Gaz 24 (1978), sm.Västrik

[Dr. Watson]

Sm Västrik! Uskumatult kohusetundlik päevikupidaja väga ilusate värviliste piltidega! Tore on lugeda, kuidas rohelisel Volgal läheb!
Ikkagi väga korralik auto!

[Sm. Västrik]

2023 aasta kevad tuli teisiti.

Oli teada, et Ettevaatust auto jälle toimub ja seetõttu tundus juba märtsis olevat sobilik Volga korraks "kontrolli mõttes" hämarusest välja ajada. Miski ei olnudki vahepeal katki läinud.


Juba aastavahetusel oli sm.Tihhonovi vahendusel minuni jõudnud nääripakk mehannilt, milles tutikad logarid. Et mitte seltsimehele oma laiskusega pettumust valmistada, vajasid need hädasti paigaldamist. Eeldasin, et küll nüüd läheb passitamiseks, vandumiseks ja uute aukude puurimiseks nagu alati, aga keres leidunud kruviaukude keermepuuriga sodist ja roostekaitsevahendist puhastamise järel sobisid need täiesti ideaalselt. Vene detailide puhul suisa šokeeriv kvaliteet.


Enne suurüritust ja tehnoülevaatust näis vajalik lõpuks ära vahetada ka umbes viimased kõik selle auto omamise aastad loksunud rooliots. Seda mul muidugi ei leidunud, aga õnneks leidub meil sm. gazik, kes juba mure kurtmisele järgnenud päeval mu kodu ette lendas ja kilesse mässitud rooliotsade paki ulatas. Üks neist tõesti ka auto külge sobis ja seega olen tänaseni seltsimehele ühe korraliku GAZ 24 rooliotsa "sees", sest nii labaste vahenditega nagu raha ei olnud ta nõus arveldama.


Nüüd oli maanteel jälle kuidagi kindlam tunne ja ühtlasi ka ülevaatuspunktis veidi vähem piinlik. Seal on alati öeldud, et järgmiseks korraks tuleks see rooliots kindlasti ära vahetada, kuid õnneks ei ole see neil endil kunagi järgmisel korral meeles olnud. Seekord saime aga puhtalt lehelt juba hoopis heitgaasidest, õõtsapukside lõtkust ja muust tühjast-tähjast rääkida.

Ja oligi aeg suurürituseks. Nagu ikka, komplekteerisid vana rohelise ekipaaži mu poeg ja vend, kes sõpradega kenasti kõik auto viis kohta ära täitsid, nii et ta tagavedrud päris maadligi vajusid. Kuigi see lõhnab vängelt korruptsiooni järele, läbis masin vilunud meeskonna juhtimisel Volga kohta pööraselt suurt, kuid legaalset sõidukiirust üles näidates palju kilomeetreid ja kauneid maakohti ning lõpetas päeva täiesti ausalt välja teenitud esikohal. Trassil kandilises Tšaikas reisinud meeskonna teatel olevat tegu olnud nähtusega "maanteede hirm" ja suured tänud nii Sm.Tihhonovile kui mu abikaasale fotode eest, sest korraldajana ma ise neid eriti teha ei jõudnud.



Tubli soorituse jooksul ei ilmnenud ühtki tehnilist riket ja kui öösel tagasi Tartusse jõudsime, võtsime tähistamiseks ühed burksid ja arutasime veel pikalt kui palju elamusi see päev, äge seltskond ja need ilusad autod taaskord pakkusid.

Kaua ei saanud aga loorberitel puhata, sest tegelikult olid mu autol ju kõik need aastad puudu ka porilapatsid. Need ootasid riiulil paigaldamist ning Ettevaatust Auto ajal ulatas taaskord mehann mulle seltsimehelikult paki porilapatsite kinnitamiseks vajalike tsingist kiiskavate kronsteinidega, mille ta ise valmistanud oli. Seega puudusid nüüd igasugused argumendid nende paigaldamist edasi lükata. 


Mõistagi tuli kronsade kaunis tsingipind värviga lohakalt mustaks tuisata, et komplekt autentsem välja näeks ja kuigi mul originaalpolte ja -mutreid kuskilt võtta ei olnud, said nad täpselt kataloogi mõõtudele vastavate kaasaegsete kinnitusvahendite abil oma kohale ja mu meelest muutus auto üldpilt kohe palju korrektsemaks.


Juba mitu head aastat vajas tegelikult vahetamist ka mootoriõli ning seegi tülikas toiming sai 2023 aasta suvel jälle tehtud.


Rohkem ei osanudki sõitmiseks põhjuseid leida ja olles möödaminnes maainimeste eluga tutvunud, läks roheline Volga jälle garaaži, et järgmist hooaega oodata.


Ilusat talve kõigile ja loodetavasti kohtume selgi kevadel!


Parimate soovidega,
Sm. Västrik
_________________
Jõudu annab A-76

[Dr. Watson]

Sm. Västrik! Päriselt ka, olete väga hea mehaanik lisaks korrektsele päevikupidamisele!
Mul on väga hea meel, et lõpuks õiged porilapatsid külge said!
Kuna NL-i tooted on algusest peale “täiusliku disainiga,” siis vähemalt GAZ 21-st kuni GAZ 3111-i on mitmed mutrid, poldid, kruvid muutumatu kujuga. Seega palun teata porilapatsite kinnituskronsteinide poltide/mutrite originaalmõõdud ja usun, et leian kinnitusvahendite “kogust” originaaldetailid värske kollase tsingiga!

[Sm. Västrik]

Vaatan, et vanemas eas hakkavad aastad juba nii kiirelt mööduma, et mõni neist tuleb tagantjärele memuaaridena talletada.

2024 aastal oli Eesti Volga Seltsi kalendri kohaselt "karjalaskepäev" ehk Volga käivitamise päev 20. aprillil. Kui kirjas on, tuleb ju teha.


Midagi enamat aga tõesti ei viitsinud, sest Ettevaatust Autoni oli aega veel laialt.

Tegelikult oli Dr. Watson mulle oma põhjatutest kinnitusvahendiladudest porilapatsite jao polte ja mutreid eraldanud ning kuna olnuks piinlik endiselt ebakorrektsete detailidega kevadisele suurüritusele sõita, said need õigeaegselt ehk paar päeva enne väljasõitu auto külge muterdatud.


Ja siis võiski nina lõunasse keerata.


25.05.2024 oli ilm suurepärane, Valgas ja hiljem Otepääl kohal meeletult palju rahvast ja ilusaid autosid, aga minu tehtud fotodele ei jäänud sellest kahjuks midagi.


Samas on tore ka teadmine, et nüüd oli mu Volga esimest korda Eesti Vabariigi piiridest väljas käinud ja lõpetas ürituse taas mu venna juhtimisel tehniliste riketeta ning igati auväärsel teisel kohal.

Ja oligi suvi läbi.
Ma tõesti ei kasuta Volgat tavaliselt peaaegu millekski ning seetõttu tuli ta veel enne sügise saabumist vaid ära pesta...


... ja oma kohale uut aastat ootama parkida.


Meist kumbki ei osanud siis veel uneski näha, et uus aasta tuleb Volga jaoks tavapärasest märksa sündmusterohkem.

Parimate soovidega,
Sm. Västrik
_________________
Jõudu annab A-76

[Sm. Västrik]

2025 aasta märtsis tundus, et kohe-kohe tuleb kevad.


Aga siis seda ikka ei tulnudki.
Vahepeal paistis vihmapilvede vahelt piisavalt päikest, et Ettevaatust Auto valmistumistuhinas Volga küünlad ja küünlajuhtmed välja vahetada ja väike prooviring teha.


Ei ole küll ajastukohane, kuid ma tõesti ei jaksa enam igal pool jamada ebakvaliteetsete Vene varuosadega ja seetõttu said kapoti alla Boschi juhtmed ja NGK BP5HS süüteküünlad. Mu autol olid ka varasemalt kasutusel NGK küünlad, aga selle mootori jaoks veidi vale spetsifikatsiooniga (BP6HS) ning koostöös eriti viletsate järelturu juhtmetega toimisid nad sedavõrd halvasti, et autolt maha kruvides nägid välja nagu söekaevurid pärast vahetuse lõppu.


Olen siiani hämmingus, sest esimest korda kogu me ühise ajaloo jooksul käis Volga nüüd minutite kaupa tühikäigul ühtki silindrilööki vahele jätmata. Arvasin seni, et see ei ole Nõukogude auto puhul isegi võimalik ja tundus nagu oleksin vee veiniks muutnud, mistõttu tegin ja saatsin sõpradele sellest imest lausa lühikese video.


Ettevaatust Auto möödus peamiselt vihmasajus, kuid tehniliste viperusteta ning mu poja ja venna ekipaaž saavutas ennastunustavalt kihutades taas auhinnalise teise koha.




Finišis parkides märkas sm. gazik, et mu Volga esirehvi protektor hakkab peatselt võssa lendama. Protirehvide puhul ei ole selles muidugi midagi imelikku, aga igaks juhuks sõitsin Rakverest Tartusse veidi ettevaatlikumalt.

Enne auto garaaži parkimist tundsin, et ta on kuidagi imelik ja see, mida ma tunnen, ei pruugi olla kevadise rapsi lõhn. Avasin igaks juhuks kapoti ja sain teada, et nõukogudemaal valmistatud kütusepumba membraan oli lekkima hakanud ning puistas asfaldile ohtralt bensiini. Täiuslikult ebaturvaline olukord! Parkisin masina garaaži, konsulteerisin sõpradega ja tellisin Läti internetipoest uued membraanid.

Tavaliselt oleks nii jäänudki, sest järgmise aastani on aega küll, aga see kevad tuli teisiti. Juba 2024 aasta viimastel kuudel oli Eesti Vanatehnika Klubide Liidu mõjutusel sõpruskonnas kujunenud kindel teadmine, et osaleme jaanipäeva paiku iga viie aasta tagant toimuval Vanasõidukite Suursõidul. Sõbrad olid koguni sedavõrd hakkamist täis, et arvasid, et see üritus peab kindlasti olema võimalikult ebamugav, mistõttu ei tulnud kõne allagi, et võiksin oma kalli kaasaga mõne Lääne-Saksamaal valmistatud auto vaikuses ja muretuses Eestimaa suve nautida, vaid seda pidi ilmtingimata üritama just Volga roolis teha.

Ma tegelikult ei saanudki tol hetkel aru, miks see just nii peab olema ja mulle näis, et kui harrastada vanatehnikat enda, mitte teiste jaoks, võiks see just endale ilus ja nauditav olla ning eriti ei saanud ma aru, miks peaks keegi tahtma aurumasinaga Alpidesse sõita kui selleks on märksa sobivam vanatehnika leiutatud. Eks me kõik õpime ja areneme, kuid teadmine, et peangi päriselt need oletatavad 800 kilomeetrit oma kahtlases korras Volgaga läbima ning seda üsna tõenäoliselt ka tee peal remontima (ürituse pooleli jätmine oleks ju täielik läbikukkumine), tekitas märksa rohkem stressi kui paarkümmend aastat vana "välismaa autoga" Itaaliasse sõitmine.

Aga sõbrad ei andnud armu. Ilmselt oleks mind nende eeskujul ka telkima sunnitud, kuid õnneks ei kontrollinud seda keegi ja mul õnnestus ürituse ajaks siiski salamahti majutusasutustes toad broneerida. Võtta sain selle eest hiljem muidugi pidevalt, sest karges õhus telkimine ja end merevees värskendamine olevat niivõrd palju mõnusam kui umbses hotellitoas magamine ja hommikul kuuma duši all uimerdamine.


Igatahes oli nüüd tarvis õigeks ajaks remontida kütusepump ning leida uued originaalrehvid. Pumbaga oli lihtne - kui membraanide pakk käes, tuli need lihtsalt auto külge muterdada.

Rehvide hankimine on aga ligi 35 aastat peale Volga tootnud riigi lagunemist pisut keerulisem. Lääne päritolu kaasaegsed klassikutele mõeldud diagonaalrehvid tunduvad mu jaoks liialt kallid ja kuigi taastatuid leidub peaaegu tasuta peaaegu iga vanema mehe riiulis, oli mul nendega sõitmisest aastatega kõrini saanud. Samas on uusi vanu originaale ühe keerulisem leida. Õnneks aitas sm. gazik hädast ja masin sai uued jalavarjud ning jätkus isegi varuratta jaoks. Minu suurt süvenemisvõimet ja tehnikahuvi aga näitab tõsiasi, et alles rehvide saaga käigus ehk kümneid aastaid peale Volga soetamist sain teada, et seni kasutatud "umbes normaalse" 2.3 atmosfäärirõhu asemel peaks rehvides olema vaid 1.7 atmosfääri (noorema lugeja jaoks tähendab see ümardatult baari). Pole siis mingi ime, et nad mul keskelt maru ära kuluma ja protektorist tükke välja viskama kippusid.


Nüüd jäi veel vaid särgid triikida ja üritusele kohale sõita. Igaks juhuks sai aga võimalike remonditööde tarbeks ka sinine triiksärk reisikohvrisse.


20. juunil Tartust välja sõites oli ilm paljulubav.


Esimene tehniline rike saabus samuti juba enne üritusele jõudmist, kuid õnneks mitte minu Volgal ja õnneks sai ka see rike mõne kilomeetri kaugusel asuva varuosa laenamise abil kiirelt kõrvaldatud.


Erilist usku Nõukogude tehnika vastupidavusse see kõik muidugi järjekordselt ei sisendanud, kuid jõudsime ürituse alguseks Paidesse siiski kenasti kohale.


Ja tegelikult jõudsime sealt edasi ka üsna kenasti. Igale poole!







Kui eelmisel aastal käis mu Volga esimest korda Ettevaatust Auto tõttu Eesti piiridest väljaspool (Lätis), siis sel aastal õnnestus esimest korda praamiga sõita.



Ma ei oleks seda iial arvanud, aga Vanasõidukite Suursõit on kõige toredam vanatehnikasündmus, millel abikaasaga üldse kunagi osalenud oleme. Ühelgi teisel üritusel ei ole mu nägu naeratamisest valusaks jäänud ja tee ääres rõõmsalt vanasõidukeid tervitama tulnud pealtvaatajatele vastu lehvitamisest sai refleks, mis sundis ka ürituse järel suvalistes bussipeatustes seisvatele inimestele automaatselt lehvitama.


Tänu sõpradele möödusid need neli päeva nii jaburalt heas meeleolus ja lollide naljade saatel, nagu oleksime jälle keskkoolis.
Oli tõeliselt suurepärane vanatehnikaüritus ja hakkasin lõpuks isegi aru saama, et poolmoodsa välismaa autoga kõike sedasama tehes oleks osa emotsioonist kindlasti puudu jäänud.


Ürituse lõpetamiselt Viljandis sõitsime sõpradega Võhmasse, kus veel pikalt Janeki soojas katlaruumis jaanipäeva tähistasime.


Alles hilisöösel tõi Volga meid tagasi Tartusse.


Umbes 1000-kilomeetriseks kujunenud sõidu jooksul käitus Volga alati eeskujulikult, käivitus iga kord laitmatult ja ei andnud vihmas, kiirematel sõitudel ega pikalt tühikäigul tiksudes ühtki põhjust muretsemiseks. Miski ei läinud katki ja juurde ei tekkinud mingeid uusi helisid ega veidrusi. Isegi rehvid ei läinud pauguga lõhki. Ma ei oleks seda mingil juhul loota julgenud ja see vana roheline Volga on ikka erakordselt tubli, et me puhkusereisi nii mõnusalt ja muretult läbi tegi. Minu tänulikkus ei saaks tõepoolest suurem olla. 
Aitäh, Volga!


Sel aastal ehitas üks mu Tartu sõpradest endale uue hobigaraaži ja kuna hoiustamistingimused on seal eeskujulikud, pesin veel enne sügist Volga ära ja viisin oma uude talvekorterisse uusi seiklusi ootama.
Ega Volga puhul need seiklused ju tulemata jää, kuid seniks head talveund talle.


Ilusat vana aasta lõppu kõigile ja kohtume kindlasti taas uuel aastal!

Parimate soovidega,
Sm. Västrik
_________________
Jõudu annab A-76

[Dr. Watson]

Sm Västrik! See on viimase aja foorumi üks ilusamaid päevikukandeid! Nii kaunilt kirjeldatud umbusku pikemat sorti puhkuseks vanatehnikaga, eriti aga seda, et lisaks kaasavõetavatele valgetele triiksärkidele sai igaks juhuks triigitud ka sinine triiksärk “võimalikeks remonttöödeks!”
Ja see, et Volgaga ongi võimalik mitmepäevasel puhkusereisil käia!!!
Nii tore! Usun, et Volga on väljateeninud kõvasti plusspunkte!