Volgaklubi kodu Forums-viewtopic-MTJ juhataja GAZ 21
Kodu
Foorum
Galerii
Kontakt
Kuuluta
  


· Avalehele
· Klubi tutvustus
· Liikmete nimekiri
· Ürituste kalender
· GAZ Ajalugu
· GAZ Mudelid
· Volgad meedias
· Maailm ja mõnda
· Ümberehitused
· Tehnoabi
· Uudiste arhiiv
· Lingid
· Kasutajate nimekiri
· Foorum



Praegu on, 241 külastaja(d) ja 1 kasutaja(d) kes on praegu portaalis.

Sa oled Anonüümne kasutaja. Sa saad registreerida vabalt vajutades SIIA


Volgaklubi foorum :: Vaata teemat - MTJ juhataja GAZ 21
Galerii  Laadi pilte serverisseLaadi pilte  OtsiOtsi   ProfiilProfiil   Logi sisse, et kontrollida oma privaatsõnumeidLogi sisse, et kontrollida oma privaatsõnumeid   Logi sisseLogi sisse 

MTJ juhataja GAZ 21
Mine lehele Eelmine  1, 2, 3, 4 ... 16, 17, 18  Järgmine
 
Uus teema   Vasta sellele teemale    Volgaklubi foorum -> Lugejate autod
Vaata eelmist teemat :: Vaata järgmist teemat  
Autor Sõnum
MTJ juhataja
Seltsimees
Seltsimees


Liitunud: Aug 07, 2007
Teateid: 437
Asukoht: Tallinn

TeadePostitatud: E mär 09, 2009 9:22 pm    Postita teema: Vasta viitega

Nagu lehm libedal jääl
Just selline tunne oli, kui üritasin töökoja õues Volgale teise põse päikese poole pöörata. Kui tõsiste Volgade omanikud käivad ikka asfaldile triipe vedamas, siis mina tegin neid vene slikkidega vaevaliselt jää peale. Ainult liiva abiga pääsesin tagasi garaazhi. See tuletas meelde ammuse aja, kui iga talvise Volga pagasiruumis pidi olema raskuseks ja libedusetõrjeks liivakott. Ühel koolivennal olevat sõitnud kaasa saksa shassiitraktori malmist lisaraskused. Ega meil polnud sellel ajal kuskilt neid naelkumme võtta. Tavalisigi sai järjekorra alusel. Mäletan, et esimest korda kuulsin imelikku sirinat Toomas Leiuse Volga möödumisel ja ei saanud aru, mis sellist häält tekitas. See juhtus 69.aastal.

Tegelikult oli autot vaja tuulutada, et saada lahti jubedast pahtlitolmust, mis katuse lihvimisest kõik kohad garaazhis täitis. Oma paar potti pahtlit sai harjutamiseks kulutatud. Päris valmis katus veel ei ole, aga kruntvärv sai peale lastud ja nüüd on peenemate värkidega viimistlemine veel jäänud. Täitsa kobe paistis ja endalegi hakkas tulemus meeldima. Ise plaanisin edaspidi pritspahtliga katta, aga kogenumad mehed soovitavad täitekrunti. Täitekrundiga mul seni kogemused puuduvad, kuid eks elukesteva õppe koolitusraha tahab ka kulutamist.
Tagasi üles
Vaata kasutaja profiili Saada privaatteade Saada e-kiri
Volgaomanik
Seltsimees
Seltsimees


Liitunud: Jul 04, 2006
Teateid: 142
Asukoht: Tartu

TeadePostitatud: E mär 09, 2009 10:31 pm    Postita teema: Vasta viitega

Tõsi ta on, et pritspahtlit ei kasutata enam seetõttu, kuna tänapäevased täitevkrundid on oma koostiselt juba nii "tummised", et teevad põhimõtteliselt sama töö ära.
Tagasi üles
Vaata kasutaja profiili Saada privaatteade Saada e-kiri Külasta postitaja kodulehekülge
MTJ juhataja
Seltsimees
Seltsimees


Liitunud: Aug 07, 2007
Teateid: 437
Asukoht: Tallinn

TeadePostitatud: P mär 22, 2009 10:01 pm    Postita teema: Vasta viitega

Küljekarbi õgvendamine
Keegi kaasfoorumlastest tundis juba muret, kas mul selle auto tegemiseks ikka aega jääb. Tempot võttis maha gipp. Enne viimistlemist on jäänud mõned väikesed keevitused, mis peavad välihooaja alguseks tehtud saama.
Üks küljekarp oli kunagi kivide otsas veidi lapikuks muljutud ja vajas enne värvimist õgvendamist. Laos leidub ka päris uusi karpe, aga käsi ei tõuse tervet asja minema viskama. Seda karpi oli kunagi veidi heebliga taastatud ja lävepakus avagi suuremaks tehtud, kuid minu jaoks mitte piisavalt. Traditsiooniliselt lähenen sellistele probleemidele õhukese kettaga lõikuriga ja eemaldan ainult kahjustatud piirkonna. Seejuures lõikasin uksevaltsist madalamalt, sest siis on serv-servaga keevisõmblust lihtsam teha. Eemaldatud tükki rihtisin alasil, mille seejärel keevitasin tagasi pideva õmblusega (hajutatud jupikeste kaupa), mida jahutasin suruõhuga. Üllataval kombel ei tõmmanud keevisõmblus piisavalt palju kokku ja tükk jäi ootamatult hoopis vaevumärgatavalt kõrgemaks. Käiaga ja lamellkettaga sai pind tasandatud ning epoga krunditud.
Tagasi üles
Vaata kasutaja profiili Saada privaatteade Saada e-kiri
Velts
Seltsimees
Seltsimees


Liitunud: Sep 18, 2008
Teateid: 97
Asukoht: Kabala k, Türi v, Järvamaa

TeadePostitatud: E mär 23, 2009 8:54 am    Postita teema: Vasta viitega

Küljekarpi saab muidu ka lahtilõikamata sirutada,kasutades nn antivasarat(mina kutsun seda riistapuud nii,kas see õige nimi on,ei tea).See on selline riistapuu,mis koosneb vardast,mille peal liigub mingi rauakolakas,varda ühes otsas on keevitatud mutter,kuhu vastu see rauakolakas põrutab,kui seda hooga liigutada.Varda teine ots keevitatakse mõlgi põhja kinni ja rammimine võibki alata.Kui mõlk on pikem,siis saab kasutada plekiriba mis punktitakse pikki mõlgi põhja ja umbes keskpaika keevitatakse see antivasar kinni ja samamoodi võib rammimine alata.Juhul kui said aru millisest riistapuust ja selle töövõtetest rääkisin,siis pilte ehk ei hakka tegema,aga ega see mulle raske ka pole,vist isegi peaks kuskil teises arvutis ka video olema töökäigust.
Tagasi üles
Vaata kasutaja profiili Saada privaatteade Saada e-kiri MSN Messenger
Volgaomanik
Seltsimees
Seltsimees


Liitunud: Jul 04, 2006
Teateid: 142
Asukoht: Tartu

TeadePostitatud: E mär 23, 2009 12:06 pm    Postita teema: Vasta viitega

Velts kirjutas:
Küljekarpi saab muidu ka lahtilõikamata sirutada,kasutades nn antivasarat(mina kutsun seda riistapuud nii,kas see õige nimi on,ei tea).


See agregaat peaks ilmselt lööktõmmitsa nime kandma.
_________________
http://autoblogi.blogspot.com
Tagasi üles
Vaata kasutaja profiili Saada privaatteade Saada e-kiri Külasta postitaja kodulehekülge
MTJ juhataja
Seltsimees
Seltsimees


Liitunud: Aug 07, 2007
Teateid: 437
Asukoht: Tallinn

TeadePostitatud: E mär 23, 2009 6:51 pm    Postita teema: Vasta viitega

Velts kirjutas:
Küljekarpi saab muidu ka lahtilõikamata sirutada.


Tänud heade nõuannete eest! Tunnistan, et see lööktõmmits ei kuulu minu tavaliste tööriistade hulka ja mulle isegi ei tulnud see mõttesse. Kindlasti oleksin kasvõi katsetamise pärast seda proovinud, kuigi vagu oli ca 40 cm pikk.
Tagasi üles
Vaata kasutaja profiili Saada privaatteade Saada e-kiri
diesel
Seltsimees
Seltsimees


Liitunud: Apr 04, 2006
Teateid: 101
Asukoht: maal

TeadePostitatud: T mär 24, 2009 6:24 pm    Postita teema: Vasta viitega

well, ma nüüd ei tea täpselt, äkki teil miskine sisteem, et vanu autosid tuleb vanamoodsalt remoda, aga seukseid mõlka aetakse tänapäe ikke spotteritega välja.
tegelt sai vene aegu ka seibe servapidi külge punktitud ja siis lööktõmmitsaga mõlke tagasi venitatud, toimis heaste. et siis kuna põhimõte on vanaaegsega sarnane, siis võiks spottida küll ilma süümepiinadeta.
Tagasi üles
Vaata kasutaja profiili Saada privaatteade Saada e-kiri
MTJ juhataja
Seltsimees
Seltsimees


Liitunud: Aug 07, 2007
Teateid: 437
Asukoht: Tallinn

TeadePostitatud: T mär 24, 2009 8:01 pm    Postita teema: Vasta viitega

diesel kirjutas:
võiks spottida küll ilma süümepiinadeta.

Tore, et on tekkinud väike sisuline diskussioon tehnoloogilisel teemal ka minu teemas.
Just täna käisin ühe professionaalse autorestauraatori juures ja rääkisin talle sellest karbi õgvendamisest. Ta tutvustas mulle oma spotterit ja selle võimalusi(venitusnaelu ja polte). Kindlasti oleksin seda moodust proovinud, kui näiteks kas või Volga-selts oleks selleteemalise töötoa kusagil läbi viinud, kus oleksin saanud seda ka praktiliselt proovida. Veel pole hilja, sest mu tööautol on karp korralikult mõlkis! Tegelikult olen ainult sm.Volgahuvilise blogist korra lugenud sellest riistast. Ma olen iseõppija ja tasapisi kogun uusi nippe, millega paremini taastada oma autot hobi korras.
Siiski ei olnud vana autorestauraator spotterist liiga suures vaimustuses ja pidas seda rohkem avariide taastamise tööriistaks, sest pind pidavat jääma üsna krobeline ja nõudvat ikkagi parajalt pahtlit. Seevastu peab tema MIG/MAG keevitust autode taastamise loomulikuks komponendiks. Mine sa võta kinni, mis antud situatsioonis parim tee oleks olnud, sest GAZ-21 küljekarp on minu mälu järgi valmistatud 1,6 mm plekist
Paraku polnud aparaati töökojas kaasas ja nii pole mul midagi teistele näidata.
Tagasi üles
Vaata kasutaja profiili Saada privaatteade Saada e-kiri
Sm.Tihhonov
Seltsimees
Seltsimees


Liitunud: Nov 08, 2004
Teateid: 2717
Asukoht: Tallinn Nõmme

TeadePostitatud: T mär 24, 2009 11:10 pm    Postita teema: Vasta viitega

Spotter jääb paksu plekiga veidi hätta. Minu kunagise musta 2410 küljekarpi ta ikka välja ei tõmmanud. Lõpuks keevitati ikka servapidi plekitükk külge, selle külge omakorda mingi nurkraud ning siis kolgiti täitsa tavalise vasaraga välja.

Mina ise olin siis veel nii kollanokk, et vaatasin eemalt ja mõtlesin, et "saaks ta selle jama juba kipelt tehtud, võiks minna lõpuks burksi võtma".
_________________
Terve aasta poole aastaga
Tagasi üles
Vaata kasutaja profiili Saada privaatteade Saada e-kiri Külasta postitaja kodulehekülge
MTJ juhataja
Seltsimees
Seltsimees


Liitunud: Aug 07, 2007
Teateid: 437
Asukoht: Tallinn

TeadePostitatud: T apr 28, 2009 11:40 pm    Postita teema: Vasta viitega

Avatud uste sessioon
Soojade saabudes algas ka MTJis avatud uste hooaeg. Ahju ei pea kütma ja uksed võib ilusa ilmaga valla lükata, ning auto päikese kätte ajada. Tuul ja suruõhk puhuvad pahtlitolmu kuskile kaugele-kaugele ja kopsud saavad töötada tervislikumas keskkonnas.
Viimasest postitusest on päris tükk aega möödas, kuid keda huvitaksiki see pahtelda-lihvi-pahtelda-lihvi jutt. Täpselt nagu selles laste Karate Kiti filmis:"Wipe and Wax,Wipe and Wax!" (tegelikult vist vastupidises järjekorras). Ega seda entusiasmi harrastajal rohkemaks ei jätkugi, kui ainult nädalalõppudel. Siis kulub töönädal taastumiseks ja jälle sammuke edasi. Mis nüüd viga lihvida? Võta millist paberit tahad. Kas kuiva või veepaberit. Isekinnituvat või tavalist jne. Oma esimese auto esimeste roostekohtade parandamiseks sain naabrimehelt peopesa suuruse tüki veepaberit, millega tuli kogu töö ära teha. Pahtliks oli siis nitropahtel, mis kuivas tükk aega ja kahanes lohku. Päris kõva kutina tundsin ennas siis, kui sain juba vene taldlihvija, mida sõbrad käisid mult laenamas.
Praegu olen töödega jõudnud staadiumisse, kus suruõhuga saab täitekrunti peale lasta. Tuleb tunnistada, et tunnen ennast jälle õpipoisina, sest katuse kruntimisel kuivab värv juba õhus ja tulemuseks on teraline kananahk. Selle pinna saab küll kenasti tasaseks lihvida, aga eks see üks värvi raiskamine on. Ilmselt on düüs väike ja peaksin püstolit vahetama.

Uus tiib ootamas täitekrunti

Viimati tegin seda tööd tosinkond aastat tagasi, kui oma viimasele VAZile kaubanduslikku välimust andsin. Siia juurde tuleb rääkida anekdoot nõuka-Eesti sigade viimasest soovist:"Matke mu kondid kodumaa mulda!". Point oli selles, et suurte seavabrikutega maalt saadeti liha mujale ja poed olid ikkagi tühjad. Analoogiat kasutades täitsin ka mina oma VAZ-i viimase soovi ja saatsin tema meigitud jäänused Venemaale. Äkki peaks selle Volgaga samuti tegema?
Tagasi üles
Vaata kasutaja profiili Saada privaatteade Saada e-kiri
MTJ juhataja
Seltsimees
Seltsimees


Liitunud: Aug 07, 2007
Teateid: 437
Asukoht: Tallinn

TeadePostitatud: E mai 18, 2009 8:55 am    Postita teema: Vasta viitega

Piitsa ja präänikuga
Auto kere viimistlustöödega on sellist masohistlikku enesepiitsutamist olnud piisavalt. Viimased mälestused kananahal täitekrundist polnud jõudnud ununeda. Vahelduseks tahtsin präänikuks midagi meeldivamat ja asusin mootoriruumi kallale nokitsema. Sellised kohad nagu akukonsooli alune ja poritiiva kinnitusääred vajasid veel viimistlust. Kui avalikel üritustel on kombeks tõsta kõik luugid üles ja näidata säravaid jõuallikaid, siis mina püüdsin piirduda vaid värviparandustega. Põhjendan sellega, et see koht autol võib olla algupärases olekus ilma silma riivamata. Samas näitab ehedalt sõiduki eluiga. Keegi tuttavatest liigitaski minu tegevuse tabavalt “hea tarbeauto” ehitamiseks. Nende värviparanduste tegemiseks pidin esmalt eemaldama radiaatori ja siis veel tiiviku ja siis ka mootori puhtaks pesema. Aga ütlemata mõnus tunne oli lõpuks võtta ja pritsida vigased kohad läikivaks kõvendiga tembitud autoemailiga. Ei mingit muret, kuidas ohutult kuumutada värvi, et ta ära kuivaks, aga ei hakkaks üles mullitama.
Oma esimeste autode värviparandusi tegin kas NC-nitrovärviga, mida tuli pärast hirmsasti poleerida või “kuuma” ML-melamiinvärviga, mida tuli kodustes oludes kuivatada prozhektorlampidega ja reflektoritega. Naabri Volga nihkus kord lampidele liiga ligidale ja kõrbenud värv ja pahtel tulid eemaldada. Paar korda on ilusa ilmaga saabunud ootamatu hoovihm ja siis on kiiruga kilekatuseid ehitatud. Ühel kolleegil oli kunagi toore värviga auto jäänud vihma kätte ja kogu pind oli kaetud väikeste rõngastega.
Kodustes tingimustes värvimiseks lisati kuumale ML-värvile erinevaid kemikaale, nagu eeter või isegi soolhape, mis aga võttis läike ja soodustas roostetamist. Kunagi katsetasin ML-värvi kuivamist proovilappide peal umbes kümne erineva lisandiga, millest siis parim oli Sadolini mööblivärvi kõvendi. Hiljem hakati Venemaal tootma spetsiaalset ML-värvi kõvendit, mida olen Peterburist ostnud ja mõned korrad edukalt kasutanud. Mälestusena kaugetest aegadest on MTJ laos seni veel ühe Volga jagu rubiinpunast (uskumatu, et seda tooni uue auto eest maksti müüjatele kunagi suuri altkäemakse!) ja paari takso jagu helesinist ML-värvi.
Minu nn. kolhoosi esimehe auto saab kaetud lihtsa Sadoliniga, sest seda müüakse vene retroautode toonides ja see sattus lihtsalt esimesena mu teele. Kunagi oli see parim, millest võisime unistada, nüüd tuleb seda asjatundjate ees häbeneda.
Värvimine hakkas seekord nii meeldima, et järgmisena sai viimistluse esimene poripõll, sest plaan on ninatükid valmis teha. See vajas eelnevalt veel täitekrunti, mis seekord sai vedeldatud ksüleeniga hästi vedelaks. Oh imet! Täitekrundiga kaetud pind jäi seekord ilus siidine. Proovisin krundiga tulemusetult katta ühte kriimu, mida ikkagi ei õnnestunud välja lihvida. Seega peavad olema kõik poorid enne kruntimist eemaldatud.
Kõvendiga värvisegu sai veidi palju valmistatud ja ülejääk läks tagatiivale esimeseks ilmutuskihiks, mis tõi mõned vead kenasti esile.
Akukonsool sai algupärase mati musta katte ka Sadoliniga ja kuidagi ei saanud jätta radiaatorit värvimata. Sellel lihtsalt oli enamus värvi pealt maha koorunud. Eks ta esialgu selles mootoriruumis võõrkehana tundub küll.
Selle nädalalõpu õige präänik oli vast selles äratundmises, et küllap saan tasapisi kogu auto värvimisega hakkama. Ikka väiksemate detailidega kätt harjutades, kuni lõpuks katusele ämbriga värv kaela valamiseni välja.
Tagasi üles
Vaata kasutaja profiili Saada privaatteade Saada e-kiri
MTJ juhataja
Seltsimees
Seltsimees


Liitunud: Aug 07, 2007
Teateid: 437
Asukoht: Tallinn

TeadePostitatud: P mai 31, 2009 3:46 pm    Postita teema: Vasta viitega

Ettevaatust kiirustades!
Kollase ajakirjanduse lugejate tungival nõudmisel kirjeldan oma enda viimaseid ebaõnnestumisi koos fotodega sündmuste keskpunktist. Päev enne “Ettevaatust, Auto!” üritust tahtsin töövõiduga saabuvat pidupäeva tähistada ja võtsin käsile teise tagakoopa lõpetamise. Lihtsalt välisserv oli talvel jäänud kinni keevitamata. Töö sujus nagu viperusteta. Mõned keevispunktid said siiski korra lahti lõigatud ja suurem surve tungrauaga peale pandud. Pilu läks sellest sedavõrd laiaks, et pidi mitme siirdega kokku keetma ja suruõhuga jahutama. Kes seda nüüd täpselt mäletab, aga lõpus läks ikka päris tulistamiseks sulametalli pritsiga. Igatahes keevitustööde lõppedes istus kaarevaltsi keskosa oma 5 mm ukse servast seespool. Raud oli kuumusega liiga kokku keenud. Vägisi tuli meelde võrdlus Koeru ART toodanguga. Suur plaan giljotiin riistakambrisse tagastada läks vett vedama. Pisar silma ei tulnud ja kui hullusti, siis uuesti!

Pärast teiste ilusate autode nägemist Virumaal hakkasid käed sügelema. Kaare keskosa sai kettaga uuesti lahti lõigatud ja õige asendi fikseerimiseks kahe tungrauaga ja koormarihmaga õigeks sikutatud. Lõikeservade vahel haigutas 5-6 mm tühimik, mis tuli täita metalliribadega ja kahe õmblusega. Sellest kujunes üks pagana ebameeldiv töö, mida võib pigem pasandamiseks nimetada. Tavaliselt näevad selliselt välja avariiliste kohtade taasatamised.




Minu noorusaastate menukirjanikul J.D. Salingeril on jutustus “Parim päev banaanikala püügiks”, mina ristisin oma päeva “Halvim päev banaanikala püügiks”. Kõigepealt jõudis tungraud kukkuda varbad siniseks, siis lendas käia alt sulametalli prillide taha otse silma. Tavaliselt tuleb sellisel puhul traumapunkti silmatohtrit tülitada, kuid seekord saan õnneks ilma hakkama. Ka keevisõmbluste mahakäiamiseks kasutatavad abrasiivkettad (kasutan peamiselt vene päritolu Luuga tehase omi) on mulle viimasel ajal sattunud liiga kõva sideainega ja nende pind ummistub kiiresti metalliga ja ketas enam ei lõika vaid ajab metalli siniseks. Selliseid kettaid tuleb puhastada vastu teemantpliiatsit käiates. Lõpuks sai ka gaasiballoon enne viimase punkti panekut tühjaks.
Viigid-vuugid hakkasid pärast sellist katsumust kenasti klappima, kuigi üks tõsine eesti mees oleks selle sõlme detailid uuesti teinud (varukomplekt kaari on laos olemas). Mina seevastu hakkan enda juures juba teatavaid kärsituse märke nägema ja nii tuleb sellisest värvi ja pahtli alla peidetud isetegemise ilust hetkel loobuda.
Järgmise tööna katsin katust värske täitekrundi kihiga. Jätkus endine tähtede seis – kõik, mis tuksi minna sai, see ka läks.
Alustasin valest otsast – segasin värvi kõvendiga kokku ja alles siis võtsin püstoli. Püstoli nõel oli kinni kuivanud ja remondi käigus lagunes kogu püstol osadeks. Järgmisena valitud püstol oli seadistatud jämedale düüsile ja proovitöö nägi välja nagu sooviksin autot pritskrohviga katta. Üks laost hangitud varuprits oli alles NLiidu tehasepakendis ja paksult kahurimäärdene. No mingi asjaga sai see valmis segatud kraam peale kantud, aga tulemuseks olid nii voolamisjäljed, pinnale kukkunud värvitilgad paagi kaane vahelt ja lõpuks ka veetilgad. Kuigi tühjendasin eelnevalt survepaagi veest, on atmosfääris nii palju niiskust, et kindlasti tuleb laost üles otsida üks veefilter.
Krunditud katust veega lihvides aga läks tuju paremaks, sest lõpuks tekkis tunne, et nüüd võiks hakata ilmutuskihti katusele kandma.
Tagasi üles
Vaata kasutaja profiili Saada privaatteade Saada e-kiri
MTJ juhataja
Seltsimees
Seltsimees


Liitunud: Aug 07, 2007
Teateid: 437
Asukoht: Tallinn

TeadePostitatud: K juuli 08, 2009 9:25 pm    Postita teema: Vasta viitega

Parim päev Banaanikala püügiks
Tõenäosuse järgi peaks keskmiselt pooltel päevadel õnnestuma õige jalaga voodist tõusta, aga tegelikkuses on neid õigeid päevi päris harva. Nüüd sattus olema üks tõeliselt hea päev vanasõidiki taastamiseks. Mina pean heaks päevaks sellist tööpäeva, kus lahendamist ootavate probleemide keerkus on veidi suurem olemasolevatest oskustest ja teadmistest. See tekitab otsingulise aktiivsuse, mida teooria nimetab ka KULGEMISEKS.
Pildimaterjal kahjuks jälle puudub, sest mind lihtsalt tõsteti pere ainukesest kaamerast välja, kuna proual oli ju tarvis jäädvustada meie last ja ka lapselast laulupeo rongkäigus (uues keelepruugis vist ühismatk või ühismarssimine). Lihtne on taibata, et vanaisa tegi oma panuse rahvusliku tehnikakultuuri säilitamiseks MTJis.
Kuigi olen juba tükk aega tegelenud värvimisega, siis olid mul kirsina tordi peale jäänud taastamata tagapaneelis olevad väikesed augud. Just päris poripõlle kohal oleva viigi peal. Seest ega pealt keevitada ei saanud, aga valgus kumas läbi. Tegelikult olin talvest saadik pead murdnud, kuidas seda korrektselt teostada. Autorestauraator soovitas poripõlle keevispunktid lahti puurida, et saada juurdepääs hävinenud paneelile. Seda teed pidasin liiga töömahukaks. Aja jooksul olin ennast selleks tööks varustanud ühe doonorauto tagumikuga ja päris tutika tagapaneeliga. Uuest paneelist tükki lõigata nagu ei raatsinud, sest mul ootab veel mõni Volga taastamist. Doonorit kasutades oleksin saanud säilitada kas paneeli või poripõlle ja midagi oleks jäänud puudu.
Hommik on õhutust targem! Hommikul tööd alustades sain äkki aru, et poripõlle võib paneeli küljest rahumeeli punktkeevituste kohalt läbilõigata ja samast kohast hiljem jälle tagasi keevitada. Nüüd avanesid tagapaneel ja raami põiktala oma viletsuses. Hävinud viigi tekitamiseks asendustüki sisse tuli jälle riistakambrist välja otsida sikemasin ja valtsrullid. Probleem oli tegelikult minu kui algaja jaoks veidi keerukam, sest tagapaneeli valtsitud soone profiil ei olegi sümmeetriline. Õnn oli seekord leidund tee MTJi õuele ja rullide komplektist õnnestus leida just sobiv paar ja vaherõngad, millega asendustükk valmis valtsida. Kukkus välja täpselt nagu rusikas silmaauku. Olen korduvalt näinud selliseid Volgasid, millel tagapaneel on näotult keevitatud või lihtsalt pahtlite ja hermeetikutega taastatud. Kui neid GAZ-21 taastajaid oleks rohkem, siis võiks MTJ neid nüüd lausa väikeseeriana valmistada.
Edasine oli juba rohkem rutiinne tegevus: raami põiktalasse sai sobiva suurusega tükk keevitatud ja selle peale paneeli sisse serv-servaga paras asendustükk. Väike möödapanek tekkis sellega, et tahtsin enda arvates liiga hästi teha: kruntisin tagapaneeli ja poripõlle kontaktpinnad enne kohale keevitamist ära. Vaatamata keevispunktide jahutamisele suruõhuga, hakkas kruntvärv kohati ikkagi kobrutama. Keevisõmblused hermetiseerisin mingi 999 mastikuga.
Nüüd võin öelda, et kere keevitustööd on selle auto kallal lõppenud ja ka pahteldamist vajab veidi-veidi ainult üks ukseava.
Tagasi üles
Vaata kasutaja profiili Saada privaatteade Saada e-kiri
Volgaomanik
Seltsimees
Seltsimees


Liitunud: Jul 04, 2006
Teateid: 142
Asukoht: Tartu

TeadePostitatud: N juuli 09, 2009 1:56 am    Postita teema: Vasta viitega

Ega see on jah paratamatu nähtus, et plekile kantud krunt hakkab keevitamisel kobrutama. Metalli temperatuur tõuseb ju momentaalselt.
Samas aga ei saa sellest üle ega ümber, kui on vaja näiteks ennem haljaks lihvitud ja siis krunditud tagatiibasid autole külge panna. Ütleme näiteks kasvõi GAZ 24 või Ladade puhul.
Lihtsam on mu arust see tiib enne seest-väljast erinevate kruntidega üle lasta, siis ta kere külge kinni punktida ja pärast need keevituskohad peale käiamist krundiga üle pintseldada, kui et keevitada tagatiib külge ning siis pea alaspidi ja ebaloomulikus asendis hakata seda kõnealust detaili seestpoolt lihvima, kruntima ja igasugu muud sadat imet tegema.
_________________
http://autoblogi.blogspot.com
Tagasi üles
Vaata kasutaja profiili Saada privaatteade Saada e-kiri Külasta postitaja kodulehekülge
MTJ juhataja
Seltsimees
Seltsimees


Liitunud: Aug 07, 2007
Teateid: 437
Asukoht: Tallinn

TeadePostitatud: R juuli 24, 2009 9:12 pm    Postita teema: Vasta viitega

Kaks aastat kulgemist Volgaga

Hiljuti täitus kaks aastat selle auto soetamisest ja tegelikult tuleks veidi tagasi vaadata õnnestumistele ja ebaõnnestumistele. Mõned mõtted on ka valmis seeditud, aga jätaks nende sõnastamise kuskile selllesse aega, kui auto hakkab ilmet võtma. Piirdun ainult hiljutiste tegemiste fikseerimisega.
Ühine nimetaja sellel on - värvikool. Kaks aastat tööd ja kaks detaili värvitud nigu niuhti - õhuvõtu ja bensiini täiteava luugid. Nii lootusetu asi muidugi ei ole. Tegelikult on sellist ilmutuskihti pea igal pool, aga rahuldavat tulemust ei ole saanud. Kord on värv liiga vedel, siis vastupidi - liiga paks. Kord on rõhk liiga kõrge, kord jälle liiga madal. Katsetan kahte püstolit, millest üks on uus madalsurve oma ja teine tavaline nõukaaegne.
Mul on sageli kukkunud nii välja, et harjutamiseks valin selle kõige silmatorkavama koha. Nii ka seekord võtsin uue pritsiga kohe katuse ja tagapaneeli ette, sest tahtsin väga teada, kas selle autoga võib tulevikus Volga Presiidiumihoone ette parkida või pääseb ainult kolhoosiesimeeste kokkutulekule. Tuleb tunnistada, et ma ise jäin tulemusega väga rahule (pean silmas katuse pahteldamist ja viimistlustööd). Mõne koha peale ilmselt lasen veel täitekrunti, aga ega need tehasestki parematena välja ei tulnud. Mis puutub värvimisse, siis loomulikult lasksin ühe koha voolama. Kuna tegu on alles ilmutuskihiga, siis nutma ei hakanud. Eraldi etappidena olen värvinud ukseavasid, lävekarpe ja rattakoopaid. Igal pool olen suutnud mingis kohas kardina tekitada. Samas olen aluspinna ettevalmistusega päris rahul. Üks kummaline probleem on pahtlipooridega, mida ei õnnestu täita täitekrundiga ega kattevärviga. Kasutan seda kriimupahtlit, kuid mõni nõelaauk kipub ikka sisse jääma. Kuskil õppevideos pintseldati vedela pahtliga või täitekrundiga (termin jäi mulle arusaamatuks) kogu pahteldatud pind üle, kuid mida selleks kõige õigem oleks kasutada?
Aastapäeva lõpetuseks tahaksin tõdeda, et ilmselt oleks kõige targem tegu, kui pärast ilmutuskihi karestamist ja vigade parandamist viia auto mõne meistri kambrisse, aga loodetavasti jätkub ka selleks tööks endal püssirohtu.
Kilekambri ehitamiseni pole veel jõudnud. Värvin õues. Lootsin Uuskasutuskeskusest odavalt sääsetõrjeks kardinaid muretseda, aga uudistes teatati nende pankrotist. Peab vist kilede ja kattelooriga selle onni valmis meisterdada.
Pilte värvimisest seni pole, sest aparaati koguti Saksamaad. Samas pole pildi peal mingit vahet märgata, kas auto on kaetud halli kruntvärvi, beezhika täitekrundi või kardinasse lastud halli kattevärviga. Teine jume tuleks piltidele, kui keegi tuleks kõrvalt seda protsessi jäädvustama.
Keegi korraks siiski tuli külla, sest nägi juba tee pealt, et Volga katus läigib. Sain aru, et kohalik naabrivalve toimib. Tulijaks oli naaberküla mees, kellel endal pidavat kuuria all seisma I-seeria Volga. Seda autot tahan ma oma silmaga nüüd kaema minna.

Kaks aastat kulgemist Volgaga ... järg

See naaberküla auto nägemine tegi küll veidi kadedaks, sest ta oleks võimalik musta numbri vääriliselt taastada.

Millised ohud varitsevad tõsistest avariidest läbi käinud auto taastajat? Kaks asja – raha saab otsa või aeg/kannatus lõpeb. Avariijärgselt taastatakse auto tavaliselt selliselt, et ta ei riivaks silma. Silmailu saavutatakse nii pahtli abil kui igasuguste täiendatavate tihendite paigutamisega ja detailide väänamiste ja nihutamisega. Viimases hädas lõigatakse isegi detaile ringi (minul nii tagumine tiib kui ka tagauks). Kui neid avariisid on olnud korduvalt, siis võivad kõik keredetailid olla vigastatud. Nii juhtus ka minu autoga. Auto kandekere külge kinnitub 12 suurt detaili (4 tiiba, 4 ust, 2 luuki, esipaneel, esipõll). Päris suur hulk tükke tuleb lõpuks kokku ja kui kõik need vajavad taastamist?
Kandevkere kõige suurema pinna hõlmab katus, kuid nii aknaraamid, ukseraamid, lävekarbid kui ka pagasiruumi ümbrus kokku on silmadele nähtaval ja peavad olema laitmatult viimistletud, ning nende külge peavad sobituma keredetailid. Rattakoopad ja põja loen ma üldiselt selliseks tehniliseks pinnaks, mis ei ole tavasõidukil mõeldud eksponeerimiseks. Siiski ka nendes varjatud kereosades teostatud taastamistööd (eelkõige keevised) peaksid olema teostatud korrektselt (meistri isikliku standardi tasemel). Põen siiani seda, et ühe keevitamisel äratõmmanud koopaserva ümbertegemine rikkus mänguilu.
Suurematest avariidest jäävad püsikahjustused just deformeerunud kandevkerele. Nii võimegi avastada, et aknaraamid on kiivas, ukseavad välja veninud või nurgad pikemad. Sellised asjad vajavad venitamist, väänamist ja ka lihtsalt ringilõikamist.
Asendusdetailid ei tee töömahtu väiksemaks, sest aastakümneid ladudes vedelenud ja korduvalt omanikke vahetanud keretükid on saanud rohkesti esmapilgul märkamatuid defekte, mille taastamine võib nõuda lauspahteldust, rääkimata transpordikrundi ja pindrooste eemaldamise vajadusest.
Tekib küsimus, kust ma oma optimismi võtsin? Eks ikka varasemast oma pereautode korrastamise kogemusest. Olen varem aeg-ajalt sunnitud olnud oma pere sõidukitele värsket ilmet andma ja sellega kenasti hakkama saanud. Üks tavaline väsinud pereauto on lõpuks roostetama hakanud ja väiksete aukude, kriimude ja müksudega sõiduk. Selle taastamisel on pearõhk rooste eemaldamisel ja nende väikeste vigastuste pahteldusel. Mida ma aga ei osanud oma sinisilmsuses märgata, oli see, et kogu ilus vanasõiduk ongi üksainus defekt. Kui professionaalsele autoplekksepale loetleda tehtud keevitustöid (ainult pool suurt rulli traati ja 2-3 suurt balooni gaasi) või automaalrile kirjeldada pahteldamist (mingi 10 kilo polümeerpahtlit ainult), siis on see nende oskuste ja võimaluste juures üks tavaline rutiin. Kui sellega tegeleb hobitöökojas hoopis iseõppija või entusiast vabal ajal eksimise-õnnestumise meetodil, siis paneb rahuldava lõpptulemuse saavutamine kannatuse tõsiselt proovile. Siinkohal on sobiv avaldada tunnustust Volga seltsi Tihhonov-Mirski tandemi eeskujule, kes on mulle oma varasemate projektide (GAZ-21ja katafalk) sihipärase elluviimisega tõestuseks sellise isetegemise tee võimalikkusest.
Praegu olen hakanud kahetsema ainult seda, et ma lammutasin kohe kogu autokere laiali. Nii polegi ma täiesti kindel, kuidas kõik kokku klapib. Oleksin pidanud esmalt asendusdetailidega toorikkere kõik viigid-pilud kokku ajama ja nende asukohad ära märkima, ning alles lõpuks tükkideks võtma. Võib juhtuda, et tulemus näeb välja nagu Koeru ARTis.
Mingi sisetunne ütleb, et väga heas seisukorras Volga korrastamine oleks ehk ühe talvega tehtud saanud ja keskmise auto ehk kahe talve ja suvedega. Samas on need Volgale kulunud aastad olnud minu enda jaoks huvitavad ja järgmine sõiduk on tallis oma järge ootamas. Piisab ainult mõnepäevasest eemaldumisest töökojast, kui jälle hakkavad käed sügelema autoremondi järele. Sellel „haigusel“ on loomulikult omad negatiivsed tüsistused. Paratamatult on pere ja kodu millestki olulisest ilma jäänud, kuid aastapäeval ei ole kombeks sellest rääkida.
Juba kolm suvist hooaega on tulnud häbelikult silmad maha lüüa, kui vanatehnika üritustel küsitakse minu auto asukohta. Järgmist aastapäeva tahan tähistada juba oma Volga autoroolis.


Viimati muudetud MTJ juhataja poolt (L sep 05, 2009 8:59 pm), kokku muudetud 1 korda
Tagasi üles
Vaata kasutaja profiili Saada privaatteade Saada e-kiri
Reasta teated eelmise järgi:   
Uus teema   Vasta sellele teemale    Volgaklubi foorum -> Lugejate autod Ajatsoon on EET Eesti talveaeg
Mine lehele Eelmine  1, 2, 3, 4 ... 16, 17, 18  Järgmine
Lehekülg 3, kokku lehekülgi 18

 
Hüppa:  
Sa ei saa teha algatada uusi teemasid selles foorumis
Sa ei saa vastata teemdaele selles foorumis
Sa ei saa muuta oma teateid selles foorumis
Sa ei saa kustutada oma teateid selles foorumis
Sa ei saa hääletada küsitlustes selles foorumis

volga.ee ei vastuta foorumis tehtud postituste eest.
volga.ee jätab endale õiguse kustutada ja redigeerida kommentaare, mis ei vasta sisult headele tavadele.


Forums ©
Copyright © by Volgaklubi koduleht 2004
Kõik õigused reserveeritud