Liitunud: Nov 08, 2004 Teateid: 2784 Asukoht: Telliskivi, Viimsi
Postitatud: L mai 14, 2016 7:03 am Postita teema:
Hommikul avastasime kiievis, et ka Teeameti autole on Ukraina teedevõrk oma jälje jätnud.
Käisime parandamas. Šinomontaž on ju iga nurga peal.
Vaatamata üsna ropule värgile, üritame ikka puhtust hoida.
Kontrastide maa. Meeletu pardakk ja glamuur läbisegi. Glamuuri on muidugi üldiselt vähem.
Sest seda jagus peamiselt vaid ühte kohta. Käisime ajaviiteks ka Viktoril külas. Teda ennast polnud kodus, keegi täpselt ei teadnud kus ta on, kuid territooriumile lasti sisse.
Siin käis Viktor sportimas. Tal oli siin ka oma lasketiir, 2 boksiringi, ujula, spaa, massöörid jne
Loomaaed. Peamiselt küll pudulojused.
Kokku oli seltsimehe territoorium üle 140 hektari suur ning selle sisu ja turvameetmeid on raske lühidalt edasi anda. Maaalused tunnelid, jahisadamad, merre laotatud turvavõrk, helikopterite angaarid, jne jne. Autode garaaz oli selle kõige kõrval üsna tagasihoidlik.
Ta oli muidugi jõudnud juba uue ehitada, kuid kollektsiooni sisse tuua ei jõundnud. Kunstjõgi jäi ka territooriumil pooleli. Uus hoone oli aga peaaegu valmis ja päris suur.
Autode tegelikust kollektsioonist on järel vaid riismed. Ehk siis suurem osa sellest, mis oli tol hetkel ajutises angaaris. Ülejäänud varastati ära. Autotuba oli muidugi suletud, kuid meie jaoks tuli pealik kohale ja tegi kuuri lahti
Kahtlustan siiani, et pealikuga kaasas olnud seltsimees kunstiteadlane oli tegelikult onu Gaziku sugulane.
Kuna meie auto oli lõplikult loobunud aku laadimise teenuse osutamisest, hakkasime seda sisse ostma Teeameti käest. See on tegelikult uskumatu, kui kaugele on võimalik autoga sõita ilma laadimiseta. Sellegipoolest pidasime vajalikuks külastada GAZ esindust ja osta tutikas generaator. Vahetada pole muidugi viitsinud, kuna seda teenust ei saa Teeameti käest osta.
Müüdi ka uusi Buhankasid. Pildistada ei tohtinud.
Lõpuks saime Andruse velje korda ja uued rehvid peale.
Õhtuses hotellis võttis meid vastu sm.Tarakanov. Ta tapeti. Hommikul leidsid hotelli teenindajad ta purustatud kolbaga prügikasti tagant. Ohtlik kant.
Monument prügiautole
Vahetada korter auto vastu
RAF tipa offisa
Aga üldiselt oli suund allapoole, Kiiev jäi seljataha. Tundsime taas teatud tagasilööki teede kvaliteedis.
Kui me juba maal olime, külastasime Pervomaiski raketibaasi. Sellega üksi oleks võinud omal ajal ära hävitada 14% Ameerika territooriumist. Võimas värk. Kole, aga võimas. See on täiesti arusaamatu, mis tehnika oli olemas, kuidas seda kõike kasutati ja millised olid turvameetmed. Keeruline lahti kirjutada. Olgu siis lihtsalt mõned fotod tagasihoidlikest masinatest. Käisime ka maa-aluste juhtimismoodulite juures. Kottpimedas, sest elektrit ei olnud. Ja üldsegi oli muuseum suletud, kuid meil olid ju kilud kaasas.
Siit algatati vajadusel tuumasõda. Sealjuures raketi päästiku nupp ei ole punane nagu James Bondi filmis nähtu.
See tuumalöögi kindel luuk avanes vajadusel 8,5 sekundiga. Taamal paistev veok ajas end püsti ja poetas raketipoisi šahti. Šahti sügavus 45 meetrit.
Aitab praegu küll. _________________ Terve aasta poole aastaga
Viimati muutis Sm.Tihhonov (P mai 15, 2016 5:07 pm), kokku muudetud 2 korda
Liitunud: Nov 04, 2004 Teateid: 1130 Asukoht: Tartu
Postitatud: P mai 15, 2016 10:35 am Postita teema:
Olen kindel, et sm. Tihhonov suudab seda paremini kirjeldada ning teema vääriks paremate piltidega illustreerimist, sest ma ei teinud pilte üldse päris kehvadest teelõikudest, kuid Ukraina teede problemaatika on nii hull, et ma ei teagi, kuidas siin nüüd Eurovisioon maha peetakse.
Näiteks kui kellelgi tuleb mõte, et võiks naljaviluks Zaporožjesse sõita, tasub tõsiselt korra uuesti mõelda.
Odessa (~1 000 000 inimest) ja Zaporožje (~700 000) inimest) vaheline peamagistraal on selline, et umbes 500 kilomeetri läbimiseks kulus meil ~14 tundi, millest vaid kuni 1,5 tundi olid puhkepausid.
Kolmanda käiguga sõitmine siinseil maanteedel tundub metsiku kihutamisena. Teekatet on umbes 4-5 korda lapitud ja lapid on ka ära lagunenud ning kogu tee on ühtlaselt kaetud sügavate terava servaga aukude ja mõradega, mis vähegi kiiremal sõidul purustavad rehvi ning velje ja halvemal juhul ka silla.
Meie saak seni on neli kõverat velge (3 nendest valuveljed) ja 3 lõhutud või tõsiselt vigastatud rehvi. Kõik me Volga amordid ja sillapuksid on tänaseks sellised, et omaniku ainus küsimus on, et kas autot saab veel kodus kuidagi taastada või tuleb ta üldse ära visata. Samas sõita ja edasi liikuda tuleb ning olukord on umbes selline nagu karussellil, kui Sul on juba väga paha, aga maha ka minna ei saa.
Teeäärses suurimas tankla- ja söögikohaparklas jäi veoauto Kamaz näiteks auku kinni ja jääb arusaamatuks, kuidas kohalikud siin iga päev aastast aastasse liigelda jaksavad. Mõni jõukur sealjuures sõidab veel Touaregi või Q7-ga. Müstika.
Ma poleks seda jutu põhjal ise ka uskunud, aga suured maanteed ja peamagistraalid on ilma liialdamata nii hullud, et inimesed on omaalgatuslikult maantee kõrvale põllule sisse sõitnud paralleelsed rajad, mis kannatavad palju kiiremini liikumist ja mis ei lõhu nii meeletult autot. Neid põlluradasid ei ole kahjuks kogu tee ulatuses ja ilmselt halva ilmaga seal ei sõidaks, aga kui vähegi võimalik, tasub neid kasutada - vähemalt jääb auto terveks.
Liitunud: Nov 08, 2004 Teateid: 2784 Asukoht: Telliskivi, Viimsi
Postitatud: P mai 15, 2016 10:53 am Postita teema:
Pärast raketibaasi külastust tekkis äkki idee, et "seltsimehed, mis oleks kui põrutaks õige Odessasse". Tehtud mõledud. Odessa on äge.
Viis volgaturisti mahuvad edukalt koos sohvriga ühte taksosse. Kuigi pikem sõit nõuab pärast veidi taastumist.
Hotell oli kaheksakümnendad omas mahlas. Naturaalne nostalgia. Midagi polnud ära rikutud. Rõdupiire loksus, duširuumist vesi ära ei läinud, madrats kägises. Aga hea oli see, sm Tarakanovit ja preili Prussakovat polnud kodus. Nojah, meie ürituse formaati antud stiil sobib aga väga tihti ei viitsiks.
Teekond Odessast Zaparožiasse kujunes oodatust raskemaks. Hommikul tundus, et mis see siis teha pole. Vahemaa oli umbes 500 km. Teadsime, et tee võib olla kehva, seepärast asusime teele juba hommikul kell 9. Elu tundus lill ja ma juba kujutasin ette, kuidas ma istun kell 6 järgmise hotelli lobibaaris ja avan esimese õlle. Algul polnud teel väga vigagi.
Edasi ta natuke halvenes.
Ja siis halvenes ta veelgi.
Ja asi läks aina hullemaks. Tee peal olid kohati niisugused asfaltitüünid, et ulatusid Volgale poole küljeni. Teekatet kui niisugust enam polnud. Liikumiskiirus oli hullematel lõikudel alla 20 km/h. Parematel sai korraks lasta isegi kolmanda käiguga umbes neljakümnega. Ja oluline on rõhutada, et mei ei sõitnud mitte mingit suvalist külateed, vaid see on Odessa-Dnepropetrovsk maanteel. Tee, mis ühendab mitme miljoni elanikuga linnu. Osades kohtades oli tee nii hull, et inimesed oli ise põllu peale uue tee sisse sõitnud.
Asi tundus proovimist väärt ja need lõigud olid väga hästi sõidetavad. Kahjuks polnud neid põlluteid kuigi palju.
Sõitsime seda 500 km kokku 14 tundi. Meie autol lisandus bilanssi kaks lõhutud velge ja vähemalt üks rehv.
Sealjuures on oluline mainida sedagi, et viimased päevad meil enam laadimist polnud ja oleme sõitnud puhtalt akude pealt. Tankimise ja tühjendamise pauside ajal vahetasime ka akusid.
Zaparožija linnas oli äge autofestival. Kohal oli ca 130 autot. Ja ürituse võib võtta kokku sõnadega "erinevus rikastab". Aga estoonetsitest tehti hetkega sisuliselt rahvuskangelased. Gazik ja Andrus andsid intervjuud vähemalt viiele televisioonile ja meid kiideti läbi valjuhäädite iga 20 minuti tagant.
Asi päädis veel sellega, et kolm meie meest löödi kasakateks.
Kuna me juba nagunii tähelepanu keskpunktis olime, otsustasime veel rahvale tsirkust korraldada ja lammutasime otse näituseplatsil oma geneka maha. Tegime seda stiilselt ja valgete särkidega. See oli peaaegu ürituse nael, mida kommentaariti otse läbi valjuhääldite ja kaamerad filmisid. Kangelased kangelaslinnast Tallinn.
Puhkehetk Volga limusiinis, mille omanikul oli uhke tunne lubada kangelasi oma polstrile.
Hotell Inturist Zaparožija. Mõnus hotell ja väga hea restoran. Päriselt ka. Genekas muidugi korda ei saanud, seega lammutasime autot veel ka maja ees äärekivi peal. Alla ei anna.
Liitunud: Nov 13, 2004 Teateid: 1325 Asukoht: Tartu
Postitatud: P mai 15, 2016 10:56 pm Postita teema:
Eee...saabusime just paadimatkalt.
Aga tänan kaasseltsimehi, kes kõik siiani edukalt sadulas on püsinud ja mind välja on kannatanud.
Karussellisõit jätkub. _________________ AADU KADAKAS
psü-psühhiaater(suiti maal, enamust aega hullumajas) Abiliin ja nõustamine GSM 534 97951
Liitunud: Dec 09, 2007 Teateid: 551 Asukoht: Rapla mk.
Postitatud: N mai 19, 2016 2:40 pm Postita teema:
Kuidagi külmaks on jäänud kaaskodanike reaktsioonid või muljed antud teema osas.Sai just Sm. Zaparovile nimeliselt jäädvustatud MAZ autosi aga reaktsiooni pole ! Pole hullu,mina tuntsin ennast eriti hästi ukraina piiril kui passikonproll ütles et on mind telekas näinud.Tänas meid, et just nende piiri tulime kolme eesti volgaga. Meist oli kogu riigi tv. kõva promo teinud.Äge ikka.
Liitunud: Nov 13, 2004 Teateid: 1325 Asukoht: Tartu
Postitatud: N mai 19, 2016 3:25 pm Postita teema:
Uno, kasakad alles taastuvad ja reageerivad viivitusega
Aga Teeamet näiteks ei läinudki Tallinna, vaid kutsus hoopis naise Tartusse. Siis sai sujuvalt jätkata järgmine päev Volgaga sõitu veel Tartu linna peal ja mu juurde ühiselt garaaži minna. _________________ AADU KADAKAS
psü-psühhiaater(suiti maal, enamust aega hullumajas) Abiliin ja nõustamine GSM 534 97951
Liitunud: Nov 13, 2004 Teateid: 1325 Asukoht: Tartu
Postitatud: N mai 19, 2016 7:44 pm Postita teema:
Juba on miskit muutunud peale meie reisi- Dnepropetrovsk on nimetatud Ülemraada otsusega ümber Dnepriks.
Sama otsusega nimetati veel (dekommuniseerimisseadusega kooskõlas) ligi 300 kohanime ümber. _________________ AADU KADAKAS
psü-psühhiaater(suiti maal, enamust aega hullumajas) Abiliin ja nõustamine GSM 534 97951
Liitunud: Nov 13, 2004 Teateid: 1325 Asukoht: Tartu
Postitatud: N mai 19, 2016 9:34 pm Postita teema:
Väljavõte keskajakirjandusest:
Vene keelset juttu foorumi seaded kahjuks ei lasknud panna. Hakkas mulle miskist "debugist" ja "errorist" rääkima _________________ AADU KADAKAS
psü-psühhiaater(suiti maal, enamust aega hullumajas) Abiliin ja nõustamine GSM 534 97951
Liitunud: Nov 13, 2004 Teateid: 1325 Asukoht: Tartu
Postitatud: N mai 19, 2016 9:37 pm Postita teema:
Vene keelset juttu foorumi seaded kahjuks ei lasknud panna. Hakkas mulle miskist "debugist" ja "errorist" rääkima _________________ AADU KADAKAS
psü-psühhiaater(suiti maal, enamust aega hullumajas) Abiliin ja nõustamine GSM 534 97951
Sa ei saa teha algatada uusi teemasid selles foorumis Sa ei saa vastata teemdaele selles foorumis Sa ei saa muuta oma teateid selles foorumis Sa ei saa kustutada oma teateid selles foorumis Sa ei saa hääletada küsitlustes selles foorumis
volga.ee ei vastuta foorumis tehtud postituste eest. volga.ee jätab endale õiguse kustutada ja redigeerida
kommentaare, mis ei vasta sisult headele tavadele.