Projekt "Lootus" ehk harilik päev Moskvas

Sm.Tihhonov · Seltsimees Liitunud: Nov 08, 2004 Teateid: 2784 Asukoht: Telliskivi, Viimsi

Millalgi veeretasime onu Gazikuga autojuttu puhuda, nagu ikka venis see varajaste hommikutundideni. Meenutasime selle käigus korduvalt head sõpra Matit ja temaga seotud värvikaid seikasid meil ja mujal. Ühtlasi tuli paratamatult jälle jutuks, et Matil jäi ju Moskvasse maha üks särasilmne tüdruk, nimeks Nade¸da. Haruldase rassi esindaja - Lada mahtuniversaal. Niva baasil väga väikese tootmisarvuga mudel, millest oli kaks põlvkonda. Esimese otsa oma on sisuliselt prototüüp. Ning just see esimese otsa oma oli ka silmipimestavalt kauni välimusega. Just nagu muinasjutt printsessist kes oli nii ilus, et kõik kes teda vaatasid jäid pimedaks.

Selle punaka kiharaga pagulase üle piiri toimetamiseks oli meil Matiga erinevaid plaane, kuid plaanideks nad paratamatult jäidki. Samas oli fakt, et koju tuleb ta kuidagi saada ning mul polnud ühtegi kindlat pidepunkti. Kuid nüüd onu Gaziku sekkumisel sündis reaalne idee - toome tüdruku koju. Tuleme omal jalal ning näitame talle maailma. Ühtlasi kasutame võimalust ja külastame Moskvas veel paari tugipunkti.

Mõni nädal tagasi ühel neljapäeva õhtul olime rõõmsalt Tallinna Lennujaamas, kottidesse pakitud Tallinna assortiikommid ja Vana Tallinna liksid. Kassa juures sain teada, et mind siiski täna Moskvasse oodatud ei ole. Viisa hakkab ju alles homsest kehtima Embarassed

. Gazik läks üksi. See väike valearvestus oli suhteliselt paljulubav algus meie järgmiseks komandeeringuks.

Järgmisel hommikul olin esimesele tagasilöögile vaatamata jälle lennujaamas ja juba tund hiljem Aerofloti lennukis. Kõrval väärikalt lõhnastatud soliidses eas volüümikas daam, kübaraga ja aifõuniga. Ja lõpuks olin ma jälle siin - Belorussia vaksalis. Kui palju kordi olen ma siin juba olnud?

Gazik oli alustanud oma päeva Moskvas juba varakult, kuid meie kohaliku kontaktisiku laialivalguva ajagraafiku tõttu oli ta sisuliselt terve ennelõuna jõude passinud. Mulle oli teatatud aadress ja peale mõningast seiklemist ühistranspordiga nägin ma lumehangede tagant kauguses silmikriipivat ilu:

Ahoi sõbrad.

Mehed olid proovinud siin autoregistris midagi ära teha, kuid tulutult. Ja pealegi polnud ju mind nagunii kohal, kuid just minu nimele pidime ta kirjutama. Nüüd siis lendasime esimese hooga notarisse, minu passi tõlkima. Kui Mati suutis kuidagi autod ära vormistada ka ilma passi tõlketa, siis meile tundus mõistlikum anda ametnikele vähem võimalusi meie ihu väntsutada.

Esimene päev ei saanud ikka kuidagi silmi meie kaunitarilt.

Notaris saime passi tõlke kätte väga kiiresti. Eks see teeb ikka imet, kui riiklikult kehtestatud 100 rubla asemel oled nõus maksma 1000. Edasi suundusime puhvetisse plaane pidama. Kuna oli reede 4. märts, algas Venemaal juba naistepäev. See tähendas, et ühes videviku saabumisega muutusid naised jõulisemaks ja hakkasid üksteist õllega üle kallama. Meile tundus viimane aeg lahkuda. Otsustasime Gazikuga ise hakkama saada, vormistasime Dimaga kirjaliku ostu-müügi ja panime ajama.

Meil oli teadmine, et Moskvas on 24 tundi avatud autoregistrid täiesti olemas ja meie ülesanne oli mõni neist lihtsalt üles leida. Tiirutasime linnas umbes tunni, võib olla isegi kaks. Ilm oli pask, sadas vahetpidamata mingit märga läga ja aknad olid kogu aeg udused. Lada võimekas soojenduse süsteem ei saanud hakkama ning tagumine ventilaator andis kogu aeg õhuhäiret. Õnneks oli eelmine omanik oma pika pesu autosse unustanud.

Registri leidsime viimaks üles, kui Gazik oli tülitanud erinevate asutuste öövahte, taksojuhte, ¨a¨lõkimüüjaid, hulkuvaid koeri ja isegi miilitsat. Kuid registris ei hinnatud meie pingutusi ja meil saadeti lihtsalt perse. Kui pole läbi gosuslugi numbrit broneerinud, tõmmake NH-sse. Hommikul kell 7:30 tulge numbrit broneerima. Nojah, jasna, läksime ära hotelli.

Järgmisel hommikul olime varakult platsis. Õnneks oli ilm jälle ilus, piirkond kaunis ja järjekord järjekorranumbrile (!!!) mõistlikult lühike. Nojah, kogu meie projekti nimi oli ju Nade¸da ehk Lootus. Kuigi kohalikud hakkasid meie päikesekiire kohta algusest peale kasutama väljendit besnadjo¸nõi.

Olles vaid pool tundi enne avamist registri ukse taga ootamas, tundsime uuesti nõukaaja võlusid. Mina olin päriselt ka unustanud, kui hästi vene mammid trügida oskavad. Saime numbri juba kella 18:30 õhtuks. Otsustasime päeva väärikalt ära kasutada andes silmadele puhkust Nade¸da kütkestavast ilust ning koguda vaimujõudu eesootavateks registritoiminguteks. Valikus oli fantaasiapark Shocked

...

... või GON 95 juubelinäitus.

Mis te ise arvate? Ühtlasi saime teada, et meie Nadja ei olnudki sel päeval Moskvas kõige rajum pill. Tundmatu mees oma limusiin luksus-Moskvit¨iga andis päris kõva lahingu. Nüüd oleks olnud huvitav jälgida, kuidas Mati oleks olukorrale reageerinud. Ma miskipärast aiman, et ta oleks alustanud juttu sõnadega, et "kuule, tegelikult me oleme ju siin kahekesi..."

Näitus oli vägev. Kuna minult on mitu inimest nõudnud näituse ülevaadet koos piltidega, siis katkestame hetkeks komandeeringuaruande ja vaatame näituse üle. Siin oli väljas kogu Venemaa võimuladviku autopark alates Lenini Rolls-Royce'st kuni tänaste Putini teenistusautodeni. Esindatud olid kõik ajastud ja kõik riigijuhid. Sealjuures polnud ühtegi viletsas korras autot. Eranditult kõik olid vapustavalt kenad eksemplarid. Näiteks üsna vägev ZIS 101 väljapanek. Samuti polnud pahad ZIS110 kabriolettversioonid, sealjuures kõrvuti nii tavaline kui neliveoline. Hrust¨ov tahtis ju millegagi maisipõlde inspekteerimas käia.

Meil oli kohapeal üks tuttav, kes oli näitusel kõikide volitustega GON-i esindaja. Tema tegi meile ka privaattuuri ja näitas huvitavamaid autosid lähemalt.

Siin on näiteks ZIL 111G, milles üritati Breznevile atendaati. Kuuliauk tuhatoosi korpuses jäeti restatureerimise käigus alles.

Aga põnevat tehnikat oli siin nii palju, et ei jõudnud lihtsalt ära imestada. Vanemast otsast lisaks ZIS-idele muidugi Emkad ja Zim-id. Aga põhirõhk oli ikkagi ZILidel. Põhimõteliselt olid väljas peaaegu kõik mõeldavad ZIL-ide põlvkonnad. Oli nii pikki kui lühikesi, lahtiseid ja kinniseid, soomustatud ja mitte. ZIL kabriolettidest oli väljas ka Bre¸nevi Krimmis sõitmise auto (must ja punase sisuga kabrio). Haruldastest oli olemas isegi täiesti esimese otsa Zil 114, mis oma vana nina, peidetud rattakoopa ja valge klaasi taha uputatud tagatuledega on ikka väga haruldane.

Tavapärasest pisut erinevad olid soomukid.

Ning loomulikult legendaardne Skorpion

Eraldi mainimist väärt eksponaat oli muidugi veel soomustatud ZIL-i prototüüp. Niisuguse ninaga soomustatud seeriamudelit kunagi ei tehtud. Ja näha on, et prototüüp oli ka polügonil käinud. Tal polnud tegelikult ühtegi tervet klaasi.

Loomulikult oli kohal ka lihtsamat tehnikat nagu T¨aikade kinnised ja lahtised mudelid ning Volgadki olid esindatud. Arvestades kelle väljapanek see oli, polnud punasele vaibale lubatud ühtegi neljasilindrilist musta Volgat. Kenasti koos seisid Gaz 23, 2434 ja 31013. Isegi Pobeda oli 6 silindriga.

Veel üks Volga, mida osaleja lahkel loal sai lähemalt uuritud oli Gaz 2495.

Omamoodi põnev oli ka täna kasutusel olev spetstehnika. Pealtnäha tavalised G Mercedesed on elusuuruses ikka väga mornid pillid. XXL ülipika teljevahega G63 AMG pole tavakasutaja jaoks olemas. Rääkimata siis veel tagant lükandustega ja seljaga sõidusuunas kolmanda istmereaga.

Aga kui juba Mercedestest rääkida, siis meie jaoks põnevam oli ikkagi vanemate Mercedeste sektsioon. Seal olid väljas julgestuseks kasutatud Mercedesed läbi aegade. Alates W116 põlvkonnast kuni tänapäevasteni välja. Kui W116 oli veel üsna tavaline:

Siis W126 väljus minu jaoks juba igasugustest harjumuspärastest piiridest. Ma tean, et neid autosid olla olnud ka Eestis (iseseisvuse alguses), kuid elusuuruses sellist asja uueväärilises korras näha on ikka võimas. 560SEL baasil tehtud soomuk, mille püsivuklass oli päris kõrge ja mis kasutas seetõttu ka täiesti arusaamatu kujuga velgi/rehve. Tema klaasid olid tegelikult ikka üsna väiksed. Seal kõrval oli veel viide ühele huvitavale autole, ent kuna eksponaat ise oli koopia siis ei vaevunud pildistama.

Ja W140 Mercedeste sektsioon oli rikkalikum kui minu piiratud protsessor vastu võttis. Neid oli igas pikkuses ja pealtnäha olid nad kõik justkui ühesugused. Kuid lähemalt uurides oli igaühel neist oma saladus. Ma aiman, et meie lugejate seas pole just liiga palju W140 huvilisi, ent kuna teema on endale südamelähedane ja ma tean paari samasuguse veaga kodanikku veel, siis ma ikkagi kirjutan. Kõik nad olid V12 moootriga ja kõik olid kuulikindlad. Kuid näiteks Jeltsini limusiinil ja külaliste limusiinidel olid ikka märgatavad vahed.

Meie tähelepanu köitis eksponaat, millest kõik teised külastajad kalapilguga mööda kõndisid. Pealtnäha täiesti tavaline W140 osutus lähemal vaatlusel põneva erikerega autoks. Nii nagu W124 kerega takso baasil on tehtud laiade rattakoobastega mudel 500E, oli tegelikult samasuguse kerega auto olemas ka W140 kere baasil. Täpselt samamoodi on teised tiivad, teised stanged ja täiesti teine üldmulje. Fotodel oli tegelikult 1996 aasta auto, kuid vana tüübi stangede ja karpidega. Ilmselt siis laiale mudelile uusi plastikuid ei tehtudki. Ta pagan ei jäänud hästi pildile, kuid elusuuruses oli ta ikka väga imposantne tükk.

Nagu ikka oli siingi laiemate koobaste põhjuseks laiemad rehvid. Aga taaskord olid kuulikindla auto rehvid kuidagi kummalised.

Sama vahe on ka limusiinidel. Kõrvutades sinist külaliste limusiini (kah kuulikindel) ja presidendi limusiini, reedavad viimase jällegi jämedad rattakoopad, väga väikseks kahandatud klaasipind ja uue mudeli küljes vana tüübi plastikuid. Pisidetailid, kuid minu jaoks maru põnevad. Ühtlasi hakkas kohe häirima, et presidendi limusiin oli näitusele toodud valede velgedega. Kaks põlvkonda uuema mudeli omad ja täiesti tavalised rehvid.

Lisaks eksponaatidele oli seinad täid maru põnevaid arhiivifotosid. Ma mõned pildistasin üles.

Aga lõpetame tänaseks ühe kena valge varesega ja paari silmatorkava detailiga kõrvalasuvalt hobitehnika näituselt. Sest meid ootas päeva lõpuks veel ees autoregistri külastus.

_________________
Terve aasta poole aastaga

gazik · Postitatud: K mär 23, 2016 2:16 pm Postita teema:

Risustaks teemat ja räägiks ka siis pisut 126/140 kerega Mercedes-soomukite teemal.
Nõukogude eliitlimusiinide ajalugu uurides on ka vene riigi (ja eks-SSSR) juhtkonna Mercedeste kohta põnevat infot välja tilkunud. Tänaseks olen ma "välja kaevanud" juba päris palju Smile

Selle näituse 126 ja lühike "pakstiib" 140 on tegelikult väga erilised autod. Vääriks suisa eraldi näitust ja presenteerimist.
Mõlemad eristuvad eelkõige selle poolest, et nende kaitsevõimekusest rääkides on KGB 9-nda osakonna seltsimehed öelnud vaid- Bundesschutz
Ehk siis eraldi kategooria- ei miski B7 vms., vaid ainult saksa kantzleramt`i ja julgeolekuteenistuse BND SOG vajadusi arvestades loodud Saksa FV juhtkonna turvasõidukid. Need on alati olnud "personalka"d ja eraisikul raha omades pole võimalik olnud neid soetada. Ette rutates öeldes on praegused Putini-Medvedevi ajastu autod suisa ökotooted, mis pealegi on valmistatud erinevate tuuningateljeede tagatubades, mitte MB tehases.
Kõige erilisemad MB autod ongi Kremli garaa¸i sattunud Saksa FV kantsler Kohl`i tänuavaldusena Gorbat¨ovile ja Jeltsinile, keda tänati alates Honeckeri mahavõtmisest kuni vene vägede väljaviimiseni ja Saksamaade ühendamiseni. Personaalse kingituse, Saksa välisminister Klaus Kinkelilt sai näiteks ka juba sel hetkel Gruusia presidendi ametis olnud NL-i eksvälisminister ¦evardnad¸e. Mees, kes on üle elanud mitu atendaati just W140 soomukis. Autot rünnati 1998 näiteks 10-ne liikmelise grupi poolt, kes 5 minutit järjest korraga mitmetest automaatrelvadest ja õlaltlastavast granaadiheitjast tuld andis. Mees jäi ellu. Valge Volga, mis oli üks kolonni autodest tuvastati säilinud tagasilla ja mootoribloki järgi.

Erilisematest asjadest võiks üles lugeda autodel kasutatud kahekihilise väikeplaatidest põranda, täiendava kleepuva pinnaga asbestilaadse võrkkihi polstrite all, geelkihiga bensiinipaagi jne.
Rehvid-veljed on ka erilised. Rehv on oluliselt laiem kui velg. Velje pinnal on ca.4 cm-ne kummilint, mis võimaldab purunenud rehvi korral autol sõita veel 80 km/h. Kusjuures tühjenenud rehv ei seganud kuidagi auto juhitavust, sest veermik oli juba ettenägelikult sedamoodi konstrueeritud.
Jne., jne.
_________________
AADU KADAKAS
psü-psühhiaater(suiti maal, enamust aega hullumajas) Abiliin ja nõustamine GSM 534 97951

Sm. Västrik · Postitatud: K mär 23, 2016 8:15 pm Postita teema:

Seltsimehed, selline asi veel vastu õhtut!!!
Olge te tänatud.
_________________
Jõudu annab A-76

Sm.Tihhonov · Postitatud: T apr 26, 2016 12:52 am Postita teema:

Vaat kui piinlik lugu, et meie armsa Nadja saamise ja toomise lugu nüüd niimoodi pooleli on jäänud. Nojah, tegelikult oli siis nii, et ühel hetkel hakkasime näitusel kella vaatama, et jõuaks ca kella kuueks õhtul uuesti autoregistrisse. Saime ju registreerimise aja umbes kella poole seitsmeks. Kuna tegemist oli 24h miilitsaputkaga, olime suht optimistlikud. Vahet pole mis kell, kuid vormistatud me oma kaunitari saame.

Lirtsutasime oma õhukeste kingadega läbi lörtsi uuesti metroo peale ja olime kenasti õigel ajal tagasi. Või siis peaaegu õigel ajal, sest Gazik jõudis usbekkide juures oma kiiresti tarnitud plov’i ära süüa, kuid mina oma tulel küpsetatud ¨a¨lõkki enam ei jõundud. Tuli meie number ja marssisime letti. Me olime ikka veidi ette ka valmistanud. Ulatasin auto passi ja enda passi. Tädi vaatas umbusklikult ja nõudis: „kindlustus!“. Sai kindlustuse. Kulm kortsus käratas: „müügileping!“. Sai müügilepingu. Uuris veidi ja nõudis veel eelmise omanikuvahetuse müügilepingut. Sai ka selle. Vaatas-vaatas, kulmud tõusid ja kuulutas: „passi tõlge!“, ja muigas. Sai ka passi tõlke. Mutt ei öelnud rohkem midagi ja lõi luugi kinni. Veerand tuni pärast viskas paberid luugist välja ja saatis meid angaari.

Angaaris möödus kõik vahejuhtumiteta. Miilitsad olid üldiselt meiega sõbralikud ja vaatasid meie autot ilmse kaastundega – on ikka urood. Hoopis üks bemmimees sai kogu nende tähelepanu, kui pidi hakkama angaaris miilitsate valvsa pilgu all erinevatelt pindadelt kilesid maha tõmbama, klaasid esituled, tagatuled jne. Käsime maksime ka riigilõivu. Sealjuures on iga makseautomaadi juures üks tüdruk, kellele tuleb anda 150 rubla selle eest, et ta 700 rublase makse ise automaati sisestab. Tegime ka uue kindlustuse, sest Venemaal peab olema kindlustus uue omaniku nimel enne auto vormistamist. Kummaline, aga nii on.

Tulnud ringilt tagasi, istusime ootesaailis oma järjekorda oodates. Kell lähenes kaheksale õhtul, tuba hakkas pikkamisi inimestest tühjenema ja ilmselgelt hakati juba koristama.

Polnud kahtlustki, õhtune viimane kaubaring.

Mõtlesin, et ma lähen krutin oma autolt ka numbrid maha, sest need võetakse ju nagunii nüüd ära. Tulnud numbrid käevangus tuppa tagasi, oli vahepeal meie saali uks lukku pandud ja tuba pime. Missasja!?
Järsku tuiskas kuskilt määramata suunast minu poole kiiresti üks tume kogu. See oli onu Gazik, kellel olid hetk tagasi kõik osutid punasesse keeranud ja ülepinge all kaane sootuks maha löönud. Ma pole teda nii tigedana ja otsekohesena varem näinudki. Näost õhetavana viskas ta mulle oma jope, rabas mu käest numbrid ja jõudis veel puhiseda, et kui kohe asjad muutuma ei hakka, siis miilitsapunkti major vana põrsas täna vuntse magusaks ei saa. Lürpigu tõbras oma teed ilma vanakese liköörita.

Ma täpselt ei tea, mida ta seal korraldas, kuid peagi oli higise näoga paks major ise klaasi taga ja hakkas meie autot vormistama. Gazik valvas teda vahetult. Aega läks, vintsutati veel natuke, kuid umbes pooleteise tunni pärast olid meil transiitnumbrid käes. Ootamise ajal sain siis teada, et kell 8 kustutati tuled ära ja aeti lihtsalt kõik välja. Teatati lakooniliselt, et kellel jäid asjad pooleli, tulgu hommikul tagasi, võtku number ja hakaku otsast peale. Et see 24h teenus toimib ainult neile, kes on selle teenuse enne gosuslugi (sisuliselt meie eesti.ee analoog) portaalist broneerinud. Ja see ei kehtivat nagunii välismaalastele. Oli sellega kuidas oli, kuid meil olid transiidid nüüd käes, istusime juba tuttavaks saanud musta V8 ländkruiserisse ja põrutasime restorani. Kuidagi tundus, et täiesti õigustatult olime ära teeninud korraliku õhtusöögi ja paar pitsi viina.

Järgmine päev oli meil plaanis kulutada automuuseumis. Meil oli seal huvi lintide taha pääseda ja paari autot lähemalt vaadata. Kohapeal selgus muidugi, et meie „abiliste“ poolt suurelt lubatud roheline tee oli jäänud tegemata. Tavakülastajana olime aga keerulises olukorras.

Taas toppis Gazik vanakese omale põue, kommikarbi arvutikotti ja nõudis korrapidajalt direktori juurde pääsemist. Poole tunni pärast oli meie käsutuses kuraatori abi ja tehnilise osakonna juht ning lindid langesid. Võimas. Tagantjärele juba mõtlesin, et äkki oleks pidanud proovisõite ka nõudma?

Nii me seal siis toimetasime. Päevad möödusid ja väga nagu koju ka ei kippunud. Külastasime erinevaid nimekaid hotelle, kasutasime nende võimalusi, lasime tütarlapsel kell 2 öösel meile voodeid teha, sest meid oli valitsuse poolt määratud ühte voodisse magama. Pidasime isegi ühe väikse tähtpäeva sealsamas ära.

Käisime veel kuulutuste peale paari varuosa hankimas, kohtusime täiesti lootusetute inimestega. Venemaal on alati tore. Kasvõi näiteks see, kuidas lörtsiga paigaldatakse käru pealt asfalti, kasutades töövahendina ka madratsit (!!!). Või siis kuidas Laadakas pikutav unine mees on nõus silmapilkselt tänava peal su auto esiklaasi ära vahetama.

Ja loomulikult võtsime ette ka tuntud varuosade turu. Parkimise korraldasime kohe turu väravas. Pakkusime turvamehele Tallinna pildiga kommikarpi, kuid turvamees teatas, et kui viina pole pakkuda, pistke see kommikarp endale ... teate kuhu. Küsis hoopis 200 rubla. Aga 5 minutit hiljem tuli tagasi, kuraas oli häälest kadunud ja 100 rubla näpus. Vana arvas, et phõrguu krt, et see viin oleks muidugi hea küll olnud ... aga ikkagis see naistepäev kurat ... Et äkki ikka me ... hk... müüme talle 100 rutsi eest selle Tallinna pildiga kommikarbi maha. Et muidu on... hk ... õhtul kodus ilge jama... hk...

See on küll suur turg, endise VAZ keskuse juures. Kuid Volgameestel sinna enam palju asja pole. Peamiselt Lada jupid ja enamuses ikka uus Hiina kraam. Mõned väheliikuvad varuosad siiski õnnestus hankida.

Ma enam ei mäleta mitu päeva me kokku Moskvas olime, kuid autoturu juurest liikuma hakates keerasimegi nina linnast välja ja planeerisime endale hotelli ca 50 km Moskvast väljas. Et siis hommikul puhanud peaga ja valgel ajal kodu poole sõitma hakata. Nadja oli tubli. Vähemalt alguses. Kuigi me öömaja parklas sõidu eel teda soojendades avastasime, et summuti oli nii ära roostetanud, et vedas kohapeal tossu igast august salongi sisse. Päris aromaatne pakett. Pilk põhja alla sundis meid tegema panuseid – kas sumps kukub asfaltile 200 või 500 km pärast. Omamoodi tobe oli seegi, et ma ei leidnud autost sigaretisüütelit GPS-i laadimiseks. Mõtlesin juba, et ma olen ise veidi metsa poole. Kasutusjuhendit uurides sain teada, kus ta peaks olema, kuid tehases oli unustatud see paigaldada. Alguse otsa mudel, mis teha. Tuli ise leidlik olla.

Ta ei olnud liiga mugav sõita, kuid otseselt nagu ära ka ei tahtnud tappa. Lärmi oli parasjagu, eriti V käiguga sõites. Tee peal ta natuke uitas, kuid mahtus sõidurajale siiski ära. Raadiost ei tundud puudust, tähelepanu kulus niigi piisavalt. Ilm oli kuiv ja tegelikult polnud suures plaanis häda midagi. Salong oli soe ja klaasid puhtad.

Tee peal tegime veel rohelise kaardi. Ilma selleta eestlane sisse ei lase. Ja hinnavahe on umbes 3 kordne, kas teha see Venes või Eesti piiril. Kena putka oli, soe ja sõbralik. Mutt magas klaasi taga välivoodil nagu Lenin kui sisse astusime. Ehamatanud end püsti, unesegane, vehkis ta veidi kätega, otsis prille, silus kiharaid ja sonis, et saab, saab, kõike saab. Siis muidugi selgus, et ta pole kunagi elus rohelist kaarti teinud. Eriti veel välismaalasele. Tädi kiilus nii kinni, et lõpuks ei jäänud muud üle kui tegime ise, läbi luugi.

Umbes 150 km enne piiri tegime tankimise peatuse. Vahetasime juhte ja sm.Gazik hüppas pulti. Ükskõik kuidas ta ka ei proovinud, kuid V käiku me autol enam polnud. Ilge raginaga sai selle sisse lükata, kuid ta lõi kohe välja. Isegi kui jõuga sees püüdsid hoida. Pihkvas supermarketist ära sõites oli asi veel halvem. II ja III käik tegid nii õudset müra, et nende kasutamine tundus kahtlane. Sisuliselt jäi siis I ja IV käik. Täiesti piisav, et koju sõita. Ent arvestades käigukasti murettekitavat trendi viimase 100 km jooksul hakkas kerkima pinge – kas ta rsk ikka veab koduni välja või kiilub enne kinni. Õhtu jõudes oli saanud ilmsiks veel üks probleem – elektrisüsteemi pinge kõikus nii palju, et kõik elektriseadmed sisuliselt vilkusid. Mootori tööd see õnneks liiga palju ei mõjutanud. Kell lähenes juba südaööle, kui jõudsime piirile. Hakkas tekkima udu.
Piiriületus oli lihtne. Nii lihtsat piiriületust ma varemalt ei mäletagi. Kui kõik dokumendid on juba ette korda aetud, ongi see tegelikult vaid vormistamise küsimus. Peale paari ebameeldivalt käituva ametniku (nagu alati – ainult Eesti poolel) ei olnud ühtegi probleemi. Ma pakun, et me tegime mõlemad piirid kokku alla tunni.

Eestisse jõuda oli hea tunne. Tundus, et nüüdseks on Nadja juba samahästi kui kodus ja kõik jubedad katsumused on seljatatud. Kuigi kell oli umbes 1 öösel, meil oli sõita veel ca 300 km, väljas oli kottpime + räme udu, meil polnud käigukastis enamusi käike ja tuled ka vilkusid. Igaks juhuks olin informeerinud Tallinna tugigruppi, kes oli valmis vajadusel käru taha panema ja meile ükskõik kuhu vastu tulema.

Kojusõit ei olnud liiga lihtne. Pigem võiks öelda, et see 700 km Venemaad oli kuki-muki võrreldes 300 km öise ja uduse Eestiga. Kasuta ükskõik milliseid tulesid, mitte midagi ei näe. Gazik on seda teed nii palju elus sõitnud, et ta pani sisuliselt mälu järgi piirilt Tartusse. Ja kui ma Tartust Tallinna poole startides arvasin, et enam hullemaks minna ei saa, hakkas sadama lund. See muutus kiiresti lumetuisuks. Nade¸da all olid kulunud Niva originaalrehvid, mis on talviseks sõiduks isegi uuena kõlbmatud. Auto püsis teel ainult sellepärast, et inerts lükkas teda otsesuunas. Kurvides või teiste autode vastu tulles lasin kiiruse alla 50 km/h. Muidu püüdsin ikka 60-70 hoida. Vastu hommikut jõudsin koju. See oli ilmselt mu elu pikim Tartu-Tallinn ots. Aga summuti ei kukkunudki ära.

Raskuste kiuste on mul hea meel, et see auto koju sai toodud. Ikkagi Mati auto ja temaga koos läbi tehtud seikluste mälestuseks oli see üritus väärikas punkt. Aitäh Gazikule selle programmi eestvedamise eest. Nadja koju jõudmise puhul lõime ta poistega veidi lille ning tegime tema saabumise puhul suure peo. Usun, et Matile oleks nii meeldinud.

_________________
Terve aasta poole aastaga

gazik · Postitatud: T apr 26, 2016 10:21 pm Postita teema:

Mnjaa. Nadjake tuli koju tuua maksku, mis maksab. Mati ju enam ei saanud.
Ja tore oli kulla sõber sinuga taaskord komandeeringus marutada. Veel toredam, et "opjat vsjoo e¨jo peredii" ehk 10 päeva pärast oleme ju jälle teel
PS: Ja taaskord veendusime, et sealpool kokkulepped ei kehti olgu kasvõi kaine peaga neil sõna antud. Aga no haldussuutmatus mulle ju suisa meeldib:)
_________________
AADU KADAKAS
psü-psühhiaater(suiti maal, enamust aega hullumajas) Abiliin ja nõustamine GSM 534 97951




Kodu	Foorum	Galerii	Kontakt	Kuuluta




Copyright © by Volgaklubi koduleht 2004 Kõik õigused reserveeritud