Komandeeringuaruanne: Tallinn-Moskva-Tallinn

Sm.Tihhonov · Postitatud: R nov 16, 2007 4:27 pm Postita teema:

Artjom joonistas lõunalauas kaardile meie marsruudi, millega pidime linnast välja saama. See pidi väga lihtne olema. Innukalt vedas mees jooni ja nooli kaardile, kuni lõpuks oli mul täiesti segi kogu pilt. Saanud joonistusega maha, ja nähes minu kivistunud pilku teatas ta lohutavalt, et asi pole üldse nii hull. Et linna piirini on tegelikult ainult 40-45 km (tühiasi: Tallinn-Rapla ots) ja tuleb sõita ainult peamagistraalidel (lapsemäng: 6-10 realised teed ... khm ... ja seda mõlemas suunas).

Mees andis parooli, kuidas selle Volgaga Moskvas sõita nii, et miilits kinni ei pea. Tuli välja, et tuuning polnud ilmaasjata. Auto oli muudetud üks ühele FSB auto koopiaks ning õigeid tulesid ja muid paroole kasutades ei puutuvat teda keegi. Samuti ütles, et kui maanteel peaks ükski miilits peedistama hakkama, siis kindlasti helistaksime talle. Kasvõi öö läbi. Et ta räägib miilitsaga ise siis. Miilits on miilits – koer, toitumisahela alumine lüli ja ... ne bizdii...

Alustasime siis Gazikuga teed. Kaart oli meil mingi ilge plakat. Lahti voltides umbes 4 ruutmeetrit. Märkisime kaardile alguspunkti ja stardi kellaaja: 14:45. Artjom surus veel kätt, lubas, et kindlasti helistame-kirjutame. Lõpetuseks veel viimane lohutus, et praegu on parim aeg minekuks – veel pole ummikuid...

Keerasime teele välja ja otsejoones ummikusse. Varsti märksisme kaardile uue kellaaja: 15:30. Auto odomeetri järgi olime sõitnud juba 1,2 km. Et siis „ei olnud” ummikuid. Lõpuks selgus esimese ummiku otsene põhjus – tee viis läbi busside lõpp-peatusest ja bussid seisid lihtsalt tee peal. Ja vahepeal tagurdasid ja vahepeal seisid risti ja vahepeal kolmekesi kõrvuti.

Moskva liikluse eripära on see, et pidevalt vahetatase ridu. Nagu tundub, et kuskilt saab kiiremini, nii kohe ka reastutakse. Alati ootamatult ja välkkiirelt – muidu äkki ei lasta vahele. Ja teine eripära on õudne „pressimine”. Kedagi ei koti, mis suunas mingi rida peab liikuma. Kui näiteks enne oli vasakpoolne rida kiirem, kuid paarisaja meetri pärast on vaja hoopis paremale pöörata siis pöörataksegi. Kasvõi diagonaalis keset ristmikut – pohui. Ja kui tekivad ummikud, siis alles tõeline pressimine algab. 6-realine tee sõidetakse kohe 10-12 realiseks. No nii palju kui üldse kõrvuti mahub. Autosid seisab risti-rästi, kõik on tihedalt koos ja mingid suunatuled vilguvad. Keegi nagu ei pahanda ka. Kui ikka on vaja vasakule pöörata ja vasakule pööramise real on punane ees, siis sõidetakse otsesuuna rajal kuhugi rea etteotsa, plokitakse siis ära ka otsesuunal minev rida ja oodatakse kuni vasakpöörde rida liikuma hakkab. Tagant tulijad ei pahanda. Lihtsalt pressitakse kõrvalt mööda.

Üldiselt oli see kõik veidi karm. Eriti asjaolu, et mul oli originaalvärviga Volga, mida ma ei soovinud üle värvida. Pikapeale saime pressimise selgeks. Tuli lihtsalt eriti ülbelt kõrvalrajale vajuda ja kogu lugu. Ja kui oled juba poole autoga kõrvalrajale pressinud, siis see veel ei tähenda, et oled vahele saanud. Sest sinu kõrval olev auto tõmbab ka omakorda veidi kõrvale ja litsub sust ikkagi mööda. Tagumisel pole enam pääsu – peab vahele laskma. Ja kui oli näha, et kõrval mees ikka ÜLDSE ei lase, siis polnud mõtet rohkem suruda ka. Kakelda ei olnud meil kavas ja Artjom võttis kurika ka ära. Ma saan väga hästi aru, miks meie Volga pisike originaalpeegel juhiuksel oli asendatud suurte peeglitega mõlemal poolel. Ilma nendeta on Mosvas vist väga raske.

Kell oli 16:15. Olime sõitnud 15 km.

Olles üleni higine sellest liiklusest ja jubedast pressimisest püüdsime leida labürindis õiget teed. Gazik mattus kõrvalistmel kaardi alla, püüdes üheaegselt tabada nooli kaardil ja tänavasilte. Välja ta palju ei näinud, kuna lisaks kaardile oli tal akna ees ka suur transiitnumber. Jäi ainult läbipaistmatu must küljeaken. Siis kui nägime vajalikku pööret, olime sellest juba mööda sõitnud. Tagasi pöörata ei saa, sest ees oli juba paari km pikkune tunnel. Seega panime Artjomi poolt koostatud marsruudist ikka täiega rappa. Gazik püüdis meelehetilikult leida õigeid alternatiivseid teid. Alati see ei õnnestund. Kõrval puhkis tige Tihhonov, kes nõudis vastuseid: „Kus krt me oleme?!”, „Ütle kas sa krt ise üldse tead kus me oleme?!” „Põrrgu see oli ju see teeots, kust me pidime pöörama!!!”, „MA EI SAA TAGASI PÖÖRATA!!!”, „Krt ma ju ütlesin, et see POLE SEE TEE!!!”. Mees oli kõrval oma häda all juba kortsu vajunud. Mõnikord tuli ka tagasi pöörata. See polnud raske. Lihtalt tuli vasakus reas suvalisel hetkel seisma jääda ja siis sobival hetkel nina ees vastassuunda põrutada. Alati kuidagi sai.

Üldiselt läks närv ikka nii ära, et insuldist palju puudu ei jäänud. Ja see kõik tundus lõputu. Viimaks näis, et kõik on õige. Olime jõudnud mingile peamagistraalile, mis viis linnast välja. Tee numbrid ei tundunud küll päris samad, mida ma mäletasin, kuid vahet pole. Kell oli 19:00 kui jõudsime linna piirile. Minul juba ajud valutasid. Gazikul oli juba tund aega tagasi ilge põiekas, kuid ... tänavale ei lase ju. Otsustasime premeerida ennast McDonaldsi peldikuga. Gazik kiunus õnnest. Saab süüa ka. Minul oli närvivapustusest tervis nii ära, et magu pööras ennast sees küljelt-küljele nagu kuivale jäänud karpkala.

Gazik läks burksi tooma, mina jäin autosse atlast sirvima. Enda suureks pettumuseks avastasin, et olime ikkagi sõitnud linnast välja valet teed mööda. Ei no tore. Nüüd oli valida, kas sõidame tagasi linna või jätkame liikumist Riia asemel hoopis Peterburi suunal. Eelistasime teist varianti. Sõitsime linnast välja. Linna sisenev ummik vastassuunal oli umbes 10-15 km pikk. Kasutades kohalikke maanteid, jõudsime ca 100km ringi järel viimaks välja kauaoodatud Moskva-Riia kiirteele. Kell oli umbes 21:00, kui Volga tuled hakkasid näitama teed kodu poole.

Kuidagi rahulikum hakkas. Kui juba paarikümne kilomeetri pärast nägime niisugut märki:

Sm.Tihhonov · Postitatud: E nov 19, 2007 9:23 pm Postita teema:

Kui lõpuks vajalikule kiirteele jõudsime, oli piirini sõita umbes 700 km. Ja öö oli just alanud. Moskva-Riia kiirtee on küllaltki kehvas korras tee. Kuigi mitte nii jube kui me kartsime. Teeveerel olid mäletatavasti kollased märgid, et "avariiolukorras tee - soovitav kiirus 50km/h". Nad olid ainult 10 km lõigu kohta. Ja siis pärast seda oli jälle uus märk. Ja nii ikka pea kõikjal. Lõpus, kui tee läks kehvemaks, siis enam märke ei pandud. Kuid Volgaga kannatas täiesti sõita.

Võtsime rahulikult. Valisime kiiruseks umbes 80-85 km/h. Kaherealist teed ei jätkunud kuigi kauaks ning peagi muutus tee kitsaks. Ikka ebameeldivalt kitsaks. Veoautosid oli palju, neist mööda saada raske ja seetõttu ei hakanud eriti kiirustama. Üsna rutiinne sõit oli küll. Olin juba kohaliku aja järgi kella 14:45st roolis olnud (ca 7 tundi). Forsseerinud läbi Moskva ja ees ootas veel ca 1000 km kojusõitu. Gazik tundus ka väsinud, jutt oli kuidagi nõrgaks jäänud.

Veidi muretsesin sellepärast, et meil oli ju tegemist ilma numbrimärkideta autoga. Transiitnumber paistis küll esiklaasi tagant, ent taga oli täiesti pigimust klaas. Kui ma Artjomi tählepanu sellele juhtisin, teatas ta resoluutselt, et Venemaal on "zakon" - transiit peab olema LIIMITUD (mitte lihtsalt kinnitatud) klaasi SISEMISELE küljele, ees vasakul, taga paremal pool. Aga Venemaal pole seadust, mis väidaks nagu peaks tagumine klaas läbi paistma. "ja kui peedivad - helista!" Oleks mul ka nii palju propuskeid taskus kui temal, siis ma oleks ehk ka nii enesekindel. Aga mul propuskeid polnud, olid ainult dollarid - zeljoonõje blin.

Lõpuks Gazik elavnes - teatas, et tal on kõht tühi. Mul oli ikka veel janu - ilmselt sellest palavast rongis veedetud ööst. Mõnekümne kilomeetri järel jõudsime tanklasse.

Gazik pürstis minema - süüa otsima.

Siit on näha ka see, kui palju tagaklaasilt transiitnumbrit paistis Smile

Mina lasin auto ära tankida. Jah, kell 11 õhtul oli tanklas tööl tankija. Vana jukerdas ilgelt selle tankimisega. 3102 üleval asuv tankimisava on paras piin - lööb püstoli pidevalt lukku. Mees vandus neid Volgasid kuid tegi töö ära. Mina tegin samal ajal mõned pildid. Kuna Gazik oli endiselt kadunud, siis tuli tankija minuga juttu puhuma. Teda huvitas väga minu fotoaparaat (tavaline väike digi-seebikas). Vaatas ja imestas, et kuidas ikka nii, et teed pildi ja kohe vaatad. A millal siis film ilmutatakse? Ta oli kuulnud küll, et sellised aparaadid on olemas, kuid ise polnud näinud.

Sõitsime edasi. Sadu klomeeterid kottpimedat Venemaad. Päris nüri oli. Eriti imelik on see, et võib järjest sõita 100 km või isegi rohkem ja ei näe mitte ühtegi maja. Ainult pime mets ja hundid. See tekitas veidi hirmu. Kuid õnneks olin selle aja peale õppinud juba oma uut Volgat usaldama - tehnika tundub olevat korras. Ja kuigi igaks juhuks olid kaasas vatipüksid ja kampsun, oli meil kabiin seest soe.

Paarisaja kilomeetri pärast Gazik jälle elavnes - teatas, et tal on kõht tühi. Leidsime järgmise peatuspaiga. See oli juba Moskvast ca 400 km väljas ja hoopis teist masti koht. Ilge pardak. Bensiinijaamas polnud tankijat, oli vaid uimane pahur tädi. Minu tähelepanu köitis Zil veomasin, millel oli teine mootor kastis. Ilmselt tagavaraks, kui teel midagi juhtub. Süüa pidi saama "seal eemal". Seal oli siis vana ja jube tellistest hoone, kus ukse kohal põles väsinud hõõglamp. Trepil magas (!) mees ja tema taga tegi naine suitsu. Ühe kõrvaga peni oli küll nööri otsas, kuid nöör ulatus ukseni. Läksime sisse. Sees oli suitsuvingust hall tuba, kus oli neli inimest. Baaridaam, siis üks vend, kes peksis mänguautomaati, ning ühe laua taga umbes 50 aastane paarike kes ... khm ... noh kuidas seda nüüd öelda ... naine istus mehe süles ja neis oli koos hea. Ühesõnaga tavaline bensiinijaama söökla.

Võtsime liha friikartulitega ja läksime "salongi". Salong oli peen koht. Seal oli laud ja kaks tooli ning seal kõrval diivaninurk. Diivan oli nii p...ses, et mina julgesin istuda ainult serva peale. Oleks sinna hooga mugavalt istuma potsatanud, oleks ilmselt kukkunud diivani sisse. Tuli toit. Mina ei teinud vahet friikartulitel ja lihaviiludel. Mõlemad olid hallid. Võib olla oli see kehvast valgusest. EI , ka maitsel polnud vahet. Käisin korra aknast vaatamas, kas Volga on maja ees alles. Sõin edasi. Salati jätsin järele. Kadusime. Mees oli ka trepilt kadunud.

Lõpuks jõudsime ristmikule, kus keeras üles Pihkva peale. Sealt alles läks tee halvaks. Ja veel kitsamaks. Lisaks hakkas iga paari kilomeetri järel olema küla. Irooniline oli see, et külat eristas tavalisest metsast see, et seal oli enne valge märk ja pärast valge märk punase triibuga (küla lõpp). Aga MAJU ei olnud. ÜHTEGI!!! Ja nii kogu aeg. Õnnestus läbida ka mitu miilitsate kontrollpunkti. Need on head kohad. Sõites rahulikult mööda pimedat maanteed, näed eemal valgustust. Tähelepanu ei tohi siiski kaotada, sest ootamatult on teel ees betoonplokid. Need on pandud, et hoogu pidurdada ja nendega tõmmatakse tee kitsamaks (veel kitsamaks) kokku. Kiiruse piirang 30 km/h ja sõidad läbi pro¸ektoritega valgustatud ala. Mendid siis nopivad sealt keda vaja. Imekombel me pääsesime kõigidest mendiputkadest puhtalt läbi. Ühes kohas nägin peeglist, kuidas mees kargas teele ja vaatas meile järele, kuid siis lõi löödult sauaga "sada taala läks tra".

Ja nii me jõudsime piirile. Kell 7:30 kohaliku aja järgi. Olin siis roolis olnud ca 17 tundi. Natuke liiga väsinud, et võtta hinge Vene piirivalvurite erakordselt halba käitumist. Õudselt jube seltskond. Värdjad. Gazik säilitas eriti külma närvi ja suutis jääda nendega viisakaks. Mina ei saanud nagunii midagi aru, mida nad rääkisid.

Eesti poole peal käis asi eriti lihtsalt. Kontrolliti passi, vaadati pakiruumi ja öeldi "head teed". Keerasime kellad tagasi oma aega ning 26. oktoobri hommikul kell 07:25 sõitsime Volgaga üle Eesti piiri.

Gazik võttis üle ja sõitis Tartuni. Sealt läks koju magama. Mul oli veel Tallinna ots ees. Tundsin end liiga väsinuna ja pingelangusest poolenisti lollina, et sõita rohkem ei tahtnud. Läskin hoopis sõpradele külla, kes peavad Tartus autokauplust. Üllatuslikult ilmunud Volga tekitas palju furoori vanemate ja nooremate seas (keegi peale paari inimese ei teadnud kogu operatsioonist ju midagi). Endal oli kuidagi liiga hea tunne. TEHTUD!

Esimene pilt Eestis - Tartus Karlova autoaias

Alles hiljem saime teada, et Eesti piirivalvurid ei saanud asjadest õieti aru ning nad lasid meid riiki kogemata. Meil jäi läbimata kogu tollivormistuse kadalipp. Koht, kus Grupp Seltsimehi on istunud vist ca 5 tundi. Hiljem pidin tollis selle kohta seletuskirja kirjutama, et kuida krt ma selle autoga üldse riiki sain??? Meil polnud õrna ettekujutustki sellest, et oleme autoga Eestis täiesti ebalegaalselt ning meil pole isegi kehtivat kindlustust. Seega suutsime segamatult sõita ca 300 km, ühest Eesti otsast teise ilma numbrimärkideta ja kindlustuseta autoga.

Kõik.

See teema enam ei järgne. Edasi juba teises teemas.




Kodu	Foorum	Galerii	Kontakt	Kuuluta




Copyright © by Volgaklubi koduleht 2004 Kõik õigused reserveeritud