Liitunud: Feb 20, 2011 Teateid: 206 Asukoht: Pärnu
Postitatud: K juuni 14, 2017 10:48 pm Postita teema:
Sul on õigus. On küll vähe teisem, pildi viga ei ole. Seal on see kell lihtsalt nii öelda augu täiteks. See on see kellade postituse viimane lahatud kell ATšV-3 aastast 78. ja kokku nad tõesti ajastult ei kuulu. Mul jäi see seal spidode juures mainimata. Õige oleks seal ka ikka ATšV-2. Need vene markeeringute lühendid on tuletatavad -ATšV Avtomobilnõje tšassõ V-? (vnutrennõje)
Spidotross oli GV-20 Gibkij Val ehk paindvõll, lülititel VK-Vkljutšatel, RR Reljee-Reguljator, ST STartjer, G Generator, B-Babina(süütepool), SE-Soprotivlenije Elektritšeskoje (küünlapiibud ja muud takistid), R Raspredelitel (jagaja) jne.
Viimati muutis kod. Medvedjev (T okt 31, 2017 9:14 am), kokku muudetud 3 korda
Liitunud: Feb 20, 2011 Teateid: 206 Asukoht: Pärnu
Postitatud: P juuni 18, 2017 9:16 pm Postita teema:
Tuuleklaasipuhasti süsteemid.
Huvitav eksemplar on GAZ 24 selle poolest, et tema kojameeste töö on täiesti autonoomne, ei sõltu süüteluku lülituspositsioonidest. Valdavalt kõigil teistel N.-Liidu autodel, millel on elektrilise ajamiga kojamehed, töötavad nad vaid siis, kui süüteluku võti on asendis "süüde sees", ka GAZ 21-l.
Kui ma selle auto sain, oli kojameeste töötamine juba siis "pooletoobine". Oli küll aeglasem ja kiirem käik, kuid väljalülimisel jäid luuavarred kohe seisma suvalises asendis, pidi püüdma seda õiget väljalülitamise hetke. Eriti ei põdenud, kuna uus komplekt oli olemas. Kui nüüd lõpuks asjaks läks teda paigaldama hakata, siis uut ja vana võrreldes lõi mul stopi ette. Kuigi margilt on nad sarnased, SL 109 ja SL 109B, oli lahknevusi nii välimuses, olemuses ja sisemuses. Vahetus oleks pühkinud jällegi osakese originaalsuskomplektsusest selle auto juures. Võtsin nõuks siiski püüda esmalt vana elustada algsesse töökorda.
Siin nad on, vana ja uus.
Lülititest on näha, et vanal lülitil on üks klemm vähem. Vaatamata sellele oli pruun juhe ka lahti ühendatud nii lüliti kui mootoripaneelilt. Hakkasin siis tuulama kirjanduses ja otsisin elektriskeeme. Elektriskeemid kahjuks üksikasjaliselt ei näita kuhu ja mille alla üks või teine juhe mootoripaneelil kinnitub. Nii et neist abi ei olnud. Ka internetist kuugeldades polnud tolku. Midagi oli SL 109B kohta aga SL 109 jaoks kohe üldse mitte midagi. Leidsin vaid SL 109B lüliti positsioonide skeemi ja ka õpetusskeemi, kuidas selle külge ühendada veel uuemat pistikuga lülitit. Kumbki on siis allpool olevale A4-le trükitud. Keskele aga maalisin ise testriga SL 109 lülitist valjaotsitud omavahelised klemmühendused eri positsioonidel. Kes nüüd pilte ennem hoolikamalt vaatas, see juba nägi mootoripaneelidel erinevaid jublakaid ja ühendusi. Et ka ise rohkem aimu saaks, sai eemaldatud need ümmargused pruunid tekstoliitkettad. Kes on ennem kojamehe süsteeme lammutanud, teab, et nende all on suur hammasratas, millele on kinnitatud sõõrjas, väikse väljalõike- sektoriga kontaktplaat. Tekstoliitketta tagaküljel on kontaktklemm, mis töötamise ajal kogu aeg libiseb mööda sõõrjat messingplaati ja ületades ka messingivaba sektori.
Kui kojamehe lüliti 0 asendisse keerata, hakkab tööle seesamune veel voolu all olev kontaktklemm ja mootor töötab niikaua, kuni kontaktklemm jõuab messingivabasse sektorisse, vool katkeb ja mootor seiskub. Mul oli mootoril see kontakt klemm sektorist välja poole nihkunud. Sai teda siis vähe eelpingesse painutatud, et ta õiges asendis tugevamini vastu kontaktplaati liibuks ja sis peale kinnitamist mootori tööd kontrollitud. Vool taha ja käima, ilusti mõlemad kiirused, siis lüliti 0 peale. Suur oli meie, minu ja meie firma lukksepa Roberi imestus, et mootor ei jäänudki seisma, vaid käis aga omasoodu edasi. Tuli välja, et kuigi sektoris toimus katkestus, omas mootor inertsist veel ilma koormuseta niipalju pöördeid, et tiguülekandes nihkus hammasratas koos sektorpaadiga niipalju edasi, et kontaktklemm puutus peale vaba sektorit uuesti kontaktplaadi serva ja ja nii ta läks aga uuele ringile. Ja nii korduvalt ja korduvalt, seepärast mootor seisma ei jäänudki. Ja kui teoreetiliselt edasi mõelda, et kui kojamehed oleks samal ajal vastu klaasi käinud kuivalt või poolkuivalt, oleks mootor vast seisma jäänud. Aga kui vihmasajus ja ka sõiduhoog juurde lisada, mis aitab kojamehe luudadel tuule alla saada, siis tuul omakorda aidanuks kaldsel klaasipinnal kojamehe tööd luudade tõstmisel. Ka siis vast poleks mootor seisma jäänud.
Sai siis asja veel uuritud ja puuritud. Avastasime, et sõõrjal kontaktplaadil on vahetult enne plaadivaba sektorit veel üks sektor. Ta on vaid umbes 5 millimeetrine, kuid sõõri välimisest servast kontaktis sõõri endaga, see tähendab, et kõrgemal kui kogu sõõr. Pruunil plaadil aga oli veel üks samasugune libisev kontaktklemm, mille ots oli kägardunud ja põlemisjälgedega. Tulime Robertiga järeldusele, et see klemm peab libusema üle selle sektori, kuid me veel ei teadnud mis rolli ta seal mängib. Veel ühest poolpidusest SL 109 B riismetest saime üsna korraliku kontaktklemmi, istutasime ta siis oma kohale meie remonditavas. Pooled kokku ja jälle katsetama. Kiirused jällegi toimisid igati korrektselt. 0 asendis aga käis mootoris vahetult enne seismajäämist nüüd mingi jõnks läbi. Uurisime siis, mis sellise jõnksu tekitab. Vot mis välja tuli. Kui lüliti 0 asendisse keerata, annab esimene kontakt klemm jätkuvalt sektorplaadile voolu, teine klemm puutes nüüd väljaspool sõõri olevat sektorit, kannab sealse juhtme kaudu voolu mootori mingile mähisele (pidurdusmähisele?), hoog vaibub, klemm jõuab siiski ülemise sektori ületada, kuid esimesele kontaktklemmile tuleb kohe vastu kontaktpinnata sektor ja mootor jääbki katkestuse tõttu seisma. Inertshoog aga ju pidurdati mootori mähise abil juba maha ja ei ole enam seda eelnevat hoogu, et jõuda puutuda vaba sektori lõpus jälle kontaktsõõri pinda. Praegu, mil auto on koos ja kui töötavad kojamehed välja lülitada, siis ampermeetril viskab osuti korraks tugevalt miinusesse, sel hetkel kui mootorit mähisega pidurdatakse. Nagu oleks lühis. Ilmsel on ta kunagi selle sektori otsas ka seiskunud, sellest ka need kärssamisjäljed kontaktklemmil ja selle kordumise vältimiseks hilisem juhtme lahtiühendamine. Igatahes huvitav, kuid ebakindel süsteem, eks sellest tulenes ka peatselt uuema versiooni SL 109B kasutusele võtt, millel eelnevalt kirjeldatud jobutus puudub. Püüdsin küll siin midagi selgitada aga eks ta üks segane jutt sai.
Aga praegu ta töötab jälle algupäraselt ja järgneval pildil on juba kinnitatud ka teda kandvale alusplekile, millega koos siis autole tõsta.. Luuavarre võllid said omale ka uued treitud pronkspuksid, seega logisevaid lõtke hetkel ei ole.
Kaks päeva kulus selle kojamehega "maadlemiseks", kuid me tulime võitjana välja ja selle üle jälle hea meel, et õige asi saab tagasi külge.
Ehk on sellest lehest kellelgi tulevikus mingi abi.
Hilisemaid kojamehe süsteeme nagu SL 136 ma ei hakka arutama, kuigi ka neid annab 24-le paigaldada.
Tuuleklaasipesur.
Vanemat tüüpi pesur on mehaaniline. Vedeliku paak on sama, mis GAZ 21 III pk. ja ka veokitel GAZ 52 ja 53. Pumbad on läbi aegade vähe muutunud, kinnitus on neil üks. Ka vanemaid Gaz 24 pumpasid on kahte erinevat. Mul on siin vaatluse all metallist tagusega pumbad. Algne, autole kuuluv on alumiiniumist põhjaga, kohati läbi "ussitanud", seega selle eluaeg oli otsa saanud, sest alumiiniumi naljalt ei paika. Varuosa pumbal oli tagumine pool juba rooostevabast terasest, ka kujult erineb. Samuti kummist pumbaosad on erineva kujuga ja ka kõrgusega, piltidelt näha. Kompromissina sai koostatud uuem roostevaba põhi + vanem kumm.
Kuigi detailikoodid on samad, on uuemal lisaks veel sidekriips ja numbrid 01. Alati, kui kataloogis kohtate detaili numbri järel veel sidekriipsu ja numbripaari, tähendab see seda, et algset detaili on vähe moderniseeritud, muudetud vms. ja kasutusel on juba uuem detail, mis on algsega vahetatav. Siin on kummist pumbaosad seestpoolt vaadatuna. Et originaalilähedust rohkem säilitada, siis sellepärast saigi ikkagi selle vanema kummiga pump koostatud.
Veelgi uuematel pumpadel ei ole alumised osad metallist, vaid plastist.
Viimati muutis kod. Medvedjev (T okt 31, 2017 9:12 am), kokku muudetud 3 korda
Liitunud: Jan 10, 2006 Teateid: 766 Asukoht: Tallinn
Postitatud: L juuni 24, 2017 11:50 am Postita teema:
Küll on hea, et Karupapa võttis spidomeetri trossi teema üles!
Selline küsimus, et millist konkreetset tänapäevast määret soovitad kasutada trossi määrimiseks ja kust saab? Mul on selle oma auto spidomeetri osuti plõksimisest üsna villand... Iga kord pean sellest tuimalt üle olema. Olen plaaninud isegi spidoka vahetust. Trosse olen 2 või 3 vahetanud. Ikka plõksib.
Liitunud: Feb 20, 2011 Teateid: 206 Asukoht: Pärnu
Postitatud: R juuni 30, 2017 7:57 pm Postita teema:
Dr. Watson, kindlat retsepti ei ole, ehk siis kasuta mida iganes. Ma kasutasin mingit suurest tünnist võetud sinisevärvilist liitiumi baasil toodetud määret, millega me ka veokate sõlmi määrime. Vene analoogidest sobiks vast Litol 24 või Tsiatim 201.
Ma nüüd mõnda ega Volgaga sõitnud. Määre on trossis nüüd laiali, võib olla oleks võinud ise ka Litoli panna, vist vähe paksem. Hetkel viskab linti paigalt võttes ja hästi väiksel kiirusel 0-30 peale 30 rahuneb, lindi ots mingilmääral väreleb aga ei loobi. Trossi enda töö on vaikne, müravaba. Olen rahul. Eks trossil mingid jõnksud sisse ikka jäävad, GAZ 24-l ei välju tross spidost otse läbi tulemüüri vaid nihkes ehk S kujuliselt. Kõik see mõjub. Vanal Volgal tuleb ta tulemüürist läbi võrdlemisi otse, läbib piduri peapumba kaane poldi alla kinnitatud aasa ja kaob kõhu alla. Mida sujuvamad kaared trossile saab anda, seda vähem on osuti loopimise ohtu.
Läbi aegade on toimunud mingid muudatused. Kui tekib vajadus uue järgi, siis ärge ostke kaubandusvõrgust sellist nagu on pildil esimene (86. a. lüliti), millel on valgest plastist põhi. Valgest plastist tooted ongi (meelega!) genereeritud lühiajaliseks tarbimiseks (et sa õige pea jälle uue ostaksid!) ja vähegi viletsam kontakt selle sisemuses tekitab selles piirkonnas soojenemise, siis kuumuse, mille tagajärjel plast hakkab sulama, sisse aretatud klemmid upuvad sulanud plastmassi sisse ja peale jahtumist on toode pekkis. Sama plastiga kaasaegseid uustooteid on ka igasuguseid muid lüliteid ja lülitusreleesid: tulede pealüliti, põrandal asuv tulede ümberlüliti jne. Ärge endale selliseid varuks muretsege, pigem vanavara laadalt ja kas või kasutatuid, kuid ikka eboniidist või tekstoliidist põhjadega. Need viletsa kontakti korral võivad küll kuumenda, natuke ka kärsahaisu tekitada, kuid nende kontaktid ei "upu". Kes viitsib neid lahti võtta ja puhastada, saab need igal juhul tööle. Näiteks tulede pealüliteid ma ei viitsi lahti harutada. Mul on nende ehitus selge ja seepärast teen rohkem "käsitööd". Näiteks mul ühel kaua seisnud sapakal tekstoliitpõhjaga oksüdeerunud kontaktidega tulede pealüliti ei andnud mingit elumärki. Peale lülitinupuga sisse-välja "saagimist" nii umbes paarsada korda hakkas lüliti jälle tööle, esmalt ühes astmes, hiljem ka teises astmes. "Saagimise" tulemusel ühelt maalt kontaktid (nad on messingist) hõõruvad ise teineteise vastu haljaks, st. oksiid hõõrutakse maha ja asi hakkab tööle.
http://www.volga.ee/pildid/036_l%C3%BCliti.JPG
Nagu siit ilusti näha on, ei ole valge plastiga laristatud nii, nagu musta eboniidiga. On selline kokkuhoitud säästutoode.
Relee. Suunarelee kinnitub vana kataloogi järgi kerele 6 mm poldi abil, mile pea alla pannakse tehasest esmalt sakiline seib ja selle alla omakorda tavatult hiigelsuure välismõõduga, 24mm ja 6,5 mm avaga seib. Selliste mõõtudega seibi kasutatakse Volgal ainult ühtainust ja just selle relee kinnitamise juures. Parima tahtmise juures sellist kaubandusvõrgust ei leia, mul oli ta seal enne ja on ka jälle ilusti oma koha peal.
Viimati muudetud kod. Medvedjev poolt (T okt 31, 2017 9:16 am), kokku muudetud 1 korda
Liitunud: Feb 20, 2011 Teateid: 206 Asukoht: Pärnu
Postitatud: K juuli 19, 2017 10:55 pm Postita teema:
Mootoriruumi valgusti.
Mark PD-308. Vene lühend PD on jällegi tuletatav, ta võib olla "Plafon Dvigatelja" või "Plafon Dvigatelnovo otseka" vms.
Mul on oma autole ideaalselt sobivaid lausa kaks tükki, pildil vasem oli auto küljes, parem täiesti "tuttuus"
Ja paar pilti nende arengust.
Kaks esimest on margiga PD-308 ja siis on kaks margiga PD-308A. Nende vahel peaks olema mingisugune erisus, mida mina pole välja raalinud. Viimane on PD-308B, sel on erisuseks pistikuga juhtmega ühendusviis.
Viimased kaks, mis on juba 80.-test on oluline väliserinevus lisavaltsiga "paksus" jalas.
Esimese tootjatehase embleem on "kell" (sama tootja embleem on ka näiteks signaalidel), nagu ka kahel 71. a. omal, ülejäänute tootja on "OSVAR"
Ajaloolisi asju, nagu Pobeda, ZIM-i ja vanade Volgade mootoriruumi valgusteid ma seekord siia ei liida, kuigi ka nende areng ja muutused on huvitavad, mulle endale küll. Neil sarnasus puudub GAZ 24 valgistiga.
Liitunud: Dec 09, 2007 Teateid: 551 Asukoht: Rapla mk.
Postitatud: N juuli 20, 2017 5:56 pm Postita teema:
Eile oli see äge päev kui Väino ulatas mulle selle musta 24 võtmed ja saatis test sõidule läänemere rannikule. Algul veits võõras ja kange, kuid peale esimest sadat km. saime sõpradeks.Võõraste sulgedega ehituna peatumispaikkades tuntsin ennast tihti veel suuremana. Rahva pilgud olid kõikjal olemas.Isegi politsei haakis öösel linnas sappa ja saatis pea aegu garaazini välja.Ju andmad näitasid tõde et Karu autu ja kinnipidamisele ei kuulu.Sõbrad panid kannaka ja kadusid..Tegelikult ei taha kedagi solvata,kui ütlen et aga see 24 mingi unistuse sõiduriist küll pole.24-10 tundub teine maailm lausa.Eks ta selle ajajärgu kunn oli. Sellegi poolest vinge museaal. Sidur veits neljandaga jebis kui nüüdseks seegi ok.Tänud. Uno
Liitunud: Feb 20, 2011 Teateid: 206 Asukoht: Pärnu
Postitatud: E juuli 24, 2017 9:26 pm Postita teema:
Jah, Uno, olen sinuga täitsa nõus, et see 24 mingi unistuste sõiduriist küll pole.
Eelkõige on "süüdi" originaalrehvid, diagonaalkoordiga. Nende pasteldega käitub auto rooliga mõjutamata nagu joodik. Eriti rõõmsalt tuiab roobastesse sõidetud linnatänavail. Siis peab võrdlemisi valvas olema ja rooli abil vänderdamist taltsutama. Volga eripäraks on ka roolikarbi ülekandearv, mis lahtiseletatuna tähendab umbes seda, et kui umbes sama pöörderaadiuse juures teistel masinatel keerad rooliga pool tiiru, siis Volgal tuleb teha sama trajektoori läbimiseks vähemalt kolmveerand tiiru.
Ka teised vene sõidukad, mossed-siksid on diagonaalrehvidega sama "pirtsakad", halvasti juhitavad. Eriti "kopikas" VAZ 2101 oma originaalrehvidega. Selle pingerea tipus on aga kummaline kooslus: äraarvamatult jubeda sõidumaneeriga on mosse, millel on all VAZ 2101 originaalrehvid. Selliste masinatega sõit on väsitav aga samas uinuda pole võimalik, kogu aeg on tegevust (loe: võimlemist). Aga huvitaval kombel sapakad nii "purjakil" ei ole, täitsa talutav on sõita. See võib olla ka sellest, et ees ju mootori raskus puudub, no ja tänu sellele on rool ka hästi kerge nagu võimendiga autol. Ka Pobeda oli oma kitsaste ja kõvade originaaalkummidel tubli taaruja. Peale lääne päritolu radiaalide allapanekut muutusid kardinaalselt sõiduomadused. Masin istus teepeal kinni nagu liimitult, kuuletus koheselt ja täpselt vähimagi rooli keeramise juures, ei mingisugust iseenesesliku vänderdamist ega tuiamist. Pobi sai koheselt kõrge koha minu lemmikute seas. Niisama heaks muutub ka teiste vene sõidukite juhitavus ja teelpüsimine, kui neile radiaaalrehvid paigaldada. Selle jutuga tahtsin viidata, kui oluline on rehvivalik teelpüsimise ja sõidumõnu saavutamisel. Mul on üks ring velgesi ettevalmistamisel radiaalide paigaldamiseks. Volga originaalkummid on võrdlemisi kõrged, seega eriti suurt valikut pole sobivas mõõtmes rehvide leidmisel. Jagage oma kogemusi!
Viimati muudetud kod. Medvedjev poolt (T okt 31, 2017 9:18 am), kokku muudetud 1 korda
Liitunud: Aug 07, 2007 Teateid: 490 Asukoht: Tallinn
Postitatud: T juuli 25, 2017 11:04 am Postita teema:
Olin siiralt üllatunud, kui lugesin Autojuhi sõiduelamusi. Üllatus oli selles, et tema ise sõidab suviti oma Gaz22-ga , millel on samuti all algupärased rehvid, kuid neid ta polnud kirunnud (vähemalt minu kuuldes). Sellele järgnes ka Medvedjevi enda kriitiline sõnavõtt rehvide kohta. Nøustuksin, kui seda kirjutaksid noored foorumlased, aga vanaisa eas mehed võiksid olla leplikumad.
Minu aastaringne sõidustaaž ületab 40 aastat, kuid seda isikliku autoroolis. Pere autode hulka on kuulunud nii erinevaid Ladasid, Zaze, kui ka Mossesid ja vanasõidukina Volga. Kaasaegsetest sõidukitest rääkimata. Nüüd siis minu kogemusest rehvidega. Esimene Lada Kopikas oli peres 11 aastat ja all olid kogu aeg originaalrehvid (6,15-13). Rehvide ostmine oli raskendatud ja nii saigi neid pärast kulumist vähemalt korra või paar ka prottida lastud. Sõitsin nendega aastaringselt ja kordagi põllu peale või metsa ei lennanud. Paar korda kiilasjääga, kus auto kumeral teel ja küldtuulega lihtsalt kippus teelt ära vajuma, on meeles. Suvise sõiduga pole probleeme olnud ja sõtma kipun siiani lubatu ja lubamatu piirimaise kiirusega. Lada hooldusest mäletan tõesti, et need ülemised žarniirid kippusid liiga kiiresti kuluma. Mõni rooliots ka tuli vahetada. Seega pole kogenus, et nende diagonaalrehvidega oleks olnudjuhitavuse probleeme.
Unustasin Autojuhi kogemusest kuuldes öelda, et esmamulje kirjeldatust vastas kogemusele, kus autl on lubamatult alla pandud erineva ehitusega rehvid - paar radiaale ja paar diagonaale. Olude või koonerdamise tõttu olen sedasi ka ühed üleliigsed diagonaalrehvid siledaks sõitnud ja mõned korrad tõsiselt oma otsust kahetsenud roopasse kulunud teekattel, kui auto hakkas tugevalt teel ujuma. Kuna Medvedjevi professionaalsus on meile teada, siis teda ma sellises tembus ei kahtlusta.
Radiaalrehvid sain oma autole alla, kui ostsin uue Vaz-2107. Juhitavuse parenemist ei tajunmud, küll aga olid need talvel libedamad. Peamine häda oli nende MI rehvide vastupidavuses, sest ainjult üksikut rehvi õnnastus siledaks sõita. Suuremal osal purunesid trossid ja rehvid venisid munaks. Eks nende munadegagi tuli veidisõita. Kuna trossikiud hakkasid sisekumme katki torkima, siis sai pandud rehvi sisse lõhki lõigatus sisekumm lisakaitseks .
Zaz968tuli poest juba diagonaalidega 6,15-13 ja juhitavusprobleemi ei mäleta. Pigem mäletan seda talvist jama pakasega, sest alla 18 miinuskraadi ei käivitunud ja auto bensuahi kippus streokima (peamiselt pumba tõttu ja hiljem sai pandud see paralleeli mootori pumbaga). Talvel oli tagamootoriga auto juhitavus ja läbivuski parem kui Ladal. Jalle olude sunnil sai kasutatud ka neid vanema tüübi kandilisi rehve, mis ainnult talveoludes olid halvema juhitavusega (kitsamad).
Nüüd ka Volgast. Oma autoga olen sõitnud ca 25000 km ainult originaalrehvidega. Esmalt küll protekteerimata, kuid nüüd juba ka taastatud rehvidega. Tunnistan, et minu jaoks on probleemiks nende rehvide tekitatav müra, mitte juhitavus. Probleem algab juba vanadest velgedest, mis on mitu avariid pidanud üle elama ja nüüd muidugi lisandub sellele ka vene ajal taastatud rehvid kvliteet. Rehvitöökoja mees ei taha mind enamtunda, kui jälle Volgaga sinna sõidan.
Lõpetuseks - juhitavuse probleev on olnud ainult siis kui otelgedel on erineva tüübi rehvid või mõni rehv on sõidu ajal hakanud tühjaks minema.
Liitunud: Jan 10, 2006 Teateid: 766 Asukoht: Tallinn
Postitatud: K juuli 26, 2017 12:04 pm Postita teema:
Kui rehvidest rääkida, siis mina olen sõitnud tänaseni 8 ja pool suve ainult originaalrehvidega. Esimesel suvel 2009 sõitsin ka esimeste proti rehvidega. Kuna siis olid rattad suhteliselt kehvalt tasakaalustatud, siis oli see sõit jah kehvem. Ka kardaan vibras...
Kuid u. nii 2010 tõsis Sm. Mirski kahest erinevast ühenduskohast kardaanid ringi ja vibra kadus.
Samas u. 2010 sai mindud üle vaid uutele mitte protekteeritud originaalrehvidele, mis said hoolikalt ka tasakaalustatud seestpoolt velge, et see u. 0,5 kg raskusi väljast silma ei hakkaks... Ja ütleks nii, et masin sõidab väga hästi.
Kui tee on hirmsasti roopasse sõidetud või sõita trammirööbastel, siis tõepoolest masin ujub. Märjal asfaldil vähe kiiremeni järsku kurvi minnes olen mõnel korral tundnud, et masin tahab käest minna - külglibisemisse...
Seda viimast pean ma kõige ohtlikumaks originaalrehvide juures.
Missest, et hetkel on mul all väga heas korras rehvid.
Varasemalt on räägitud ka sellest, et rehvide montaažil peaks rehvi vajadusel a`la 90-180 kraadi ringi tõstma, et tasakaalu saada paremeni... Mõnel mehel on see kuuldavasti õnnestunud.
Viimati tuli rehvi töökojas välja hoopis see, et rehvid on paremad, kui veljed. Ja süüdi pole mitte kõveraks sõidetud velg (õnneks on suhteliselt sirged), vaid rattamutritega ebaühtlaselt laiaks vajutatud tikkpoldi augud, mis omakorda on ebaühtlaseks vajutanud keskmise nn. rummu augu. See aga omakorda ei võimalda velge korrektselt tsentreerida ja seetõttu tekibki nn. ratta viskamine ja tasakaalustamise probleem vastaval pingil.
Kasutasime ka spetsiaalset vahendit tasakaalusamiseks, mis tsentreeris ratta mitte keskmise augu kaudu nagu tavaliselt, vaid poldiaukude kaudu, kuid kuna ka poldiaugud on n.ö. laiaks pingutatud ebaühtlaselt, siis ideaalselt tasakaalu ei saanud ning nt. parem ratas sai suisa ~600 gr. raskusi - kasutati veoauto raskusi 50 gr. kaupa...
Aga hetkel on hea küll.
Originaalrehvide müra osas apelleerikisn MTJ-le heas mõttes vastu.
2016 EA järgselt, kui olime köiega puksiiris mitusada kilomeetrit, siis oli tunne, et Volga on ikka äraütlemata vaikne masin - nagu elektriauto.
Rehvimüra sisuliselt puudus.
Minu meelest tekitab kiirel sõidul kõige suuremat lärmi mootor ise - seega tulemüürile tuleks asetada mürasummutusmatte sissepoole nii palju, kui õnnestub. Minu masinal täidab seda kohustust mõningal määral ka mitu kihti värvi ja mastiksit eelnevate omanike poolt asetatuna.
Kui originaalrehvid ära kuluvad, siis ilmselt tuleb panna kaasaegsed kuid n.ö. vanas stiilis rehvid, et teel püsivust parandada.
Liitunud: Feb 20, 2011 Teateid: 206 Asukoht: Pärnu
Postitatud: L juuli 29, 2017 1:41 pm Postita teema:
Süütelukk.
See, fotol olev, on üks vähestest detailidest, mis ei ole algupärane ja on millalgi vahetatud, aastast 85 vist. Sobrasin oma vanade süütelukkude kastis ja leidsin mulle aastaarvult kõige vanema ja sobiva, selleks sai 1973. a. valmistatu. Endise luku korpusest võtsin välja südamiku koos muukidega. Et aga südamiku võtmepilu poolne kroomitud otsa pinnakate oli vilets, siis lammutasin ühe ilusa kroomsüdamikuga mosse luku ära ja võtsin sealt selle luku südamiku. Sinna tõstsin ümber volga võtmele sobivad muugid, panin tsipa määret ja ladusin sisu sinna 73. a. luku korpusesse kokku. Selliselt koostatud varuosa läks siis originaali asemele, jääb selle paari uuema aasta tõttu ikkagi oma ajastusse. Kataloogi andmeil on margiks VK-330A (VK- lühend jällegi tuletatav, kui vn. k. vkljutšatel). Kunagine vahetatu ja minu koostatu on VK-330B. Mis nüanss neil vahet on, ei tea. Samas ei olnud minu lukuhunnikus ühtki 330A-d. Kuigi süütelukud, olenemata margist on üksteise ehituselt ja välimuselt sarnased ja neid saab omavahel asendada, piirab GAZ 24 juures vahetatavust üks asjaolu. Osadel lukkudel on peale ehismutri keeret luku kere jämedam. Neid lukke ei saa GAZ 24-l kasutada ilma treiali abita. Nendel lukkudel ei mahu kroomitud kooniline vahetükk kaela, tuleb luku kere töödelda.
Sigaretisüütaja pesa
Salongivalgusti lülitid uksepostil
Sarnase väljanägemisega, kuid kroomitud messingkorpuse ja -nupuga lüliteid kasutati ka juba 50-tel aastatel ZIM-il, Pobedal ja "viisnurgaga" Volgal.
Juhtmestuku ühenduspaneelid.
Neid on Volgal mälu järgi viis. Kõik nad on aastast 1970. Pildill olevad käivad plekikruvide ja seibide abil mootoriruumi ja sinna ühendatakse eesmised valgustusseadmed.
Kandelamp ja selle pistikupesa.
Viimati muudetud kod. Medvedjev poolt (T okt 31, 2017 9:22 am), kokku muudetud 1 korda
Liitunud: Feb 20, 2011 Teateid: 206 Asukoht: Pärnu
Postitatud: E okt 30, 2017 9:46 pm Postita teema:
"Muusikakeskus"
Raadio
AT-66 paigaldati kuni 1974, mil tuli juba poole väiksem moodsam, algselt VAZ 2103 jaoks tehtu A 271. AT-66 on oma gabariitidelt võrreldav vana Volga raadioga. Kirjanduse andmeil tehti ka eksportautodele raadiot AT-66E, ise aga ei ole sellist kohanud. Sellel peaksid siis nuppidel olema ladinatähed L L M U U ja omama ka praegusel ajal kasutatavat "lääne" ULL ala 88-104 MHz.
[/url[url=http://www.volga.ee/pildid/060_raadio.JPG] [/url[url=http://www.volga.ee/pildid/066_raadio.JPG]
Juba eelnevalt mainin, et kogu salongi plast oli p****s (loe ikka: pekkis), nagu see on tavaliselt GAZ 21 "elevandiluuga". Varajaste GAZ 24 musta plastiga on sama teema. Ja see teema saab tulevikus oma jutu.
Nii, et ka sel raadiol kaks kärbatanud klahvi ja ka paneelinupud läksid vahetamisele doonorraadiolt. Et aga ka sel autol ei olnud tehasest allpool asuvat nupureaga lühilaineplokki vaid selle asemel oli plastist avakate, mis oli samuti p****s, aja jooksul ligi cm kokku tõmmanud, siis sai kuidagimoodi ava täiteks pandud lühilaineplokk KVP 4, mis tegelikult kuulub juba selle uuema raadioga A 271 kokku. AT 66-ga komplekti kuuluvat vana KVP 1 ei suutnud aga kusagilt hankida.
Raadiot ei ole ümber ehitanud aga ta isegi mängib sellel "vene" UKV lainealal Pärnus Kukuraadiot, seda küll ainult linnas, jaam on nõrk.
KVP-1 (KVP- "KorotkoVolnaja Pristavka")
AT-66 raadioga kokkukäiv KVP-1 on selline:
_____________________________________
Joonealune jutt.
!974. sai Volga omale omale väiksema raadio, kuid see 74. aasta on tähelepanuväärne ses suhtes, et veel kasutati armatuurlaual krobelisi kroomitud plaatdetaile. Uue raadio ilmumisel muutus ka plaadi väljanägemine. Sel puuduvad varasemale plaadile omased läikivad horisontaaljooned. Sellise kroomplaadiga autod on harukordsed, ainult 1974. väljalastud. Ka ei tule ette, et kroomplaatidega armatuurile oleks tehas paigaldanud osutiga spidomeetrit, ikka lindiga.
1975 ja edasi tuli puitimitatsiooni mood ja nende "ülimasslevinute" plaat on siis taoline
Parempoolsel on raadio eksportmudel, mis oma ULL alaga sobiks igati ka meie maale kohalike raadiojaamade programmide kuulamiseks.
Kõik puitimitatsiooniga Volgad on osutiga spidomeetriga.
____________________________________
Antenn
Antenni lüliti
Kõlar
Kinnitub altpoolt "liblikatega" aematuurlaua ülemisele plekile, mis on omakorda pealt musta kunstnahaga üle kleebitud.
Siin on kogu see kompott juba oma koha peal.
Viimati muutis kod. Medvedjev (L mär 02, 2019 8:13 pm), kokku muudetud 2 korda
Liitunud: Feb 20, 2011 Teateid: 206 Asukoht: Pärnu
Postitatud: N nov 16, 2017 10:22 pm Postita teema:
Raadiojutuga saab sujuvalt üle minna armatuurlauale.
Kindalaegas.
Väga omapärane "luksus" seisneb selles, et kõik laeka kinnitusvahendid on väga edevad - kroomitud. Isegi need kruvid, mis jäävad varju või peitu. Sellised nad olid, ise oma edevusest pole neid kroomida lasknud. Vasakpoolsel pildil on kaks laegast. Parempoolne oli varuosa-doonorkomplekt, mille kinnituskruvid olid valdavalt tsinkkattega, sellise pinnakattega näitab neid ka varuosakataloog. Siit komplektist sain terve, rikkumata luugi. Minu auto originaalluugile oli algne omanik lisanud kroomitud kirja "Volga", sellise, mis käib taha paneelile. Mulle oli selline tuuningu element vastunäidustatud, eesmärk oli taastada ikka see auto tehaseoriginaalina. Hingede süsteemi tsinkkattega detailid on samuti originaalid, musta värviga on taastatud vaid need siluminist kõverikud, mis kinnituvad luugile.
Eelpool mainitud seesamune"Volga" kiri pani mind taas avastama. Lugu selles, et kere taguotsa komplekteerides haarasin kaasa ühe kahest identsest kirjast, et ta paika panna. Aga võta näpust, kuidagi ei sobi taha: kirja tagaküljel olevad tikud ei sobinud teps mitte paneelil olevate aukudega. Läksin tõin teise ja see istus täpselt oma kohale.
Näitan, milles vahe.
Eks mulle sattuski pihku esmalt pildil olev ülemine kiri, mis oli kunagi kindalaeka kaanele kinnitatud. Selle kinnitustikkude vahe on laiem, kui alumisel kirjal.
See foto näitab, et esitiibadele kinnituvate kirjade ja tagapaneeli kirja tikuvahe on võrdne. Augud samuti nii tiibadel, kui ka tagapaneelil sama vahega. Siit võib edasi filosofeerida, et algselt ehk ei olnudki mõeldud erinevaid kirjeid, kõik kolm ühesugused. Ka peaksid Belgia Scaldia Volgade ladinatähtedega kirjad sobima samadesse avadesse. Seal pandi kõik kolm ühesugust nii tiibadele, kui tagapaneelile. Aga millal tagapaneeli avad laiemaks muutusid teise kirja tarvis, see on teadmata.
Ka tiivakirjad on erineva valuga. Eriti tähe B ja o juures. Vanemal kirjal B tähe esimese posti tagune sälk ulatub alla sügavale, o-tähe esimene paun on hästi "rasvane"
Kes tähelepanelikult mu pilte uuris, nägi et üks mu kirjetest on iluvigadega, küll vähemärgatavatega, kuid ikkagi. Ühel kirjel on kunagi kinnitustikud murdunud, need on asendatud läbivate roostevabadega, mille kirjepoolsed tipud on ilusti poleeritud ja kirjega ka kenasti tasapinnas. Mind ennast need siiski häirisid ja mu pilk oli ikkagi korraliku otsinguile suunatud. Kui kuskil pakutigi, siis ikka ja jälle olid nad ülemist tüüpi kirjad. Olin lootuse kaotanud, kui ükskord Tagadi laadal sm. Siimu kauba seas avastasin ihaldatu. Kaubad said tehtud ja mure murtud. Tänud Siimule!. Millegipärast on neid ülemistega sarnaseid kirjasid lademetes, alumisi aga ei kohta. Jälle eripära!
___________________
Ja nüüd joonealune jutt:
Võib olla sarnase harukordsuse paralleeli saab tõmmata III pk. GAZ 21 poritiiva kirjade vahele.
GAZ 21 poritiiva kiri 1963/64, tähti koos hoidva ühekordse alumise joonega
Ja "ülimasslevinud" tavapärane, kahekordse joonega, tehti kuni tootmise lõpuni 1970.
Sa ei saa teha algatada uusi teemasid selles foorumis Sa ei saa vastata teemdaele selles foorumis Sa ei saa muuta oma teateid selles foorumis Sa ei saa kustutada oma teateid selles foorumis Sa ei saa hääletada küsitlustes selles foorumis
volga.ee ei vastuta foorumis tehtud postituste eest. volga.ee jätab endale õiguse kustutada ja redigeerida
kommentaare, mis ei vasta sisult headele tavadele.
Galerii
Laadi pilte
Otsi
Profiil
Logi sisse, et kontrollida oma privaatsõnumeid
Logi sisse
[/url[url=http://www.volga.ee/pildid/060_raadio.JPG]
[/url[url=http://www.volga.ee/pildid/066_raadio.JPG]
