pääsu.
Algatuseks puhastasin ja värvisin korralikult üle esiistmete väljast näha olevad raamidetailid. Ma pole kunagi aru saanud, miks ometi nad hallid peavad olema, kuid originaal autot ehitades pole see kahjuks minu otsus.
Tegelikult pole istme seljatoe pingutussüsteemis mitte midagi keerulist. Istmepadja tagumisest osast jookseb läbi üks kuuekandiline torsioonvedru, mis ulatub mõlemast otsast istmest välja.
Asja tööpõhimõte on lihtne. Ühest otsast on ta fikseeritud jäigalt istmepadja suhtes, teisest otsast (kus on see kangiga mehhanism) aga seljatoe suhtes. Kui nüüd seljatuge allapoole suruda, keerab ta selle kuuekandilise torsiooni maakeelest "krussi". Kuna torsioon tahab säilitada oma endist asendit, keerab ta end sirgeks tagasi ja seega tõmbab seljatoe üles. Et seljatugi säilitaks soovitud kaldenurga, tuleb see asend jõuga fikseerida. Selleks ongi ühes nurgas see vändaga mehhanism, mis kõige lihtsamalt seletades toimib nagu sidur. Kangiga keerad kettad omavahel tihedalt kokku ja hõõrdejõuga hoitaksegi seljatoe asendit. Kui päästad kangi lahti, pääsevad kettad libisema ja torsioon keerab end algasendisse tagasi.
Miks tihti seljatugi üles ei tule? Kolm varianti:
a) torsioon on pooleks murdunud
b) torsioon on välja veninud. Siis ei aita ringi pööramine ka, sest väändenurk jääb samaks
c) torsioon on pingutamata.
Kui seljatugi ei suuda hoida fikseeritud asendit, on kaks varianti:
a) vändaga mehhanism on katki
b) istmeraam on pooleks
Kogu asja raskus ongi tegelikult torsiooni pingutamises. Selleks, et seljatugi end paraja jõuga üles suruks, peaks torsioon olema kergelt pinges ka kõige ülemises asendis. Siis viskab seljatoe alati lõpuni üles. Aga nii on istet raske kokku panna. Lihtne lahendus on keerata torsioon ühe hamba võrra maha ja istme montaaz on mugav. Aga siis saamegi tulemuse, kus seljatugi tõuseb ainult umbes 45 kraadise nurgani.
Kuidas peab tegema? Tuleks kõik justkui kokku ära panna, kuid jätta lahti istme sisemisel küljel oleva raami alumised kinnitused. Vändamehhanism jätta avatud asendisse. Torsioon tuleks sättida nii, et kui seljatugi on kõige ülemises asendis, ei saaks mugavalt kinnitada viimast kinnitust istmeraami külge. Selleks peaks seda kinnitushooba allapoole väänama, ent kuna hoob on jäigalt torsiooni küljes, kisub ta omakorda seljatuge ülespoole. Ja kuna seljatugi enam ülespoole ei tule, saab raami väänata ainult torsiooni pingutades.
Tõesti on kehva töö ja üksi suht keeruline läbi viia. Käega seda paika väänata kindlasti ei jõua. Meie lõpuks väänasime teda pitskruviga niipalju allapoole, et sai poldid sisse keerata.
Edasi tuleb lahendada kangi asendi küsimus. See on tõesti lihtne. Kangi fikseeritud asendis peaks ta olema mugavasti padja kõrval. Minul jäi ta kuidagi täiesti valesti püstiasendisse.
Kangi asendi muutmiseks tuleb mehhanismi küljes keerata see keermega känd lihtsalt teise asendisse. Vajutada ta sisse ning keerata nii palju kui vajalik, et saavutada soovitud kangi asend.
Umbes niisugune on hea.
Jah, ma tean, et minu auto istmetel peaksid käima tegelikult pikad kroomitud vändad. Mul on nad olemas ja lõppversioonis saavad nad ka külge. Nendega oli teatud tagasilöök ja nende saamiseks tuli hankida terve auto. Minu jaoks oli veidi ootamatu seegi, et juhiistmel ja kaassõitja istmel on väntadel keermed vastupidi ja nad polegi omavahel vahetatavad.
Sellega aga minu istmete projekt veel ei lõpe. Tõstsin nad proovi mõttes autosse sisse ja veendusin, et ma pean need uued katted maha tõmbama ja kogu istme sisu paraku otsast peale uuesti ise koostama. Milles on probleemid? Juba istme alla vaadates oli näha, et vedrud on üksteisest vatiiniga isoleerimata. Tehase istmetel on padja osas äärmised vedrud väga ilusti vatiini sisse mähitud. Niisamuti on seljatoe sees strateegilistes kohtades vedrud vatiinikihiga eraldatud. Minu istmetel seda pole ja peale istudes vedrud krigisevad.
Teine (väike) probleem on selles, et seljatoel pole tehtud õhutusauke ning uus polster on üsna tihe. Kui selga toetada, tahaks õhk polstri seest välja saada. Aga kui tal pole väljapääsuteed? Tulemus on see, et selga toetades puhiseb seljatugi nagu tühjenev kummimadrats. Päris inetu ma võin öelda.
Kolmas (ja kõige suurem) probleem on selles, et Volga istmete sisemised metallraamid on päris robustne töö. Neil on palju viimistlemata kohti, mis on teravad. Kui kattepolster hõõrub vastu teravat metallraami, on ta päris kiiresti katki. Tehase poolt on selle probleemi vältimiseks liimitud raamidele kriitilistesse kohtadesse kiht porolooni. Aga minu uutel istmetel pole seda tehtud. Kui ma nüüd hakkaksin oma autot aktiivselt kasutama, oleks mul esimese hooaja lõpuks uued istmed katki. Näiteks sellel pildil on hästi näha, kus terav metallkronstein surub vastu kattepolstrit.
Kahjuks olen ikka ja jälle pidanud seda kogema, et niisugused teenusena sisseostetud tööd, mis nõuavad teatud vilumust või süvenemist, on alati tehtud ülejala. Paremal juhul saab neid veel ise üle teha, hullemal juhul ongi pekkis. Seega on ikka nii, et kõik tööd peale liivapritsi tuleb üritada ise teha.
Aga muidu saab ilus. Nii mõnedki sõbrad käivad juba ukselinki logistamas sooviga punasele polstrile viskuda. Pildil ei paista istmete toon päris reaalsena. Tegelikult on nad küll kirkad, kuid mitte nii valusad.
Armatuurlaud on veel muutumatu. Kohe saab paigaldatud esisillale roolivarraste süsteem. Siis on põhjust paigaldada ka rool ise.
Kuna tema enda rool oli üsna kulunud ja täksitud, kasutasin võimalust osta talle päris uus rool. See tuleb nüüd millalgi üle poleerida ja komplekteerida.
Aga veel suurem rõõm on selle üle, et viimaks ometi helistas meile aia tagant kuller, et meie tellitud pisipakk on saabunud. See tuleb nüüd viisakalt ära viimistleda ja ilmselt sellest räägivad ka järgmised sissekanded.
_________________ Terve aasta poole aastaga
Liitunud: Dec 28, 2008 Teateid: 130 Asukoht: Tallinn
Postitatud: K sep 26, 2012 7:14 am Postita teema:
kui universaali puhul on tegemist olnud kolme aastase autopesuga, siis andke andeks minu agitatsiooni, aga mina tahaksin küll näha, mis juhtub, kui teie ühe "päris projekti" ette võtate.
Liitunud: Nov 08, 2004 Teateid: 2784 Asukoht: Telliskivi, Viimsi
Postitatud: R okt 05, 2012 11:38 pm Postita teema:
Mitte, et oleks suuremat põhjust järgmiseks sissekandeks ...
Aga siiski oleme hakanud jälle õhtuti meeste varjupaigas kogunema. Kunagi sai ju lubatud, et enne lume saabumist sõidan selle autoga koju. Kes teab kas see päris nii ka läheb. Eks sõltub paljuski sellest, millal lumi tänavu maha tuleb.
Päris mitu õhtut istusime lihtsalt ümber mootori ja mõtlesime. Igasuguseid asju mõtlesime ja väga huvitav oli. Kuid peamiselt vajas vastamist küsimus: "kas värvida mootor üle või mitte?". Tehases neid tavaliselt värviti. Olgugi, et see kehvake nitrovärv ei püsinud seal kuigi hästi. Tänapäeval on materjalid paremad, kuid kas on mõtet? Ta on ju peale põhjalikku puhastuskuuri niisama ka ilus?
Oleks võinud eeldada, et nüüd läks jälle rämedaks projektiks, kuid tegelikult otsustasime seekord teisiti. Vaadates proovi mõttes värvitud detaile, tundus resulataat siiski liiga "euro" ja võlts. Ning pealegi ei suutnud me välja mõelda mida siis lõpuks värvida ja mida mitte. Kas sidurikoda värvida, kuigi ta on väga ilus ja särav? Kas õlifiltri korpus värvida? Kas sisselaske kollektor värvida? Kui juba kõik värvida, siis justkui nagu peaks. Samas hõbemetallikuga kaetud sisselaske kollektor tunduks kuidagi imelik. Ning seekord otsustasime, et meile meeldib naturaalne ilu rohkem. Jäägu ta selliseks nagu on. Otsustasime värvida (või tsinkida) kõik mustast metallist detailid ja jätta katmata kõik need valualumiiniumist jupid, mida oleme harjunud nägema haljana. Värvimist oli sellegipoolest omajagu.
Endiselt püüame tabada võimalikult autentset komplektsust ja välimust. Kindlasti ei õnnestu see sajaprotsendiliselt, kuid üritame ikka. Näiteks põrkusin kohe starteri temaatika otsa. Mul on riiulil palju uusi startereid ja tundus igati loogiline üks neist lihtsalt külge panna. Siis aga uurisin originaal juppe ja avastasin, et erinevus uue varuosaga on liigagi ilmne. Esiteks on vana detail üleni must, kuid teiseks on ta ka viimse detailini tegelikult erinev.
Seega läks algne lihtne plaan toiletisse ja tuli ette võtta vana starteri ennistamine. Lõpuks sai ta ikka ilus.
Aastaarvu poolest justkui nagu sobiks enam vähem minu auto külge.
Veel tekkis küsimus karteripõhja kohta. Olen enne ka näinud, et osadel juhtudel on karteripõhja kinnitusmutrite all mingid metallist tugilehed. Antud juhul on nad näiteks lausa külge punktitud. Kas need on originaalid või on see mingi töökoja etteaste? Kusjuures sellel vanal karteripõhjal on õlikorgi asukoht hoopis teistsugune kui uuematel (vt pilti ülevalpool). Nüüd ei teagi mis teha. Ma olin ju enne riiulilt lihtsalt ühe suvalise karteripõhja ette ära värvinud. Siis ma ei teadnud, et neil üldse mingi vahe võib olla.
Kuna meie kõnealune mootor on reaalselt auto peal järele proovitud ja läbinud ka elementaarse tihendiprogrammi, siis esialgu me seda lahkama ei hakka. Kui peakski millalgi selguma, et tal ongi mingi häda küljes, tegeleb selle probleemiga hiljem. Lähemalt vaatlusel selgus siiski, et paar tikkpolti olid üle keeratud ja vajasid välja vahetamist.
Üldiselt edeneme, kuigi esimese käivituseni on veel minna. _________________ Terve aasta poole aastaga
Liitunud: Nov 08, 2004 Teateid: 2784 Asukoht: Telliskivi, Viimsi
Postitatud: L okt 13, 2012 12:56 am Postita teema:
Tõstsin Volga mootori spetsiaalse puki külge, kus oli seda mõnus keerutada ja järjepanu komplekteerida. Hea tööriist.
Valmistasin järjest ette detaile ja kruvisin neid mootorile külge. Huvitav töö. Nagu suurte poiste konstruktor. Jama ainult, et igat tükki peab enne bensiini või nitrolahustiga pesema. Ja see pole selline mõnus kaif, mis paneks laulma, vaid teeb lihtsalt olemise sitaks. Igal juhul pikkamööda sai iga detail ette võetud, puhastatud, värvitud ja komplekteeritud. Huvitava detailina hakkas silma, et erinevate ajastute mootorite veepumba rattad on erineva suurusega. Vanadel mootoritel on ratas väiksem kui uuematel. Ma ei tea, kas mingi erinevus võis olla ka pumbas, kuid loogika ütleb, et väike ratas on parem. Samade mootori pöörete juures teeb veepump rohkem pöördeid ja peaks tagama parema jahutuse. Meil läks käiku väiksem ratas.
Mingil hetkel hakkas asi juba üsna Volga mootori moodi välja nägema. Olgu etteruttavalt öeldud, et nii mõnedki detailid said siin veel hiljem ümber tehtud.
Aga sellega jõudis lõpule ka üks periood, mis oli kestnud juba mõned päevad üle kolme aasta. Omamoodi liigutav hetk. 28. septembril 2009 rippus selle auto mootor esimest korda tali otsas. Ning 6. oktoobril tegi ta seda jälle. Kas tõesti see auto saabki kunagi valmis?
Kuigi nendes piltides pole miskit erilist, tähendavad nad minu jaoks palju. Ükski projekt pole mul nii kaua kestnud.
Küll nüüd oli jälle palju mängu. Igal õhtul käin mängimas. Üksteise järel koguneb kapoti alla tükke juurde. Asja teeb lihtsamaks see, et suurema osa detaile olen suutnud varemalt ette valmistada. Peaaegu kõik mõeldav on ette ära värvitud ja nüüd on ainult üles otsimise ja paigaldamise vaev. Sellele vaatamata kerkib esile üha uusi takistusi. Mõned tükid on juba teistel autodel rakendust leidnud ja tuleb nüüd uued otsida. Mitmed pisividinad on siiski kadunud ja tuleb millegagi asendada. Osad vanad jupid tahan põhimõtteliselt uutega asendada. Aga mööda poode kammimine võtab üüratu aja ning viljakus on minimaalne. Volga poe aadressi võib varsti üldse ära unustada. Peale lolli jutu ja tühjade lubaduste ei saa sealt küll enam midagi. Lõpuks ongi nii, et veedad aktiivse õhtu garaazis, aga päeva lõpuks pole nagu väga midagi ette näidata.
Üsna õigel hetkel informeeris meie hea sõber meid mõnedest möödalaskmistest värvimistel. Olime mootori erinevad rihmarattad värvinud täpselt negatiivis. Need mis pidid olema mustad, olid meil hõbedased ja vastupidi. Veel polnud hilja, kuna tiivik ja kõik muu sinna juurde kuuluv oli veel paigaldamata. Nüüd, kui radiaator koos ventikakojaga juba küljes on, võib tähelepanelik silm märgata, et veepumba rihmaratas on nüüd must, generaatori tiivik on samuti must ning väntvõlli rihmaratas hoopiski hõbedane. Igaks juhuks sai neid fakte kontrollitud ka sm.Klabunovi 73. aasta originaal auto pealt. Nii need värvid tõepoolest olid.
Üks mu väga hea sõber Tartust ütles kunagi originaalina säilinud Lada 2103 kõrval kuldsed sõnad. Ma nüüd tsiteerida ei julgeks, kuid jutu mõte oli umbes selles, et originaal auto on igal juhul taastatud autost parem. Põhjusel, et kere võid ju korda teha ja värvida võid kuitahes hästi, kuid kõiki pisidetaile ei suuda nagunii kunagi lõpuni järgi teha. See sõnum on saatnud kõiki mu autoalaseid tegemisi ja sellepärast olen alati üritanud kuni viimse pisidetailini korrektne olla. Seal kus vähegi võimalik, üritan komplekteerida oma autosid täpselt nii nagu tehases tehti. Sellel autol on algusest peale kõik poldid ja seibid valitud kataloogi järgi õigetes mõõtudes. Ning nüüd jõudsin ma otsaga niikaugele, et teatud voolikutel nõuab kataloog vana tüübi klambreid. Midagi polnud teha. Tuli üles näidata leidlikkust, hankida tutikaid vana tüübi klambreid, lasta need tsingist läbi ning paigaldada sinna kuhu vaja.
Sellesama "täisoriginaal" lipu all sai ka kogu kütusevoolikute süsteem koos peenfiltriga hangitud originaal. Hüdroscandia teeb mõistliku hinnaga ka uusi voolikuid, kuid nad ei näe päris samasugused välja kui vanad. Sealjuures pole üldse mingi nali leida täna uusi vanu kütusevoolikuid, mis oleks kahelt poolt otstega ja veel täpselt õige pikkusega.
Pärast seda kui peakonstruktor oli ära reguleerinud klapid, sain paigaldada ka klapikambikaane. Selle õlikindlalt pidama jäämises pole ma kahjuks sugugi veenunud, kuna kinnituspoldid sisuliselt kukkusid oma aukudesse sisse. Otsisin pikemad (jälle möödalaskmine originaalist eksole), sain 4 tk kinnitatud, kuid kaks tk ei leidnud endiselt mingit pidamist. Keermestasin auke pikemaks ja kombineerisin ise veel pikemad poldid. Neid sai teha uste käepidemete kinnituspoltidest, kuna nende peakuju oli sama. Palju lolli tööd, ehk jääb pidama.
... järgneb _________________ Terve aasta poole aastaga
Viimati muudetud Sm.Tihhonov poolt (E okt 29, 2012 2:14 pm), kokku muudetud 1 korda
Liitunud: Nov 14, 2006 Teateid: 226 Asukoht: Viimsi vald
Postitatud: L okt 13, 2012 1:52 pm Postita teema:
Mina olen enda originalist möödalaskmisi lohutanud sellega, et ka nende autode esimese elu ajal tehti ohtralt pisimuudatusi ja ise parandamisi. Nii ma vähemalt olen kuulnud sest Volga on vanem kui mina ja tegelilkult ju ei tea.
See muidugi ei tähenda, et ma hea tujuga valesid detaile enda auto küljes vaataksin nii et soovin tuult tiibadesse pisidetailide tagaajamisel!
Liitunud: Nov 08, 2004 Teateid: 2784 Asukoht: Telliskivi, Viimsi
Postitatud: K okt 17, 2012 12:14 am Postita teema:
Mingil hetkel sai autole külge ka tutikas roolisüsteem. See oli tegelikult juba päris ammu. Eile tegelesin ka rooliratta enesega. Ega uus asi siis kohe külge panna ei sündinud. Rool tuli tervenisti liivapaberiga üle lihvida ja siis läikima poleerida. Mõned vigastused jäid siiski näha, kuid üldiselt sai ilus. Roolist mul endal pilte pole, kuna ei taipa igal õhtul fotoaparaati garaazi kaasa võtta. Kuid uus roolihoovastik oli selline.
Palju aega kulub igasugu pisidetailide ette valmistamiseks. Näiteks otsisin riiulitelt üles süütepooli komponendid ja koostasin neist ühe terviku.
Otsisin välja vana paisupaagi koos voolikuga. Üsna ebasünnis oleks selline komplekt autole tagasi külge panna. Aga samas olin olukorras, et väga nagu valikut ka polnud. Paagiga on lihtne. Kuna Lada kasutab samasugust paaki, saab seda siiani uuena osta. Aga punase voolikuga on lugu keerulisem. Lada pood müüb seda voolikut, kuid paraku ainult Lada jaoks parajaks lõigatud juppidena. Gaz 24 vajab aga umbes poole pikemat juppi.
Seega rõõmustasin, et polnud jõudnud vana ja koledat voolikut veel ära visata. Tuli ette võtta vana vooliku ennistamine. Pesin teda hulk aega nitrolahustiga. Seejärel vedasin sealt nii kaua kaltsu seest läbi, kuni voolik ka seest puhas oli (ta saadan paistab ju veidi läbi). Kõige lõpuks ... jah ... kõlab jaburalt ... poleerisin tuhmunud vooliku pealt kergelt üle. Aga komplekt sai täiesti kasutatav.
Sm.Mirski võttis enda peale ühe ebamugava töö - summuti. Universaali summutisüsteem on üks keeruline projekt. Miskipärast kasutati universaalil teistsugust summuti lahendust kui sedaanil. Tal asub sumpa pütt kõige lõpus, mitte tagaistme all nagu sedaanil. Miks see vajalik oli? Ei tea. Tõsi on, et universaali põhja all võtavad veidi enam ruumi kolmanda istmerea jalgade süvendid, kuid reaalselt oleks võimalik mugavalt ära paigutada ka sedaani summuti. Igal juhul hakkasime eest torustikuga tulema. Esimene osa on sedaaniga ju sama. Kuid siin jäime toppama.
Kunagi õnnestus soetada ka tutikas originaalne kahekihilise välisseinaga universaali sumpapütt. Kuna ta asub torustiku lõpus pakiruumi põranda all, on ta mõlemast otsast teistsugune kui sedaani oma. Esiteks on erinevad kinnituskohad ja tavapärase kõvera ühenduskoha asemel tuleb pütist välja juba lõpetatud sumpaots. Aga teiselt poolt on asi keerulisem. Tavapärase toruühenduse asemel kasutatakse tal kolmnurkset ühendusflantsi, mis pealegi on täiesti omamoodi sisendtoru läbimõõduga.
Sedaanil on lihtne. Ma loodan, et ma ei eksi numbritega, kui väidan, et eest läheb pütti 50 mm toru sisse ja välja tuleb 30 mm toru. Aga universaalil läheb miskipärast sisendtoru juba enne tagasilda kitsamaks - 35 mm peale. Mina ei saa sellest aru, et kui mootor on sama ja tegelikult on ka sumpa pütt sama, siis miks on universaali sisendtoru peenem kui sedaanil? Aga häda ongi selles, et on vaja spetsiaalselt universaali üle tagasilla viivat sumpatoru, mida ei ole võimalik ümber teha ka sedaani omast. Loomulikult pole sellist toru ka kaubandusvõrkudest võimalik osta ja ise me seda kodus ei vääna. Seega oleme sumpa asjaga veidi ummikus. Ilmselt tuleb lasta see torujupp kellegi teha, kuid kellel ja mille järgi? See on endiselt lahendamata küsimus.
Vahepeal tegelesin mina kütusetorustikuga. Ilmselt olime kolm aastat tagasi auto originaal kütusetorustiku kergekäeliselt amortiseerunuks tunnistanud ja minema visanud. Sest enam me seda kusagilt ei leidnud. See oli suur viga. Nüüd oli vaja leida uus torustik. Loomulikult seda komplektsena kusagilt osta ei saanud. Kulutasin praktiliselt terve tööpäeva, et leida linna pealt 8mm vasktoru ja tekitada sellele ka mingisugused ühenduse otsad. Lisaks väärib mainimist ka fakt, et 10 meetrit toru maksab poes tubli 45 EUR. Kui kellelgi on veel vaja, ärge külastage autopoode, ärge külastage ehituspoode ja ärge külastage pidurimeistrit. Sest seal ei ole. Minge kohe FEB-i. Kuid mitte lihtsalt FEB-i vaid Mustamäe FEB-i Forelli tänaval. Sest 8 mm vasktoru on sitaks defka värk ja seda saab ainult peamajast. Ja üldiselt oleks üldse targem oma originaal torustikku mitte ära visata, sest uue väänamine ei ole ilus töö. Ta on tavalise 6 mm piduritoruga võrreldes ikka nii kange, et pöidlad valutavad veel mitu päeva tagantjärele. Ning leegi ei tea, kas enda tehtud ühendused veel pidama ka jäävad.
Muidu kirjutaks veel, aga kuna volga.ee pildiserver enam ellu ei ärka, siis tänaseks kõik. _________________ Terve aasta poole aastaga
Liitunud: Nov 13, 2006 Teateid: 88 Asukoht: Tallinn, Lillekyla
Postitatud: K okt 17, 2012 8:40 am Postita teema:
Tere!
Mul tuli summuti torudega seoses selline mõte, et äkki on see detail meie naaberriigis endiselt tootmises, sest kas mitte sarnase kerega universaale praegugi toodangus ei ole.
Kahjuks internetis leiduvad GAZ detailide kataloogid ei kata universaale kohe kuidagi ja nii ei saa tugitoolilt tõusmata asja kasvõi pealiskaudselt võrrelda.
Liitunud: Oct 02, 2007 Teateid: 472 Asukoht: Harjumaa, Saku
Postitatud: K okt 17, 2012 12:51 pm Postita teema:
Imselt tuleb toru lasta väänata summutitega tegelevas ettevõttes. Eeskujuks saab võtta eelnevalt komplekteeritud sedaani summutaja, kuna toru algab ja lõpeb mõlemil mudelil samades kohtades. Toru tagumisse otsa tuleb keevitada pütiga ühendamiseks sobiv, vastava läbimõõduga ots. Parima tulemuse jaoks oleks ehk isegi mõistlik keevitada- punktida auto all. Kahjuks on minu universaalil ka all sedaani sumpa, nii, et vaadata ei ole millegi pealt. Venemaalt sumpa hankimise võimalikkuses ma kahtlen, kuna universaali juppidest pole poest enam põhimõtteliselt midagi saada. Lähipäevadel küsin Venemaalt saadavuse kohta täpselt järgi.
Tervitab, Mehann
Liitunud: Nov 08, 2004 Teateid: 2784 Asukoht: Telliskivi, Viimsi
Postitatud: E okt 29, 2012 12:59 am Postita teema:
Püüaks vahepeal kokku võtta viimase nädala tegemised. Jätkates sealt, kus enne pooleli jäi, peaks ausalt ära rääkima ka ühe voolikute saaga.
Salongiradika jaoks on vaja 16mm siseläbimõõduga voolikuid. Lihtne lugu. Läksin poodi ja ostsin ära. Kodus hakkasin vaatama, et kuidagi niru on see tänapäevane voolik. Ühele voolikule käib ümber vedru ja teisele kinnitusklamber. Ning kohe kuidagi ei sobinud nad ümber tänapäevase vooliku.
Vaja oli jämedamat voolikut. Kulutasin sellele hulka aega ja käisin läbi kõik mõeldavad kohad, kust võiks soovitud voolikut hankida. Aga jäingi pika ninaga. Pole olemas. Tänapäevased voolikud ongi õhema seinaga. Paksud voolikud on enamasti mingid jube tugevad hüdrovoolikud, mis ei sobinud. Komplekteerisin auto siis olemaseolevate peenikeste voolikutega ära.
Aga juba järgmisel päeval leidsin Tammepärja garaazist ülemiselt riiulilt täpselt sellist voolikut nagu mul vaja. Boonusena veel ka täpselt nii palju kui vaja. Kiskusin siis kõik jälle lahti ja panin uued paksud voolikud. Jälle sammuke lähemale originaalile. Pildil on näha vahe tänapäevasega. Metallist aksessuaarid sobivad ka palju paremini.
Endiselt oli lahendamata originaalse summuti küsimus. Soovitud toru osta pole õnnestunud ja kodus seda naljalt ise kokku ei keevita. Seega tuleb pöörduda mingi meistri poole kes teeks soovitud kujuga toru. Selleks aga tuleks auto viia kohapeale mis omakorda tähendab, et ta võiks olla sõiduvõimeline. Teoreetiliselt saaks seda teha ka treileriga, kuid tõesti ei viitsi praegu. Sündis otsus, et esialgu läheb talle alla sedaani summuti. Nii saab ta vähemalt esialgu ära komplekteerida ja anda talle liikumisvõime. Eks suvel siis mõtleb edasi. Sm.Mirski sai kõigele vaatamata sumpaga hulk aega jännata, kuna üks-ühele ei tahtnud sedaani oma kuidagi sobida. Alla ta siiski viimaks sai.
Kuna meil oli nüüd roolisüsteem, hakkas juba veidi härimima asjaolu, et meil polnud rooli. Kasutasime ajutiselt ühte karvast RAF-i rooli. Olin kunagi ostnud täiesti uue Gaz 24 rooli. Harutanud selle pakendist lahti ja pesnud erinevast rokast puhtaks selgus, et läks nagu vene asjadega ikka - detail on uus ja detail on p...ses. Tädi Galja oli küll valuvormi liitekohtade jäljed raspliga hoolikalt maha lükanud, kuid see "viimistlus" ei olnud vastuvõetav. Lisaks oli uus rool ilmselt aastate jooksul jäänud riiulil korduvalt teiste asjade (mootoriplokk, tagasild) alla ning need üksikud korrad kui ta sai kuhja otsas olla, oli ta sealt ilmselt ka iga kord alla kukkunud. Igal juhul oli see uus asi kriibitud ja täksitud. Minu originaalne rool polnud ka hea, kuna sellele oli langenud liimi ja ilmselt oli temagi jäänud mõned korrad raskete esemete liikumisteele. Terve õhtu lihvisin oma uut rooli liivapaberiga ning viimaks poleerisin ta paar korda üle. Mõned täkked jäid, kuid esmamulje saab hää. Kiiskavalt säravmust ja pleekimata rool.
Pikapeale jõudsime asjadega niikaugele, et kõik eluliselt vajalik tundus nagu küljes olema - kütusevarustus oli tagatud, väljalase oli olemas, jahtutssärk oli komplekteeritud ja täidetud, õli koos filtriga oli sees, aku juhtmestik ja süüstesüsteem olid paigas, relee-regulaator RR350 oli paigaldatud, esialgne kuivtrenn mingied lekkeid ei tuvastanud ... kõik hakkas kiskuma esimese käivituse poole.
Esimest korda akut ühendades ilmnesid ootuspäraselt mõningad elektriprobleemid. Praktiliselt mitte miski polnud päris nii nagu vaja. Mingi väiksem osa tuledest töötas, salongi ventilaator töötas ja elektriantenn vist töötas ka. Ning see oli ka kõik. Ükski signaallamp ei põlenud, ükski näidik ei töötanud peale ampermeetri. Seegi töötas tagurpidi. Suunatulesid polnud, kojamehi polnud, süüdet sisse ei võtnud. Õigemini süüde küll oli, kuid mitte võtme süüteasendis, vaid raadioasendis. Starterit polnud, jne. Ühesõnaga korralik jama.
Elektrivigu ma muidugi aimasin ette, sest olin ju elektrisüsteemi kunagi uuema tüübi juhtmestikust ise kombineerinud ja laua peal kuivalt kokku pannud. Sellegipoolest lootsin, et ta nagu enam vähem ikkagi töötaks. Asju lähemalt uurima hakates olin isegi rahul, et ta pauku ei teinud kui aku ühendasin. Sest mitte kõik elektrivead polnud tingitud minu saamatusest. Selgus, et armatuurlaua kell oli lühises ning näituripaneeli korpus andis mulle seetõttu korraliku tugeva plussi. See omakorda suunas plussi ka massijuhtmetesse ja kõik kes said massi mööda juhet, ei töötanud õieti. Lisaks olin kogemata signaallampide ja näidikute toite ühendanud massi hoopis ning kuna näiturplokk ise oli plussis, ja ka osa massijuhtmestikust oli plussis, oli tulemus kaunis kaootiline. Lisame siia juurde veel mõned tagurpidi ühendatud näidikud ning saamegi korraliku rosolje, mida ma täna terve päeva lahendasin. Tänaõhtuse seisuga olid puudu veel avariituled (suunatuled leidsin) ning kojamehed.
Aga tulles tagasi mootori juurde, võib raporteerida, et ta käivitus sisuliselt esimese starteriga. Algul ajas küll summutist kogu Mendeljejevi tabeli välja, kuid arvestades kaua me teda varem pukis pea alaspidi hoidsime, saab ta selle andeks. Kui ta oli end mõne minuti järel puhtaks põletanud, töötas väga ühtlaselt ja maheda häälega. Veidi tahab veel sättimist gaasihoovastiku, tooreklapi ja tühikäigu osa ning mingi kala on kiirenduspumbas. Lasime tal umbes pool tundi korralikult soojaks töötada. Pikapeale ilmnes siiski, et kõik mootoriga seotud vedelikud natuke lekivad. Ploki tühjenduskraanist tilkus tosooli, bensiinipump pritsis veidi läbi ning õlifiltri kaane mutri vahelt immitses õli. Aga suures plaanid võib rahul olla.
Järgmiste sammudena tuleb ette võtta pidurid-sidurid ning leida üles viimased puuduolevad elektriseadmed. Esimese proovisõiduni on siiski veel minna, kuna puuduvad amordid, õõtsapuksid on pingutamata, stabikavarras on puudu ja veel umbes 100 pisiasja. Veidi peab veel pingutama salongi komplekteerimise nimel, kuid üldiselt tundub, et lõpp pole enam kaugel. _________________ Terve aasta poole aastaga
Liitunud: Nov 08, 2004 Teateid: 2784 Asukoht: Telliskivi, Viimsi
Postitatud: P nov 04, 2012 1:31 am Postita teema:
Kuigi üldmulje tundus juba päris hea, oli veel palju teha.
Olen vist juba korduvalt maininud, et pisiasjade lahendamine võtab ikka märkimisväärse aja. Kuigi ennist tundus, et auto on sisuliselt komplekteeritud, sai veel mitu õhtut erinevaid väheolulisi detaile paigaldatatud. Igasugu peeglid ja kojamehed ja väiksemad salongividinad. Külla tulnud Dr.Watson sai näiteks ülesandeks pakiruum ära komplekteerida. Mängu jätkus terveks õhtuks, et leida iga paneeli jaoks õiged poldid ja klambrid. Kahjuks pole mul head pilti kenasti korrastatud pakiruumist, sest kõik on veel ehitusjärgus. Kuid elusuuruses on ta oma kerevärvi paneelide ja topeltpõrandaga ikka päris kena.
Mina lahendasin samal ajal veel viimaseid elektriprobleeme. Üldiselt hakkan elektriasjadega järjele saama. Viimaks leidsin isegi kojamehed üles. See oli küll niisugune jura, mida ei oskaks lühidalt kuidagi edasi anda. Põhiline probleem oli selles, et olin pannud lülitile taha juhtmed värvide järgi. Lülitil on ju iga klemmi kõrvale kenasti märgitud, mis värvi juhe sinna käib. Aga kui näiteks kojamehemootorist tuli välja kollane juhe, tähendas see kontaktplaadist edasi tegelikult hoopis pruuni juhet ja pistikust kuni lülitini omakorda lillat juhet. Või siis hall juhe võis tähendada sinist juhet, mis omakorda on tegelikult hoopis valge. Viimaks harutasin ühe vana süsteemi ka laiali, tegin spikri ja panin siis värve arvastamata nii kokku nagu vaja.
Lisaks oli veel üksjagu mängu ka armatuuri all, et kõik funktsioonid ellu ärkaks. Aga kõike seda tehes küpses üsna kindel otsus, et talvel võtan ma uuesti armatuurlaua välja ja kisun kogu esimese juhtmestiku uuesti maha. See uue tüübi juhtmestikust ise kohandatud variant ei ole õige. Paljud värvid on valed, ükski pistik ei sobi, palju on aretisi, üleliigseid juhtmeid ja funktsioone, kõik klemmid on ise külge joodetud - üldiselt ikka jama. Tänaseks on mul olemas üks tutikas kaabeldus, mis tundub olema õige vana tüübi juhtmestik. Hing ei anna ilmselt rahu enne kui õige juhtmestik on küljes.
Kuigi lõpuks sai armatuuri alune siiki suht korrastatud ja viisakas. Midagi üleliigset näha ei jäänud. Isegi müramati juhipoolne jupp sai külge. Põrandamattidega läheb veel aega. Need tekivad siis, kui istmed on uuesti lahti võetud, vead likvideeritud ja saab salongi lõplikult kokku panna.
Mõned pildid ka põhja alt, kus nüüd on olemas summuti ja kardaan. Sedaani sumps jääb universaali all püti kohalt liiga madalale ja seetõttu tuleb modifitseerida tagumise toru kuju. Eks järgmisel suvel üritab leida mingi toruväänaja, kes õige sumpa alla aretab.
Mirski mängis pidurite ja siduriga. Siduri vanast töösilindrist ei saanud asja ja ostsin poest uue. UAZi oma. Ta tuli siiski lahti võtta ja volgale sobilike detailidega uuesti komplekteerida. Üldiselt tundub, et sidur vist õnnestus esimese korraga. Piduritega nii hästi ei läinud. Esmalt kottis pikka aega üks toru, mis kolmiku juurest läbi lasi. Lõpuks sai selle korda, kuid pidur tundus ikka kuidagi imelik. Järgmisel hommikul oli vedelik salongis. Peapump oli tuksis. Mis sest, et seda oli kunagi uuendatud ja enne täitmist veel kontrolli mõttes ka lahti võetud. Kolmandat korda detaili lahti võttes selgus muidugi, et kontrolli käigus jäi üks detail sisse tagasi panemata. Kuid vea põhjustas hoopis veidi vales mõõdus mansett. Jube tüütu.
Lõpuks tundus, et meil on olemas nii pidur kui sidur. Mootoril oli võimekus võtmest käivituda. Meil olid toimivad elektriseadmed ja viimaks sai tagasi pandud ka kapott. Kolmapäeva õhtul istusin kabiini, käivitasin silindrid, lülitasin sisse lähituled ja tagurdasin garaazist välja. Esimene sõit oli küll lühike, ainult kõrvalboksi uksest sisse, kuid meeleolu oli ülev. Vau, ta tõepoolest sõidab. Pärast kõiki neid aastaid. _________________ Terve aasta poole aastaga
Liitunud: Nov 08, 2004 Teateid: 2784 Asukoht: Telliskivi, Viimsi
Postitatud: E nov 26, 2012 12:54 am Postita teema:
Vahepeal tuli universaaliga väike vahe sisse, kuna uus loom trügis vägisi tuppa. Nii sai temaga veidi mängitud ja tema tervisega lähemalt tutvutud, kuid sellest kunagi hiljem juba teises teemas.
Kuigi uus mänguasi tundus jube põnev, tõi sm.Mirski mind õnneks maa peale tagasi. Universaaliga on lõpp nii lähedal, et äkki ikka astuks selle viimase sammu ja teeks ta ühe soojaga lõpuni. Peale selle peaks universaali lõpetamise järel tegelema veidi garaazi koristamisega vanast pahnast ja tegema vaba ruumi uue projekti alustamiseks. Nii pääseski roheline kroku jälle töötuppa ja vähehaaval on temaga jälle tegeletud.
Nagu iga projektiga, hakkavad juba meelehärmi tegema need vastikud tüübid Nipet ja Näpet. Kuigi kõik oleks justkui kohe-kohe valmis, mööduvad päevad ja asi nagu ei edene. Proovi mõttes sai autole peale pandud teine karburaator. Seni kasutatud tutikal karpal ei soostu kiirenduspump lööma. Teisel karpal nüüd kiirenduspump lööb, kuid tühikäiku ei saa kuidagi heaks. Ajab tagant bensiinihaisu ja halli tossu välja.
Lisaks diagnoosisime lõpuks ära, mis tekitab mootori töös mingi ebameeldiva ulguva heli. Tundub, et veepump tuleb ära vahetada, sest rihma maha võttes ulgumine kaob. Vaevalt, et generaator seda teeb? Täna auto all toimetades märkasin oma "suurimaks rõõmuks", et rasvanööri vahel tuleb mõnusasti õli. Need hetked viivad alati sammukese ligemale alkoholismile.
Muidu oleks võinud kapotialuse juba peaaegu lõpetatuks lugeda. Panna veel vaid õhufilter, aku raam koos kattega ja kapoti massijuhe koos lambiga.
Laupäeval sõitsin krokodilli garaazist välja ja pesin ta korralikult puhtaks. See oli tema esimene vannipäev. Oli küll erakordselt hall ja sompus ilm, kuid tegin sellegipoolest mõned fotod. Päevavalges autot igast küljest vaadates leidis kinnitust garaazis tekkinud kahtlus - auto asend ei ole hea. Nina on liiga madalal. Sealjuures ajab närvi see, et ma olin nimetatud probleemi ennetamiseks ostnud talle komplekti tutikaid esivedrusid. Ja üldse mitte odavalt.
Ka salong hakkab pikapeale komplekteerituks saama. Jäänud on veel põrandamattide projekt, turvavööd, keskkonsooli laegas koos lisapadjaga ja mõned pisiasjad.
Pääseb ka tagaistmele. Seal on nüüd viimaks ka põrandamatt olemas. Umbes aasta lebas see matt mul kortermaja rõdul. Alguses haises ta nii rämedalt, et rõdul pesu kuivatada ei saanud. Aga päike, tuul, vihm ja lumi tegid oma töö. Täna kannatas teda juba autosse sisse panna. Tõsi - ta siiski natuke veel haiseb.
Vaja on veel paigaldada esimese ja keskmise rea põrandamatid. Olen korjanud kokku juba mitu komplekti Gaz 24 originaal kummimatte, millest olen lõpuks ühe välja valinud. Nüüd pesen neid regulaarselt juba kolmandat korda. Uskumatult jonnakalt hoiavad nad mustust enda küljes.
Armatuurlaua võiks muidu kompleteerituks lugeda, kuid nagu pildilt näha, on puudu sigaretisüütel. Selle kontaktipesaga oli mul üks probleem, ta läks lühisesse kui süütel oma pesasse panna. Seega lebas see mul autopõrandal koos muude asjadega ja ootas pesa vahetust. Aga meil käib garaazis erinevat rahvast ja kellegi korraarmastus ei suutnud sellega leppida, et jumala tutikas sigaretisüütel vedeleb autopõrandal. Ja nii ta oli mind aidanud ja selle minu teadmata õigesse auku tagasi pistnud. Mina seda muidugi ei märganud ja imestasin, et mille k...di pärast ta kogu aeg ühte kaitset välja lööb. Enda arvates olin ju probleemi juba varem üles leidnud. Ja nii ma surusin kaitset jonnakalt sisse tagasi ja otsisin viga. Kuni siis lõpuks kogemata avastasin, et armatuurlaud oli sigaretisüütaja juurest tulikuum. Minu tutikas süütel oli seest lõhki põlenud ja vedas, et kogu autot põlema ei pannud. Seega ma tervitan oma anonüümset sõpra ja tänan teda "abi" eest.
Pakiruumi osa on samuti suuresti kompleteeritud. Tahab veel puhastamist ning alumise korruse komplekteermist varuratta ja tööriistakomplektiga.
Olgugi, et autol pole veel amortisaatoreid ning kõik sildade puksid on kinni tõmbamata, sai temaga tehtud ka esimene mitteametlik proovisõit. Tundus üsna lootustandev auto. Isegi ükski ratas ei tulnud esimese sõiduga ära.
Aga sileda maa peal autot kriitilise pilguga hinnates sai lõplikult selgeks - nina on liiga madalal. Ei ole ilus. Enne kui hakkame paigaldama stabikavarrast ja amortisaatoreid, tuleb veel ette võtta esivedrude vahetus.
_________________ Terve aasta poole aastaga
Sa ei saa teha algatada uusi teemasid selles foorumis Sa ei saa vastata teemdaele selles foorumis Sa ei saa muuta oma teateid selles foorumis Sa ei saa kustutada oma teateid selles foorumis Sa ei saa hääletada küsitlustes selles foorumis
volga.ee ei vastuta foorumis tehtud postituste eest. volga.ee jätab endale õiguse kustutada ja redigeerida
kommentaare, mis ei vasta sisult headele tavadele.
Galerii
Laadi pilte
Otsi
Profiil
Logi sisse, et kontrollida oma privaatsõnumeid
Logi sisse
