Liitunud: May 10, 2011 Teateid: 29 Asukoht: Tallinn, Mere rajoon
Postitatud: K juuni 01, 2011 6:47 pm Postita teema: Gaz 24-77; sm Kyyc
Eellugu
Ãœhel päeval oma lemmikfoorumis www.4x4.ee uusi postitusi üle vaadates jäi pilk korraks peale kuulutusele, kus pakuti müüa Gaz-24-77. 4x4.ee on väga range kodukorraga foorum, ainult ühe vedava sillaga autosid seal vähemstaa¸ikad liikmed müüa ei tohigi ja seetõttu tekkis ainult kaks emotsiooni: „näe, jälle üks seitsmekümne setsmenda aasta ront müüki tekkinud“ ja „moderaator saab jälle kustutustööd teha“.
Negatiivse võitu emotsiooni põhjustas 77. aasta Volgake minu seetõttu, et olin eelmise aasta sügisel üht osta.ee oksjonit asja eest teist taga torkima läinud ja ühe eelnimetatud aastal valmistatud sedaani omale kaela saanud. Asus see auto igavesti kaugel ka – Saaremaal ja kõigelel isaks osutus selliseks õnnetuks isendiks, millel puudus pagasniku põhi, salongis oli korraliku kartulimaa jagu huumust, mootoril klapid oli kinni jäänud (Saaremaa keeles „repetanud“) ja paaki ei saanud isegi teeklaasi jagu kütust tankida, kuna paak oli transformeerunud sõelaks jne jne.
Vähe lohutavalt mõjus auto ilus stoori – Saarema kõige vanema metsavenna auto. Lasin tal küll mootori käima panna ja hoidsin seda Rae külas sõbra põllul, aga kaugemale kui Jüri tankla sõita ei julgenud.
Kui ta sügavalt kahjumliku hinnaga mõne aja pärast müüki panin, siis tekitas ta kerge elevuse doonoriotsijate seas, kuid kes kõik autoga tutvumise järel ostust loobusid. Lõpuks läks auto Sinti, kompensatsiooniks sain mobiiltelefoni.
Aga Volga näitaks ennast ikka kui tõsise iseloomuga omanikutruu autona – tegi kõik, et ostjal minema läheks. Esiteks läks puruks kapoti avamise tross – et ma akut paigaldada ei saaks; siis 100m proovisõidu järel valgus auto alla kenake lomp käigukastist – et ostja ikka lõplikult veenduks, et tegu on mingi rondiga; ja lõpetuseks, kui käed olid juba löödud – sülitas nagu tõeline Valgevene partsian vihaga süüteküünla kui õhutõrjemürsu sõbrale vastu õlga. Tagajärjeks kerge trauma.
Hetkel on see auto taas pakkumisel, siinsamas foorumis.
Kui järgmine päev aga selle loo kangelase müügikuulutus ikka alles oli, siis ma juba vaatasin kuulutuse sisse ka.
Kurat! Kirjelduse järgi oli tegemist tõesti rondiga jah, aga universaal ja diisel ka veel. Et siis lisaks 77a väljalaskeaastale oli ka mudelinimeks 24-77. Ja jäigi see auto kripeldama. Paari nädala pärast võtsin julguse kokku ja kontakteerusin. Sain ka mõned pildid autost. Ei olnud need just rõõmustavad. Mul ei ole neid pilte enam alles, aga neil oli kujutatud kõledal lumega kaetud kõrrepõllul lösutav nukker valge Volga, tagatiibades märkimisväärsed augud, enamus kereplekke oli ääristatud pruunika korrosioonitriibuga, kroomist oli saanud raudkolmoksiid ja auto üldse näis mingi rohekas-pruuni-halli eluslooduse vormiga kaetud olevat. Boonusena pidi auto mootor töötama ja auto lausa iseseisvalt liikuma. Isegi seisma pidi jääma ilma millegile otsa sõitmata.
Mis sa hing teed? Kirjutad Volgaklubile! Sm Tihhonovi (ega ühtki teist siin kirjutavat seltsimeest) ma isiklikult ei tunne. Aga olen teda kohanud üks kord Järve Selveris ja teine kord Ãœlemiste keskuse parklas ja vaatmata selle, et ilmselgelt sm Tihhonov ei teadnud, et viibis paari meetri kaugusel sm Kyyc’st, julgesin talle oma murest kirjutada. Et Volga kripeldab hinge peal.
Ma ei tea, kui ranged seltsimehed on, võib olla sm Tihhonov satub nüüd seltsimeheliku kohtu alla, aga üpris pikas ja põhjalikus vastuses jäi läbivaks tooniks mõte, et kätt ette panna ei saa, aga mõistlik inimene seda autot ei omandaks.
Ei suudnud seltsimees mind teelt kõrvale kallutada ja käesoleva aasta alguses veeres treilerilt ühes Männiku tootmisettevõtte hoovis maha selline asi. Müüja – muuseas, autoinspektsiooni töötaja, lohutas mind, et ma ei ole veel midagi kaotanud: mootori koos siduriga saab UAZ’i meestele maha müüa ja ülejäänu on nõus Kuusakoski kohe ära ostma.
Kuna auto käivitus, liikus ja pidurdas, lahkus müüja mõnesaja euroga ja mina jäi selle armsa korrosioonikärakaga omapead. Et jumala eest mitte müüja poolt soovitatud halvale teele sattuda, käisin koheselt ära autoinspektsioonis ja registreerisin auto oma nimele.
Mis auto juures veel silma hakkas, et lisaks oodatult koledale välimusele ja interjörile, ei saanud kuidagi lahti tagumisi luuke, üht tagaust, esiiuks püsis ühe hinge najal ja autos ei paistnud üldse olevat 6-t ja 7-t istet. Ja üks pihusti tegi susisevat häält – lekkiv tihend.
Positiivse poole pealt vaadates oli autos alles esiistmete vaheline lisaiste. Hiljem sõbraga valgel ajal autoga lähemat tutvust tehes leidsime kolmada istmerea ka üles, olid allalastud olekus ja mingi tekinäruga osavalt ära kaetud. Lasime teise istmerea seljatoed alla ja lösutasime jalad pikalt sirgu kolmandal istmel ja leidsime, et nii võib lausa pikamaareisile minna.
Järgmine päev helistas tuttav mehhaanik, kellest ma lootsin kiiret keretööde ärategijat ja teatas ahastava häälega, et kas ma ikka tean, mis asja ma tema hoovile vedanud olen? Issake, mis rumal küsimus - Volga oma teada. Ei, Volgast saaks sellest autost võib olla ainult katuse võtta ja kui ma seda asja tõsiselt taastada tahan, siis tegu olla sajatuhandeprojektiga. Ja sellise asja jaoks tema küll aega ei ole.
Siis oli minul natuke aega mõistus otsas, rohkem keretööde tegijaid minu tutvusringkonnas ei olnud. Netist selle valdkonna tegijaid otsides komistasin sellisele kuulutusele.
See kuulutus on ajas mõnevõrra muutunud, kuid sisaldas omal ajal sõna vene autode „restavreerimine“ ja päris mitu Volga pilti. Ja ni tutvusingi ma Andresega, kes hakkaski minu autot üles ehitama. „Kuldsest Börsist“ tööd otsivatel töömeestel, tegelegu nad ehitamise või autoremondiga, ei ole nagu just kõige parema mainega. Heal mehel oleks nagu alati tööd. Andres oli selles suhtes erandlikus olukorras, et olles varem pikalt autodega tegelenud, vahetas ta millalgi eriala ja tegutses aastaid tasuvamal ehitusalal. Ja see töö lõppes tal majanduslikult valusalt eelmine aasta tööandja pankrotiga. Ning hetkel töötab ta end autoremondi alal uuesti üles ja ma kardan, et varsti tal klientide puudust ei ole.
Liitunud: Aug 07, 2007 Teateid: 492 Asukoht: Tallinn
Postitatud: N juuni 02, 2011 9:57 am Postita teema:
Tere tulemast Volga-haigete tõbilasse! Õnneks on uuel patsiendil ka verbaalne kõhulahtisus, seega ei tohiks kaasfoorumlastel tükil ajal igav hakata (arvestades auto seisukorda).
Kui nüüd peaks olema soov ehitamise ajaks soetada endale korralik must 1983.a. universaal, siis selline on Tallinnas naabrimehel täitsa olemas. Ei ole müügimees, aga naabrimehele võib ju teha head.
Liitunud: May 10, 2011 Teateid: 29 Asukoht: Tallinn, Mere rajoon
Postitatud: N juuni 02, 2011 7:34 pm Postita teema:
Mis karu kõhus oli? Kole kole.
Andresega jäi meil kokkulepe, et teeb salongi tühjaks ja seejärel vaatab auto põhjalikult üle. Kõik siia üles pandavad fotod on tegelikult tema tehtud. Igal juhul ta helistas juba paari päeva pärast ja kurtis, et auto kere on nii halvas seisus, et äkki ma tuleks läbi ja vaataks oma silmaga, et kas tasub jätkata.
Salong oli tööautole omaselt pisut võidunud. Mingil põhjusel esiistujatele oli jäetud võimalus lateksil mõnuleda. Tagaistujad pidid karedavõitu tekstiiliga leppima. Ilmselt kättemaksuks olid nad jalge ette midagi ebameeldivat valanud, aga lõhna järgi otsustades polnud see õnneks midagi orgaanilist.
Mootor ja selle ümbrus olid ilmselt auto üldist seisukorda arvestades esmapilgul kõige viisakam koht. Võib olla oli põhjuseks see, et see kaadervärk on Prantsusmaalt pärit. Ühtlasi selgus, et jahutussärgis voolavas olekus jahutusvedelikku ei leidunud, õnneks ka mitte tahkes olekus vett, lihtsalt mingi klimbikujuline tosooliollus tuli sealt põhjast välja raputada. Hea et pikalt proovisõitu ei viitsinud teha.
Uksed olid altpoolt sellised:
Uksekarbid
Volga foorumit lugedes on mulle jäänud mulje, et vana kooli Volga-taatidele meeldib auto põhja ajalehti panna. Ka minu auto oli kuulunud kunagi mingi Rummu kandi suvilakoperatiivis elutsevale taadile ja ajalehed olid täitsa olemas. Milleks see hea on, kas Volga vajab taatide arust pampersit või pannakse need lehed kohe auto saamisel, umbes nagu hoonetel nurgakivi alla pannakse värsked ajalehed ja natuke raha?
Aga sellisel juhul, miks ma rublasid ei leidnud? Või olid kopikad ja need korrodeerusid üldise rooste sisse ära?
Kõigi Volgade õrn koht pidi olema pagasniku põhi. Minu auto pagasnik tagas vähemalt hea ventilatsiooni salongis. Kasutajad ilmselt ei hindaks seda omadust kruusateedel sõites. Ja ämma talvekartulid ei oleks ka tohtinud mitte mingil juhul kotist välja veereda.
Selle auto põhjale keegi mingit mastiksit määrinud ei olnud. Kuigi tagaistujate tekitatud lomp kahtlaselt määrdevedeliku moodi välja nägi. Igal juhul kõrvalistuja pidi autos viibimise ajal soovitavalt jalgu õhus hoidma ja ülejäänud ei tohtinuks mitte mingil juhul jalgu vastu põhja trampida.
Peale prantslase eemaldamist tuli vene värk oma täies ilus jälle nähtavale. Et loodus Volgat armastab, selle kinnituseks oli keegi midagi pesalaadset tulemüüri sisse pununud.
Haruldastest detailidest olid hävinud tagaluuk, tiivad, koopad ja loomulikult stange. Või kokkuvõtavalt, pagasnik tulnuks täiega maha lõigata.
Omapäraselt on keegi eelmistest omanikest suhtud ventilatsiooniresti – jõuliselt on ribide vahel paar jämedat ja roostes kruvi surutud. Ilus vaadata kohe.
Lõpetuseks üks kole pilt veel, mulle tundmatust auto piirkonnast tehtud, aga kole hästi iseloomustab auto üldist seisukorda.
Liitunud: Nov 08, 2004 Teateid: 2784 Asukoht: Telliskivi, Viimsi
Postitatud: R juuni 03, 2011 12:50 am Postita teema:
Selle Volga esimesed hetked olid minu jaoks emotsionaalselt rasked. Mida vastata seltsimehele, kes soovib soetada niisuguses korras autot? Kas kiita takka või püüda luua reaalset pilti? Kunagi ei tea ju milline seltsimees teisel pool raali istub. Äkki on tegu garaazis palju teenekama tegijaga kui mina? Või äkki on tegemist unistajast koolilapsega, kes on liiga palju internetti vaadanud. Teinekord võid ju head tahta, aga jääd ikka süüdi.
Mõned aastad tagasi hakkas üks värske universaali omanik mulle helistama. Tegi seda paar korda päevas ja rääkis minimaalselt pool tundi korraga. Kõikide sümptomite järgi hinnates oli selge, et tegu oli väsinud Koeru toodanguga. Kui ma talle seda selgitada püüdsin, nimetas ta mind täiesti ebakompetentseks ja võttis seda kui solvangut. Hiljem jõudis ta ise samale järeldusele, aga siis see teda enam ei morjendanud. Seejärel hakkas ta oma universaali taastama. Juba eoses oli selge, et projekt saab olema väga raske, tähendades sisuliselt nullist uue auto ehitust. Taas pöördus ta minu poole oma küsimustega ja kui ma andsin talle oma soovitused, kuidas mina üritaksin niisuguse olukorraga toime tulla, sain endale ühe vaenlase juurde. Kodanik analüüsis kirjalikult pikalt minu vaimset seisundit ja jõudis järeldusele, et see on väga halb. Hiljem sain teada, et kodanik siiski otsustas mitte seda autot taastada, kuna see oleks tähendanud sisuliselt uue auto ehitust.
Olen selle põhjal õppinud vältima hinnangute andmist. Välja arvatud oma sõbrale, kes soovis nüüd hiljaaaegu soetada sm Kyyc eelmist autot. See olukord nõudis tõesti jõulisemat sekkumist.
Aga diisel-universaal-kolhoos tüüpi Volga on lahe. Mul on ka selline olnud. Sõiduomadused olid natuke AVIA moodi - uimane ja vintske. 47 kW polnud just ülemäära palju, kuid vastikult sitke tüüp oli. Vedas ära 7 inimest ja nende asjad. Ülesmäge sõites oli küll teinekord tunne, et viska või poole mäe peal ballast maha. Kuid loom oli visa hingega. Koormatult vedas ta isegi siis, kui endale tundus, et ta suri juba ammu välja.
Siin on meil tegu muidugi hullu projektiga. Aga loodame, et tema omanik on oma hulluses sellest asjast üle. _________________ Terve aasta poole aastaga
Postitatud: R juuni 03, 2011 12:49 pm Postita teema:
Sm.Kyys ärge heitke meelt, tuletaksin siin meelde president J.F.Kennedy kõnest 1961a ühe lause juppi: Meie(ameerika inimesed) otsustasime kuule minna, mitte sellepärast,et see ülesanne oleks meile kerge,vaid ,et see on raske.
Samas Sm.Tihhonovil on ka õigus ja temaga vaidlusse laskumist ma ei näe mõtet,kuna mees räägib õiget juttu. Pigem on see omaniku enda otsustada kuidas,selle autoga edasi toimetada. Miskit pole ka võimatu korda teha aga sellisel juhul peab arvestama teatud ajavaru ja märkimisväärse rahalise väljaminekuga.
Liitunud: May 10, 2011 Teateid: 29 Asukoht: Tallinn, Mere rajoon
Postitatud: R juuni 03, 2011 2:24 pm Postita teema:
Seltsimehed!
Millest selline paanika? Miks mind meeleheites kahtlustatakse?
Juba see nädal ilmub Volga eluloo kolmas osa ja seal ei kajastu sõna "kuusakoski" või "refondal".
Ja järgmiste osade jaoks pean ma lihtsalt fotoülesvõtteid juurde tooma.
Liitunud: May 10, 2011 Teateid: 29 Asukoht: Tallinn, Mere rajoon
Postitatud: R juuni 03, 2011 9:37 pm Postita teema:
Majanduslikult täiesti mõistetamatu otsus
Nagu seltsimeeste emotsioonidest juba aru on saada, siis sellist vrakki tasuks taastada siis, kui oleks tegemist millegi haruldase ja enneilmasõjaaegse rariteediga. Ma ei tea, miks ma sellise otsuse tegin, aga Andresele sai öeldud, et loomulikult jätkame selle projektiga. Andres vaatas mind natuke altkulmu ja küsis, et kas ma ikka kujutan ette, et see värk läheb mulle oma 6000 Eurot maksma. Ei kujutanud, arvasin vaikselt omaette, oh raudselt läheb vähem. Naiivik. Olen juba veendunud, et selle summaga ei saa hakkama.
Samamoodi arvasin ma aprilli keskpaigas, et mai kuus on mul autol uus värvkate ja osalen juba mõnel Volgaüritusel. Praegu juunis Andres alles keevitab veel auto sabaalust.
Siinkohal oleks paslik tuua üks link autotaastamise kuldtõdedest. Vanad kogenud seltsimehed neid teavad, aga mõni algaja entusiast, kes odavalt Volga on hankinud, siia satub, siis võiks eeltoodud piltide vaatamise järel need tõed omale pähe raiuda.
http://www.vanaautod.mjauto.ee/
Tegelikult olen ma ise ka kõigi nende punktide suhtes üleolev olnud ja nüüdseks tajun juba nende karmi tõde. Viienda tõdemuse osas mul veel õnneks kahtlusi ei ole, aga kujutan elavalt ette, kuidas näiteks ebaõnnestunud kruntvärvi valiku auto paari aasta pärast uuesti keevitamist vajab. Või mida ma siis peaks tegema, kui auto kereplekid liivapritsimise käigus loppi lähevad.
Volga taastamist alustas Andres sellise protsessiga, et tegi auto sisse raami. Puhtalt selle pärast, et peale uste ja mõningase osa põhja eemaldamist auto kokku ei vajuks.
Esimese detailina oli koheselt vaja ukse karpe. Mina olen auto ehituse osas tegelikult päris võhik, vaatamata sellele, et keskkoolis sai õppekavas olnud III liigi autojuhi kuruse läbitud.Minu tase on umbes selline, et eristan raskustega generaatorit starterist. Aga piduriklotse vahetada ei oska.
Selle projekti raames õppisin ma päris mitu asja juurde, nagu seda, et neid põhjakarpe (seda sõna ma olin loomulikult kuulnud) on sisemisi ja välimisi. Ja viimaks ometi ma tean, mis asjad on lonzeronid. Aga misasjad on poolraamid, selle õppisin ma ära sm Tihhonovi auto projekti jälgides.
Andres uuris välja, neidsamu karpe oli müügil kaupluses Volga. Ja siis tutvusingi ma selle imetabase ettevõtte nostalgilise maailmaga. Hinnad olid juhataja poolt ette öeldud ja kõik asjad, mis poes olemas olid, ma ka selle hinnaga sain. Sain välimised karbid ja ühe tagaukse.
Aga põnevam lugu oli sisemiste karpidega. Neid asju polnud hetkel koha peal saada, aga olid kohe-kohe Venemaalt laekumas. Esimeses lähenemises oli hind 12Eur/tk ja saabuma pidid „homme“. Järgmine päev lõunaks poodi minnes selgus, et ei saabunud neid midagi, kuna nende hind olla hoopis 20Eur/tk ja pole kindle, kas ma neid selle hinna eest tahan. Ikka tahtsin. Aga tähtaeg oli seekord – ülehomme lõunaks. Ãœhtlasi varustati mind värske infoga parasjagu toimunud talispordiürituse suusahüppe hetkeseisu osas.
Kahe päeva pärast lõuna ajal oli jälle nagu nuhtlus kohal. Siis sain teada, et karbid on juba Eestis, aga kusagil mujal. Ja hind pole ka enam see. Nüüd need plekitükid maksid 120Eur/tk ja mingitd eestlased mingil suusadistantsil olid kolmandas kümnes. Vaatmata selle, et ma jälestan suusatamist, võtsin need kullahinnaga imeasjad õhtupoolikul ära. Andres oli väga tänulik ja sulatas need auto külge.
Aga vaja oli veel hulga plekitükke hankida. Andres hankis oma tutvuste kaudu ühe esitiiva, esiuksed, põhja ja tagakoopad. Mina üritasin endiselt Volga poega asju ajada. Väidetavalt oli täiesti võimalik hankida nii universaali tagatiivad kui puuduv tagauks kui ka tagaluuk. Tunnistan, et käisin päris mitu korda seal nuiamas ja aeg-ajalt telefoneerisin sinna, aga peale värske spordiinfo ei saanud ma sealt midagi. Seekord neid asjad ei asunud kusagil Venemaa kaugustes, vaid siinsamas Maarjamaal. Keegi kodanik oli valmis nad poodi komisjonimüüki tooma (ehk siis asjadele oleks lisandunud poe juurdehindlus ja käibemaks), aga miski takistas ja takistas seda protsessi ja lõpuks lõin ma käega. Rohkem pole ma seal poes käinud.
Mina pöördusin siis teiste varuosade kanalite poole. Panin kuulutuse Kuldsesesse Börsi, et ostan kokku universaalvolga varuosasid. Tulemus – pakuti bensiinimootori plokki ja kõik. Ilmselt see kodanik, kes Volgapoele kaupa pakkumas käis, ei loe seda ajalehte.
Volgafoorumi varuosapakkumisi läbi kammides tutvusin sm Eintziga ja omandasin tema sedaan-tüüpi Volga tagatiivad, et häda korral need oma universaali tiibadega ülemise osaga kuuma raua liimiga kokku kleepida.
Aga seda nippi ei läinudki vaja. Andres andis mulle ühe telefoni numbri, mis osutus sm Rebase omaks. Noor poiss, aga kus oli teisel varandust. Sain tiivad, sain tagaluugi, sain tagaukse ja üht teist läikivat veel.
Kui ta nüüd lähiajal viitsiks mulle tagastange ka ära müüa, siis nimetaks mõne olulise auto osa nagu esiistme vms sm Rebase nimeliseks, niipalju tänulik olen.
Andres oli aga vahepeal minu autost teinud ehtsa luukere.
Ja luukere küljes oli terve hulk plekkservasid, ilmselt siis klaasitihendi kinnitamiseks vaja taastada.
Kondikava küljeski oli seda va luumädanikku oi oi kui palju.
Liitunud: Nov 08, 2004 Teateid: 2784 Asukoht: Telliskivi, Viimsi
Postitatud: R juuni 03, 2011 11:10 pm Postita teema:
Volga poe juhatajal on majaühistuga ka jube jama. Ning maakodus see tee probleem on ikka päris nuhtlus. Eks kohus peab ütlema kellel õigus on.
Ilmselt sa oled juba ise ka selle välja raalinud, kuid igaks juhuks targutan ikkagi. Muidu pärast äkki jääb kahe silma vahele ja läheb sedasi värvi. Need restikesed seal auto kaugemas ülemises nurgas on vene mehe samodelkin. Seal peavad käima väiksed tuled ning kinnituvad nad M4 poltidega. Seega veendu, et need keermed oleks alles ja kasutatavad. Mulle näib, et neist on kruvid jõhkralt läbi keeratud. Ning sisepinnal ei tohi olla neid auke, millele ringi ümber vedasin. Äkki plekksepp laseb kinni? Ilmselt on vene mees lahendanud sedasi ise salongi ventilatsiooni, teadmata, et universaalil ventileerub salong läbi tagaosa katusespoileri.
_________________ Terve aasta poole aastaga
Liitunud: May 10, 2011 Teateid: 29 Asukoht: Tallinn, Mere rajoon
Postitatud: L juuni 04, 2011 6:51 am Postita teema:
Auto kontuurist autoks tagasi
Projekti eesmärgist ma polegi veel rääkinud. Ma ei ole plaaninud seda mingiks „mustanumbriautoks“ teha. Keretööde kvaliteediks ma seadsin hinde 3+, aga Andres ilmselt ületab seda vabatahtlikult. Näiteks samas garaazis teise mehe käe all on üks musta numbri pretendent valmimas, korra juba komisjonis käinud ja nüüd paari nüanssi likvideerimisel olev varajane Gaz 69.
Kindlasti ma lasen selel auto kere lõpuni korda teha ja ära värvid ning auto uuesti kokku komplekteerida.
Aga ilmselt vähemalt sellel aastal ei kavatse näiteks salongi küll taastada, võimalik, et lasen istmetele erksavärvilised kunstnahkkatted teha. Samuti keerleb peas igasugu uitmõtteid mootoriga. Kas ikka sellest 44 passijärgsest kW mulle piisab? Väidetavalt toodeti Peugeot 504 –le ka 2,3l töömahuga mootoreid, mis pidid omakorda identsed olema Ford Sierra samasuguse mootriga. Mis jälle omakorda peaks olema võimalik asendada Fordi 2,5l mootoriga. Sellise Volgaga saaks juba eriti võrdsete seltsimeeste Volgaderivist eriti ülbelt möödagi tuisata.
Kui Sinu roll piirdub auto taastamise jälgimisega (ja rahastamisega), siis see periood, kui auto on viimase võimaluseni laiali lammutatud, on need kõige nukramad. Iga nädal toob suured arved, auto nagu üldse ei arene ja selline hirm tuleviku ees tunne tekib. Vaatad sellist pilti ja mõtled, dziisus, miks mul sellist jama vaja oli? Mitu tuhat eurot kulunud ja auto väärtus pigem langenud, kuna hulga roostet, mille Kuusakoski hinnaga 300Eur/tonn oleks meelsasti omale ostnud, on tolmuna õhku ja põrandale haihtunud.
Võin kinnitada, et meeleolule mõjub hästi, kui autole külge hakkasid sobituma kerepaneelid ja luugid. Kinni on need muidugi ajutiselt, seestpoolt vajab autokere liivapritsiega üle tegemist.
Ootamatult kaua aega aga kulus põranda tegemisele. Osa detaile sai Andres doonoriks olnud põhja küljes, aga need väiksemad ristisuunalise karbid meisterdas ta ise plekist. Mis on ajamahukas ja seetõttu tellijale kallis töö.
Poolvalmis põrand.
Põrandakarbid said enne põhjaplekke värvkatte ka selga. Kas hiljem tuleks need need mingi korrosioonikatsevedelikuga ka täita? Ja kas selline kruntvärv oli üldse piisav, vajanuks need mingit moodsat mitmekomponendilist uretaanvärvi?
Ka esiklaasi alla jääv renn tuli sepatööna ise valmis meisterdada.
Liitunud: Jan 10, 2006 Teateid: 778 Asukoht: Tallinn
Postitatud: P juuni 05, 2011 10:36 pm Postita teema:
Tubli TÖÖ!
Ei saa küll enam kuigi hästi aru, et mis seal enam liivapritsi viia on? PAistab olema ju praktiliselt kõik uus plekk.
Sellist tööd kõrvalt vaadata on väga meeldiv.
Uutel tagatiibadel ei paistagi piltidelt ülemiste tagumiste gabariiditulede auke olema...
Jõudu tööde lõpule viimisel!
Liitunud: May 10, 2011 Teateid: 29 Asukoht: Tallinn, Mere rajoon
Postitatud: P juuni 12, 2011 6:55 pm Postita teema:
Selline peenike probleem tekkinud, et kas mõnel seltsimehel on laenata paariks päevaks universaali stanget. Vaja oleks kere külge tugevndused teha ja augud puurida, aga originaal on selle koha pealt täitsa olematu. Uue stange tarne on aga tarnija hõivatuse tõttu venima jäänud.
Siis uuriks, mida mõistlikku võiks teha tagumiste vedrudega? Kas Tartu firma Lehtvedru OÜ'l lasta uued teha on hea mõte. Ei usu, et neid kusagilt osta saab.
Ja tegelikult tekib varsti probleem ka summutiga. Universaali oma ilmselt erineb sedaani omast mingil määral?
Liitunud: Jan 10, 2006 Teateid: 778 Asukoht: Tallinn
Postitatud: P juuni 12, 2011 10:44 pm Postita teema:
Summuti osas ilmselt saaks vaadata varuosade kataloogist sedaani ja universaali detailinumbrite kattuvust või erinevust. GAZ 22-le sobis alla vabalt GAZ 21 summuti täies pikkuses.
Firma Lehtvedru OÜ - uurisin ise ka 2009 a.-l sealt enda GAZ 22-le lehtvedrude tellimise võimalust. Erinevatest foorumitest vaadates, tundus et 4x4 mehed on seal hinna kõrgeks ajanud. Endal tuli ehk isegi parem lahendus - olemasolevale uuele sedaani lehtvedrude komplektile sai lisatud üks lisaleht peale (üksikult pealehelt sai aasad eemaldatud ja komplektsele pakile peale pandud).
Lugupidamisega.
Liitunud: Nov 08, 2004 Teateid: 2784 Asukoht: Telliskivi, Viimsi
Postitatud: P juuni 12, 2011 11:13 pm Postita teema:
Enda universaali tagastange jupatsid on hetkel kroomimises. Juba mingi määramatu aja. Aga mul peaks olema olemas stange kinnituse kronsteinid ja proovimise töö saaks ära ajada ka sedaani tagastange talaga. Sest stange profiil ja isegi kumerus on neil sama, ainsa vahega, et sedaanil on stange otsas kummilint. Kronsteinid on 100% samad, olen neid võrrelnud.
Kui huvi on, tule mõni õhtu Nõmmelt läbi ja vaatame. Saame ju minu oma peal sedaani stangega loomkatsed läbi viia ja veenduda, kas seda saaks mõõdupuuks kasutada. Või siis saad minu auto järgi häda korral ka joonise teha.
Helista 5294360
Universaali sumps on veidi teistmoodi, kuid annab vabalt ka sedaani stange juppidest ümber keevitada. Tal läheb tühi toru üle tagasilla ära ja pütt asub alles tagapool silda. Püti väljundi ots on veidi teine, kumera otsaga, suunaga allapoole. Minule ostis sõber selle Viljandist ja minu meelest oli sinna poodi üks veel jäänud?
Martin _________________ Terve aasta poole aastaga
Liitunud: May 10, 2011 Teateid: 29 Asukoht: Tallinn, Mere rajoon
Postitatud: T juuni 21, 2011 5:01 pm Postita teema:
Oma probleemid lahendasin niiviisi, et lasin Venemaa romulast tuua 2 6-lehelist uuemapoolset vedrupakki ja Venemaa autopoest universaali summuti.
Samuti õnnestus 6-st 4 tagastange juppi ka kätte saada. Polnud küll üldse enam uued, isegi standardile "hea korras kroom" mittevastavad, aga paremad ikka kui olemasolevad.
Aga küsiks juurde: tahaks ära osta krundid ja hermeetikud. Aga palju neid kulub? Hulgi ostes loodab parema hinna saada, aga majanduslik effekt kaob, kui ma neid kemikaale liiga palju kokku ostan.
Hoolika netistuhnimise järel on selline tehnoloogia välja mõeldud (halja pleki katmiseks; sulgudes oletuslik kogus, mida loodetavasti kogenumad seltsimehed kommenteerivad):
- happekrunt (2l)
- tavaline krunt, nakke parendamiseks ja kantud 15min hiljem happekrundile (2l)
- epokrunt (4l)
- täitekrunt (2l)
- mitmekomponendile polüuretaanvärv (nn veoka raamivärv) (3l)
- kivikaitse (5l)
- polüuretaanvärv (3l)
Ülatoodut kasutaks põhja, uksekarpide jms alumise nivoo plekkide katmiseks, kereplekkide puhul piirduks kirjeldatud kihtide osas epokrundni kandmisega. Siis annaks asja automaalrile pahtli ja lõppvärvitöödeks.
Ja netist ei suutnud välja lugeda, millises faasis need liitekohatde hermeetikuga ületegmise aeg on.
Kere keevitustöödest on üle 100 pildi juurde kogunenud, need püüan väikeste kommentaaridga pühade ajal üles riputada.
Ajatsoon on EET Eesti talveaeg Mine lehele 1, 2, 3Järgmine
Lehekülg 1, kokku lehekülgi 3
Sa ei saa teha algatada uusi teemasid selles foorumis Sa ei saa vastata teemdaele selles foorumis Sa ei saa muuta oma teateid selles foorumis Sa ei saa kustutada oma teateid selles foorumis Sa ei saa hääletada küsitlustes selles foorumis
volga.ee ei vastuta foorumis tehtud postituste eest. volga.ee jätab endale õiguse kustutada ja redigeerida
kommentaare, mis ei vasta sisult headele tavadele.
Galerii
Laadi pilte
Otsi
Profiil
Logi sisse, et kontrollida oma privaatsõnumeid
Logi sisse
PAistab olema ju praktiliselt kõik uus plekk.
