Volgaklubi kodu Forums-viewtopic-MTJ juhataja GAZ 21
Kodu
Foorum
Galerii
Kontakt
Kuuluta
  


· Avalehele
· Klubi tutvustus
· Liikmete nimekiri
· Ürituste kalender
· GAZ Ajalugu
· GAZ Mudelid
· Volgad meedias
· Maailm ja mõnda
· Ümberehitused
· Tehnoabi
· Uudiste arhiiv
· Lingid
· Kasutajate nimekiri
· Foorum



Praegu on, 227 külastaja(d) ja 0 kasutaja(d) kes on praegu portaalis.

Sa oled Anonüümne kasutaja. Sa saad registreerida vabalt vajutades SIIA


Volgaklubi foorum :: Vaata teemat - MTJ juhataja GAZ 21
Galerii  Laadi pilte serverisseLaadi pilte  OtsiOtsi   ProfiilProfiil   Logi sisse, et kontrollida oma privaatsõnumeidLogi sisse, et kontrollida oma privaatsõnumeid   Logi sisseLogi sisse 

MTJ juhataja GAZ 21
Mine lehele 1, 2, 3 ... 16, 17, 18  Järgmine
 
Uus teema   Vasta sellele teemale    Volgaklubi foorum -> Lugejate autod
Vaata eelmist teemat :: Vaata järgmist teemat  
Autor Sõnum
MTJ juhataja
Seltsimees
Seltsimees


Liitunud: Aug 07, 2007
Teateid: 437
Asukoht: Tallinn

TeadePostitatud: T sep 04, 2007 8:41 pm    Postita teema: MTJ juhataja GAZ 21 Vasta viitega

MTJ juhataja Volga

Olen värskelt saanud 1963.a. Volga omanikuks. Ma poleks eales uskunud, et minus on sellisel hulgal edevust minemaks liiklusesse eelmise sajandi keskpaigas loodud sõidukiga. Veel mõned aastad tagasi oleksin välja naernud selle, kes oleks öelnud, et hakkan taastama vana sõiduautot. Liialt hästi olid veel meeles need remondiprobleemid. Siis aga leidsin ma ühe “uinuva kaunitari” tuttava kuuri alt ja mu käed hakkasid sügelema. Päris tükk aega võtsin hoogu, et soovist saaks reaalsus. Külastasin esmalt vanatehnika laatasid ja jututubasid, hindasin varuosade hankimisvõimalusi ning hinnataset. Seda autot ma küll ei saanud, kuid nakkuspisik jäi külge.
Ka vanaisad tahavad oma kunagi iseõppimise teel omandatud oskusi taaskasutada. Vaadake ringi oma töötubades! Seal on hulgaliselt unustatud tööriistu, abinõusid ja käsiraamatuid, mida me kunagi vajasime autode remondiks. Nüüd on ju autode hooldus surutud teenindusjaamadesse, isegi garaazhis ei hoita neid enam. Sinna ongi paslik tuua üks vanasõiduk taastamiseks ja siis pole enam vaja õhtuti klõpsutada teleka pulti kanalilt kanalile või surfata internetis. Vana sõidukit remontides elame kiiresti oma kunagisse maailma uuesti sisse. Isegi remondiraamatu leheküljele jäänud õlise sõrmejälje tekkelugu tuleb silme ette.
Vana Volga hankimine
Igaüks saab ainult ise valida selle sõiduki, mis tema südame kiiremini põksuma paneb. Üsna selgelt on näha, et me teeme oma valikud lapsepõlve mälestustest ajandatult (noorematele meeldivad GAZ 24 ja vanematele GAZ 21). Seega on üsna loomulik, et selliseks sõidukiks on mõni NLiidus toodetu. Pealegi on need veel kõige kättesaadavamad ja varuosi leidub rohkesti.
Kuidas ma otsisin oma Volgat? Tükk aega üritasin ühes heinaküünis seisvat kaunitari endale rääkida, kuni kannatus katkes ja oma soovi kõvasti ja igal võimalusel välja ütlesin. Seda nii otseselt eakaaslastega kohvitassi taga vesteldes kui ka elektroonilisel teel suheldes. Ja ise hakkasin lahtiste silmadega ringi käima. Lõin mingi kuvandi otsitavast autost. Seda eelkõige sõiduki mudelist, seisukorrast ja hinnatasemest lähtuvalt. Ei mingit hirve! Minu unelmautoks oli kuskile kuuri alla seisma jäänud umbes 40.a. vana pereauto, mis pärast esimeste tõsiste tehniliste probleemide teket oli saadetud vanaduspensionile (ei mingit Koeru ARTi). Kujutlesin talle isegi algsed mustad slaavikeelsed numbrimärgid külge ja tehasevärvi peale. Üritasin ühte võlgade katteks parklasse pantvangi jäetud autot kätte saada, kuid ikka tulutult.
Tegelikkuses nägin kaugelt oma auto siluetti ühel laoplatsil romude vahel, kus ta oli aastaid seisnud üleliigsena. Endisele omanikule oli ta muutunud tarbetuks koormaks, kes oli siiski teadlik tema väärtusest (endine ARKi töötaja). Nagu hiljem selgus, olidki sellel autol peal algsed slaavikeelsed registrimärgid, sest teda polnud aastaid kasutatud. Mis sest numbrimärgist, aga auto oli komplektne, kuigi juba 44 a vana. Isegi kummid olid treilerile lükkamiseks piisavalt täis. Kõigi kaudsete märkide järgi on ta olnud ühe pere kätes. Tema elulugu on plaanis talvel ajada.
Uue autoga tutvumine
Alles pärast MTJ-i saabumist tekkis mul võimalus nii alt kui pealt uurida oma lelu. Sellest sai üks leidmistesterohke rännak oma mälestustesse. Juba salongi sisenedes hakkasid silma haruldased istmekatted. Polstrite kaitsmiseks paigutatud soome nailonist istmekatetele olid küllap kunagise perenaise näputööna valminud ristpistes mustriga vaibad. Võtmehoidjaks oli samuti käsitsi punutud nuut, mille valmistamist algkoolis ise hästi valdasin. Isegi lõhn autos oli pärit minu lapsepõlvest. Auto põhja alt leidsin roostevaba sumbutaja, mille paigaldajaid kunagi ähvardati SORRVOga, sest materjali ju ei müüdud. Meenus endagi autole kunagi jonni pärast ise tehtud sumbutaja, sest turul küsiti sellise eest inseneri kuupalka. Kui pagasiruumist leidsin vända, siis oligi aeg hakata mootorit uurima. Kuna mootor oli komplektne ja õlitase normis, voolikud pragudeta ja bensiinipaak roosteta, siis lihtsalt pidi proovima käivitamist. Esmalt ikka vändaga mootoris õli ringi ajades, hiljem ka starteri abil. Usute või mitte, aga pool tundi nokitsemist ja kontrollimist lõppesid vaikselt tuksuva mootoriga. Osa aega kulus juhtmete otse vedamisele, sest võtmete asukoht ei meenunud vanale omanikule. Sellist omadust minu unelmate autol polnud, sest olin valmistunud mootori kapitaalremondiks, bensiinipaagi ja torustiku lekkimiseks jne.. Kui siis sidur ja osaliselt ka pidur toimisid, ei jäänud muud üle kui kummid täis pumbata ja proovitiir teha. Alustada tuli roolisambal käiguvahetuse õppimisest ja sõit läks lahti : 1. käik ja 2. käik ja R. Rohkemaks polnud töökoja õuel võimalust. Kuskilt ei kolisenud, ainult õõtsus aeglaselt. Kuidas sellist autot küll kunagise peremehe käed oli hooldanud, et ta nii hästi säilis! Kui veel raginatega lampraadio mängima panin, oli tõeline seitsmenda taeva joovastus naha vahel.
Auto puhastamine kultuurikihist
Esimese tööna sai ette võetud väike koristamine, et visata minema rämps salongist ja pagasiruumist. Leidsin hulgaliselt kopikaid ja 1993. a ülevaatusesildi, mis viitab tema viimasele kasutusajale (kahjuks ei meenu täpne aasta, mil nende siltide kohustuslikust kasutamisest lõplikult loobuti). Siis võtsin tolmuimejaga põrandavaibad ja istmed ette, et lihtsalt endal mugavam oleks salongiga tutvuda. Vaibad olid kaetud rohkete koide kookonilooriga, sest neil oli seal olnud võimalik segamatult elada.
Kuna auto värvikihid olid pragunenud ja kohati irdunud, siis pärast pesu tekkis tõsine soov uurida, millises seisukorras tegelikult on tehase värv, milline on olnud algne värvitoon, milliseid avariisid on taastatud ja mis peamine – millised detailid tulevad asendada. Katsetuste käigus osutus tõhusaimaks viisiks vana värvikihi keemiline eemaldamine. Zheleetaoline vana värvi eemaldi, mida kasutatakse puitesemete puhul, sobis väga hästi vana nitrovärvi pehmendamiseks, jättes tehase värvi kahjustamata. Alles tehase helehalli värvi (belaja notch) ilmutamise järel tekkis visioon, millisena sooviksin seda autot kunagi näha – kolhoosi esimehe Volgana. Ilmsiks tulid ka kahe tõsise avarii jäljed, mida omaaegsed plekksepad olid osavalt nitropahtliga peitnud. Minu auto on oma varases nooruses üle katuse käinud ja kunagi hiljem on talle kas külje pealt sisse sõidetud või on se külg vastu puud-posti lennanud. Kui kasinates tingimustes suudeti kunagi need jäljed kaotada, siis peaksin ka mina sellega hakkama saama, kuigi katuse remont on tõsine töö. Vaatamata sellele on auto kere uskumatult hästi säilinud. Esirataste koobastele on ka logarid paigaldatud.
Auto pidurite remont
Autot tuleb taastamise protsessis küllalt tihti teisaldada, mis vajab ka toimivaid pidureid. Avastamisrõõmu sain siit küllaga. Alates vargamutritest, mille võti oli haihtunud, kuni suurepäraste roosteta pidurisilindriteni (nagu poest ostetud), mis osandusid probleemideta ja lõpetades siiani toimivast Volga kauplusest Tallinnas, kus on saadaval enamik vajalikest tihenditest.
Auto osandamine
Ühel päeval tuleb ikkagi hakata oma autot lahti lammutama, nagu teemantit tuleb lihvima hakata, et briljanti saada. Minu eesmärgiks on kõigepealt taastada auto algupärane välisilme, et temaga oleks võimalik järgmisel suvel sõita. Salongi uuendada ja auto põhja korrosioonitõrjet on võimalik hiljem sõltumatult teha.
Minul on osandamise osas ääretult vedanud, sest enamik polte on võtmetega avatavad, kuna vana peremees on neid enne kinnitamist määrdega kaitsnud. Kaitserauad ja tuled sain küljest ilma probleemita. Ainuke probleemne koht oli originaal tagatiib, mille poldid tulid lihtsalt läbi saagida. Kuna kolhoosi varustaja käis “Vana Tallinna” ja suitsuvorstiga Internetis, siis tuttuued tagatiivad on esimehe autole juba kohale toimetatud. Käsil on esitiibade eemaldamine.
"Smenaga" on asjade käik üles võetud ja "Sotsialistliku põllumajanduse" järgmises numbris ilmub sellekohane kirjutis.
Tagasi üles
Vaata kasutaja profiili Saada privaatteade Saada e-kiri
MTJ juhataja
Seltsimees
Seltsimees


Liitunud: Aug 07, 2007
Teateid: 437
Asukoht: Tallinn

TeadePostitatud: T nov 20, 2007 10:44 am    Postita teema: Re: MTJ juhataja GAZ 21 Vasta viitega

Foorumlaste autodest ilmunud värsked teated olid eeskujuks ja ajendasid oma vahepealseid tegemisi dokumenteerima ja siin avalikustama. "Sotsialistliku põllumajanduse" siseinfot valdavad inimesed räägivad, et detsembris avalikustatakse lugu ka paberkandjal ja pilte vaadata.
Möödunud kuude jooksul on esialgne emotsionaalne kirg veidi raugenud, sest saatusel oli mulle varuks veel üllatusi. Astroloogid saaksid Volgade hankimiseks sobiva tähtede seisu minu kogemuse põhjal välja selgitada, sest ühel päeval sisuliselt järjestikku toimunud kohtumised viisid kahe Volga soetamiseni. Helistasin hiljem küll ainult viisakusest teise auto omanikule, et anda teada juba soetatud autost. Paraku on selliseid pakkumisi, millest pole võimalik loobuda. Tänapäeval tunnemegi seda “Happy houre!” või “Kaks ühe hinnaga!” nime all. Nii saingi “kaksikute” omanikuks, sest nii värv, viimistlusmaterjalid kui ka väljalaskeaasta on ühed. Kere numbrites on ainult 700ne erinevus. Kuna selle “teisiku” endine peremees veedab pensionipõlve Võrtsjärve ääres kala suitsutamisega, siis tema imehea suitsulatikas pani ka mu pere leebemalt suhtuma järjekordsesse Volgasse.
Tekkinud olukorras olin sunnitud filosoofiliselt enda jaoks läbi seedima restaureerimise ja doonorite kasutamise eetilised aspektid. Puidu restauraatorina on minu jaoks hävitamine võõras tegevus. Esindan tegevusi, mida kutsutakse säästvaks renoveerimiseks ja taaskasutamiseks. Lühidalt – usinalt doonoreid kasutades pole meil varsti nendelt eemaldatud osi millegi külge panna.
Kui oma unistustes lootsin leida endale Volgat paksu tolmukorra alt, siis see teine auto oligi seda jõudnud koguda ligi paarkümmend aastat. Loomulikult tekkis tahtmine ka sellele tuli torusse saada, sest ta väideti korras olevat. Kuna nii süütevõti kui ka kõrgepinge ahelad olid vahepeal jalad alla võtnud, siis kulus taastamisele veidi aega. Uudishimu sai rahuldatud siis, kui üks kaua vaikinud Volga mootor jälle vaikselt tuksuma hakkas (jälle roostevaba sumbutaja!) ja proovisõidud tehtud. Jäägu see auto esialgu eeskujuks, mille järgi teist kunagi kokku panna. Või nagu paljud on reetnud – auto, milles käia nädalalõpul istumas ja plaane pidamas..
Meil MTJ-is on rauda kokku keedetud seni ääsitules või 4st jämetamate elektroodide ja atsetüleeniga. Nüüd lõpuks tuli veeretada kohale ka CO-keevitus. Valik oli juba ammu langenud kodumaisele “kemppile” - Purtse Modulile, kuid keegi polnud seni soostunud seda loovutama. Nüüd lõpuks õnnestus sellise riistapuu osad ühe metallifirma laost üles korjata. Midagi eluliselt tähtsat polnud komplektist puudu ja pisiasju sai hooldusest juurde osta. Lõpuks tuli üleliigne hapnikupudel vahetada CO-ballooni vastu ja 0,8 traadikera aparaadi sisse panna. Giljotiinkäärid ja sikkemasin tulid laohoidjal lasta ainult tolmust puhtaks pühkida ja töölauale kinnitada.
Kevadise luurekäigu ajal Kurtna laadale olin välja peilinud Volga juppe müüvate meeste laagriplatsid ja juba pimedas läks sõit lahti. Aga oh õnnetust! Sattus vale päev olema. Olin suvega nii harjunud laupäeviti laatadel käima, et ei vaevunud isegi kontrollima. Nii sain järgmisel hommikul treileriga sõitu korrata. Olin autot osandades teinud endale nimekirja ja eelarve hädavajalike ostude jaoks. Aovalgel saidki esimesed olulised ostud tehtud. Hiljem sai eelarve jääke kulutatud vähemtähtsatele vidinatele. Koduteel tundsin südametunnistuse piinu, et oma kutsetööga seonduvaid oste olin teinud alles teises järjekorras ja mõnegi olulise asja jätnud sootuks ostmata. Laadal tundsin osturõõmu, kui müüja sai mittevajalikust kaubast lahti ja mina sain endale soetatud puudu oleva vidina. Rõhutan just seda puudu olevat, sest nägin ka selliseid kundesid, kes otsisid soodsat kraami tulusaks edasimüügiks. Kõik on vastavuses liberaalse turumajandusega.
Üks esitiib jäi mul ikkagi saamata ja tuli leppida poolpiduse taastamisega. Selle tiiva peal oligi hea häälestada uut keevitust õigele voolutugevusele. Nii oligi vajalik plekiring talveõhtutel nokitsemiseks soetatud. Tagumise pehkinud rattakoopa taastamiseks leidsin sobivat imeodavad GAZ 24 koopa plekid.
Vahepeal oli suvest saanud vihmane sügis ja vesi tuli autode radiaatoritest välja lasta. Näljasurma vältimiseks tulid töötada välja uued töökoja siseeeskirjad, mis keelasid tööpäevadel esimeses vahetuses autoremondi. Tuleohutust arvestades jäi ikka võimalus varem ettevalmistatud keevitustööde sooritamiseks päevasel ajal. Kuna ka seni tasuta kiinnipüütud Soome TV-kanalid muudeti ajalooks, siis teleka puldi õhtusest klõpsutamisest võõrdusin märkamatult.
Kui mõned tuiskavad üle autopleki liivaga ja pritsidega, siis mina proovin esialgu võimalikult palju säilitada tehase algupärast värvkatet. Mitte eksponeerimiseks, vaid täiendavaks kaitsekihiks. On selline lihtne reegel: ära lõhu, kui pole kindel, et teed parema! Ja nii ma esialgu sulatan keemiaga kultuurikihti, eemaldan roostet ketasharjadega ja lamellketastega ning kannan peale uusi kaitsekihte. Roostemuunduri ja happekrundi peale on varjatud pindadel plaanis veel nostalgiliselt kanda see oraanzh tinamenning. Lisaks kaiteomadustele lihtsalt selleks, et nii on kunagi minu eelkäiad autot pidevalt hooldatud. Samal põhjusel tulevad ka bituumeni ja kahurimäärde kihid.
Nii ripuvad minugi töökoja laest all erinevas valmimisjärgus detailid, nagu tapamajas searümbad (Volga foorumist laenatud kujund). Õnneks jätsin kunagi lae nii kõrgele, et igapäevast liikumist nad ei sega.
Tagasi üles
Vaata kasutaja profiili Saada privaatteade Saada e-kiri
Sm.Tihhonov
Seltsimees
Seltsimees


Liitunud: Nov 08, 2004
Teateid: 2717
Asukoht: Tallinn Nõmme

TeadePostitatud: T nov 20, 2007 3:11 pm    Postita teema: Vasta viitega

Mulle väga meeldib Teie poolt välja pakutud uus sihtotstarve üleliigsele Volgale. Seal saab ju tõepoolest käia nädalalvahetuseti sees istumas ja plaane tegemas. Võtame selle teema G/K "Sõbra" järgmisel koosolekul arutlusele. Võib olla saame ka meie mõne oma Volga sihtotstarvet niisuguseks muuta.

Mina olen endamisi pikalt arutlenud selle üle, et kuidas õnnestuks Volga endale tuppa toimetada. Garaazis on talvel teatavasti niiske ja külm. Oma hubases elutoas oleks palju parem Volgas istuda ja plaane teha.
Tagasi üles
Vaata kasutaja profiili Saada privaatteade Saada e-kiri Külasta postitaja kodulehekülge
MTJ juhataja
Seltsimees
Seltsimees


Liitunud: Aug 07, 2007
Teateid: 437
Asukoht: Tallinn

TeadePostitatud: N nov 22, 2007 8:35 pm    Postita teema: Vasta viitega

Sm.Tihhonov kirjutas:
Võib olla saame ka meie mõne oma Volga sihtotstarvet niisuguseks muuta.

Paar sõbralikku mõtet "Sõbra"G/K: Kuna eelkõige neitsiliku tütarlapse eas Volgadest lugu pidav G/K kasutab GAZ 21 juba põie tühjendamise koha dekoratsiooniks, siis võib Teil osutuda ebameeldivaks seal pikalt häid mõtteid haududa. Aga nagu öeldakse:"Volga on alati huvitav!". Samas on mul praktikast võetud lahendus sellele elutuppa paigutatud Volgale. Lihtsalt tuleb garaazhi kinnistu sihtotstarve muuta elamuks ja projektis garaazh nimetada elutoaks (isiklikult maareformi käigus läbi proovitud). Samuti tehti Dominiiklaste kloostri söögikohas, kus on seni näha garaazhiuks ja klaaspõrand, mis katab kunagist remondikanalit. Samas võimaldavad ka tänapäevased funk-villade soklikorruste maani akendega lükanduksed vabalt Volgaga elutoa kamina ette sõita. Tuleb lihtsalt Volga jaoks osta sobiv villa.
Tagasi üles
Vaata kasutaja profiili Saada privaatteade Saada e-kiri
Sm.Tihhonov
Seltsimees
Seltsimees


Liitunud: Nov 08, 2004
Teateid: 2717
Asukoht: Tallinn Nõmme

TeadePostitatud: R nov 23, 2007 9:58 am    Postita teema: Vasta viitega

Mis põie tühjendamise koht? Kes rääkis põie tühjendamisest? Teil on hea fantaasia. Me hoiame kumme garaazi taga. Autokumme. Põie tühjendamiseks sobib kemps paremini. Uksest sisse, koridori lõppu ja siis vasakule.
Tagasi üles
Vaata kasutaja profiili Saada privaatteade Saada e-kiri Külasta postitaja kodulehekülge
Sm Mirski
Seltsimees
Seltsimees


Liitunud: Nov 06, 2004
Teateid: 1117
Asukoht: Tallinn, Nõmme

TeadePostitatud: R nov 23, 2007 4:32 pm    Postita teema: Vasta viitega

Ma ei saanud ka aru, mis põie tühjendamise jutt käib aga ma ei hakanud kohe kisa tegema, ma ei saa tihtipeale asjadest aru.
Täna ei saanud ma näiteks aru, miks üks venekeelt rääkiv transporditöid teostav mats mind nahhui saatis, saatis teist korda ka veel, kuigi ma küsisin viisakalt vene keeles, et miks ta ebaviisakalt käitub, ei saanud ma asjast aru.
Tagasi üles
Vaata kasutaja profiili Saada privaatteade Saada e-kiri Külasta postitaja kodulehekülge MSN Messenger
MTJ juhataja
Seltsimees
Seltsimees


Liitunud: Aug 07, 2007
Teateid: 437
Asukoht: Tallinn

TeadePostitatud: E dets 10, 2007 9:36 am    Postita teema: Vasta viitega

Vahepeal olen käsile võtnud autouksed. See tegevus on mind viinud kokku mitmete asjalike taatidega, kelle lakapealseid sai tühjendatud. On üldteada, et GAZ 21 uksed on nii vastupidavad, et turul puudub nõudlus uutele ustele. Kunagi igaks juhuks soetatud uksed on meestel jäänud seisma. Oh seda turumajandust! Väärt asja saab nõudluse puudumisel müüa ainult soodushinnaga. Nii õnnestus ka minul soetada enda auto tarbeks uus uksering tagasihoidliku eelarvega. Ühe Volga-taadi naabrusest avastasin väga korraliku GAZ 24 (väike numbrialus), millel puudusid numbrimärgid ja esiklaas. Olles äsja oma jaapanlase mootoriremondi eest Volga hinna maksnud, tekkis soov üks selline endale igapäevasteks sõitudeks taastada. Taat lubas lahkelt omaniku käest seda asja uurida.
Tõeline probleem tekkis aga alles siis, kui hakkasin vanu uksi lahti lammutama. Kui minu VAZidel tulid esimesed augud ustesse juba 3aastaselt, siis 44aastastele Volga ustele tulid nurkadesse mõningad augud alles ketasharjaga nühkides. Üllatav oli tehasevärvi olemasolu uste allservades ja eriti iluliistude all (kõik roostevabad poldid tulid vaevata lahti). Selle töö käigus sai minus võitu elukutseline restauraator ja ma lihtsalt ei suutnud vanu uksi ära visata. Õnneks turumajanduse reeglid ei juhi meie tundeid. Nii olengi nokitsenud uste taastamise kallal ja uued uksed tuleb viia minun enda lakapealsele. Need mõned augud täis lasta on väike asi, aga tõsisem töö on kunagised vigastused jälle nähtamatuteks pahteldada. Vanad plekksepad on uksed küll väga korralikult üles tagunud ja ühe ukse selleks isegi seest lahti lõiganud, kuid vana nitropahtel vajas asendamist.
Tagasi üles
Vaata kasutaja profiili Saada privaatteade Saada e-kiri
MTJ juhataja
Seltsimees
Seltsimees


Liitunud: Aug 07, 2007
Teateid: 437
Asukoht: Tallinn

TeadePostitatud: K jaan 02, 2008 8:24 pm    Postita teema: Vasta viitega

Rehvide hankimine

Täiesti planeerimatult tuli vahepeal ette Volga originaalrehvide hankimine. Seda võiks ka lüüriliseks vahepalaks kutsuda. Kuna kokkutulekul olid enamikul GAZ 21 all korralikud originaalrehvid, mis tõstavad auto kenasti maast lahti, just nagu daamidega rinnahoidja teeb. Seega oli lootus kunagi ka enda omale sellised hankida. Olemasolev jooks on paraku pikast seismisest praguline ja sellega liiklusesse ei kannata minna. Hr. Piiburi poolt Ameerikast tarnitavad ei mahu MTJ eelarve raamess (ikkagi lihtsad tööinimesed).
Nii hakkaski enne aastalõppu virtuaalse oksjoni uunikumide hulgast silma rehvide müügikuulutus. Ja pakuti tervet jooksu koos veidi laiemaga varuratta jaoks. Juhuse tahtel oli oksjoni tegelikuks pakkumiste alguseks vana-aasta õhtu kell 22.50. Mul oli suur lootus, et ehk Volga-huvilised on Stolitshnajaga ametis ja ei tule oma pakkumisi tegema. Nii libedalt asi ei läinud. Üks tõsine tahtja oli kaubale veel olemas ja nii me siis tegime saluutide valgel oma kukesammu pakkumisi. Juba uuel aastal jõudis kohale minu Volga-omanikust naabrimees (tema haagissuvilaga GAZ 24-02 pilt on kuskil foorumis üleval) ja siis tuli temaga ka klaasid kokku lüüa. Nimetan naabrimeest spetsiaalselt Volga omanikuks, mitte huviliseks, sest tema on oma auto esimene omanik ja selle MN loa välja teeninud. Viimase numbri jagu Sovetskojet sai temaga selle puhul 25 aastat tagasi äragi joodud. Aga see on juba tema auto lugu.
Aga pakkumine kestis meil edasi, kuni 00.22 loobus vastane. Minu limiit oli viimase pakkumisega just täis saanud ja järgmisest pakkumisest oleksin ise loobunud. Mingi tarkvara riugas jättis mind aga kuni hommikuni teadmatusse, sest võiduteadet ei saabunud. Nüüd tulevad need rehvid sealt teisest Eesti otsast MTJ meelitada.
Bilansi klapitamiseks laaditi uue aasta esimesel tööpäeval MTJ utiilikonteinerid veokile, mille teekonnalehele on märgitud Kuusakoski.
Arvasin, et selle teema võib juba lukku panna, aga siiski tuli mälusopist veel üks kild üles leida. Panen ka selle kroonika jaoks kirja ja ehk tuleb midagi tuttavat ka teistele meelde.
Päeval, mil olin juba tankinud auto üsna pikaks sõiduks rehvide järele, tekkis müüjal tungiv vajadus pealinna külastada ja ta suutis ka rehvid kaasa võtta. Nii toimuski lumisel hommikul MTJ lähedasel ristmikul rahvusvaheliselt tunnustatud ekvivalendi vahetamine Volga uute (nagadega) protitud diagonaalrehvide vastu. Aga üllatuse osaliseks sain alles töökojas, kui otsustasin rehvi küljelt protekteerimise numbrid maha pesta. Inimestel on üllatav lõhnamälu, mis toob mälupilte silmade ette. Piisas mul ainult värvi nühkima hakata, kui spetsiifiline liimi lõhn (Nr.88?) ninna kargas ja silme ette kerkis Tallinnas punamässaja A. Tisleri nimelise tänava lõpus vangla kõrval asunud hurtsik, kus heal juhul võeti vastu sõiduautode rehve protekteerimiseks Kohtla-Järve Autokummide Protekteerimise Tehases. Selles hurtsikus maaliti igale rehvile pintsliga suurelt külje peale ja sisse vastuvõtukviitungi number. Sobilik värv selleks oli valmistatud alumiiniumpulbri ja liimi nr.88 segust ja püsis aastaid rehvi peal. Ime, et need töötajad seal toksikomaanideks ei muutunud? Meenus, et enamasti oli putka uksel kiri, mis teatas häiretest kas kummide äraviimisel või hoopis nende tagasi toomisel. Kummide remonti andmiseks tuli vahel isegi hommikul vara enne avamist ukse taga sabas seista. Kummide kättesaamist tuli samuti mitu korda üritada ja oh õnne, kui siis nende numbrite järgi õiged kummid kaarhallist üles otsiti.
Selgituseks protikummide kohta tahan öelda, et just diagonaalkummide prottimise kvaliteet oli täiesti normaalne ja seda võis teha korduvalt. Mina pidin ainult korra praagi tagastama. Sõita kannatasid need tahmarõngad mustri kulumiseni (ca 25-30 000). Sama ei saa aga öelda vene radiaalrehvide kohta, mida mul kordagi ei õnnestunud prottida – enne läksid trossid puruks.
Miks me siis seda vaeva nende protekteerimisega nägime? Põhjuseid oli kaks – kummid ei olnud vabamüügil ja kummid olid kallid. Kumb nendest põjustest oli parajasti tähtsam enam ei mäleta. Seda mäletan aga küll, et noore insenerina maksis üks 6,15-13 diagonaalrehv poole kuu palga (56.- rbl). Kuna kumme müüdi ülimalt kahe kaupa (vähemalt ühele teljele korralikud pastlad) , siis tähendas see inseneri kuupalka. Kummide ost märgiti tihti tehnilisse passi, sest lubatud oli ainult üks paar aastaks. Prottimine aga oli ainult 6-7 rbl.
Nii loodan minagi oma Volgaga need 25-30 000 km maha keerutada.
Tagasi üles
Vaata kasutaja profiili Saada privaatteade Saada e-kiri
MTJ juhataja
Seltsimees
Seltsimees


Liitunud: Aug 07, 2007
Teateid: 437
Asukoht: Tallinn

TeadePostitatud: K jaan 16, 2008 9:25 pm    Postita teema: Vasta viitega

Varuosakataloog

Alates Volga soetamisest olen otsinud endale varuosade kataloogi. Olen küsinud nii endistelt autoomanikelt, kuid peamiselt siiski antikvaarsete raamatute müüjatelt. Paljud tuttavad on pakkunud küll koopia tegemise võimalust, kuid see pole ikka õige lahendus. Eks ta rohkem selline stiilne aksessuaar on, sest auto ehitust ja remonti on põhjalikult käsitletud omaaegsetes autojuhiõpikutes (kolmas, teine ja esimene liik) ja seda veel selges eesti keeles.
Olles regulaarne Osta.ee raamatupakkumiste sirvija, avastasin hiljuti Volga kataloogi pakkumise. Tegelikult oli neid lausa kaks tükki üles riputatud, kuid erinevate modifikatsioonide omad. Loomulikult valmistusin võitlema enda talli peidetud isendit (M 21L) kirjeldava raamatu pärast. Iga päev käisin kiikamas, kui palju huvilisi selle on avastanud ja milliseks on hind kruvitud. Enda jaoks panin hinnapiiri paika, sest ega see eluküsimus ei ole. Õiget online kemplemist sellel korrral ei tulnud, sest konkurendid olid automaatselt oma hinnapiirid paika pannud ja minu kataloogi omamissoov oli seekord teiste omast suurem. Kuna raamatu asukohaks on minu kodulinn, siis ei tohiks raamatu kättesaamisega probleeme tekkida.
Tagasi üles
Vaata kasutaja profiili Saada privaatteade Saada e-kiri
MTJ juhataja
Seltsimees
Seltsimees


Liitunud: Aug 07, 2007
Teateid: 437
Asukoht: Tallinn

TeadePostitatud: L jaan 26, 2008 6:50 pm    Postita teema: Vasta viitega

MTJ juhataja kirjutas:
Varuosakataloog


Nüüd on MTJis oma varuosade kataloog. Mõningate kaudsete märkide järgi oletan, et see raamat jõudis minuni läbi Uuskasutuskeskuse püsikliendi. Olen sealt isegi soodsalt ostnud tehnilist kirjandust, kuid kataloogi pihta pole sattunud.
Milline üllatus! Raamatu avamisel leidsin esilehelt käsitsi punase tindiga kirjutatult: Tallinna Taksopark, Varustusosakond. Ikkagi suurima Volgasid omanud ettevõtte varadest päästetud! Olen ise selle majaga asju ajanud ja nii mõnedki probleemid oma autodega lahendanud, aga samas tegi üks nende takso mulle esimese avarii. Selle tagajärgede taastamisel sain väga vajaliku õppetunni – kõige tähtsam on terve autoga koju jõuda, sest alati kannad sa nii materjaalset kui moraalset kahju.
Palju sügavamad emotsioonid tõi esile venekeelse kataloogi lugemine. Seda seoses tuttava terminoloogiaga, kui kunagi Masina-arvutusjaama tarkvarainsenerina haltuura korras tegin VAZ-varuosakeskusele riikliku varuosaplaani automatiseeritud jaotamist vabariigi filiaalide vahel. Kogu riiklik plaan tuli esmalt käsitsi sisse toksida. Ikka selleks, et viimases hädas võiks minna direktori sekretärilt jutulepääsu nuruma. Praegu tundub uskumatu, et ainuüksi õlifiltri või pidurimansettide saamine võis olla selleks põhjuseks, rääkimata nukkvõllist või sumbutajast.
Tagasi üles
Vaata kasutaja profiili Saada privaatteade Saada e-kiri
MTJ juhataja
Seltsimees
Seltsimees


Liitunud: Aug 07, 2007
Teateid: 437
Asukoht: Tallinn

TeadePostitatud: L veeb 23, 2008 10:39 pm    Postita teema: Vasta viitega

Vabariigi aastapäeva tähistamine
Nagu teada, on praegu vana Volga rool haruldane asi, kuid vanasti toppisid kolhoosi autojuhid neid oma tõldadele ja said miilitsatelt pahandada. Avastasin juba sügisel ühe vana müüki pandud TARK-autobussi pildilt, et sellel on Volga rool peal. Paraku küll viimase lõpu oma, mis on juba mustast plastist. Tegin omanikule pakkumise, et vahetan väärilise tasu eest rooli millegi harilikuma vastu ja saime kaubale. Buss asus üllatavalt MTJ ligidal ja omanik tahtis selle ise ära tuua. Lubasin siiski esimese kutse peale kohale lennata ja ise rooli eemaldada, sest see vajab ohutuks eemaldamiseks tõmmitsat. Omanik või tema poeg ei võtnud aga enam ühendust ja arvasin, et see rool läks koos bussiga uutesse kätesse. Nüüd äkki tuli E-kiri, et rool ikka alles ja nädalalõpul läheb ilmselt selle vahetamiseks. Tegin juba sügisel rooli eemaldamiseks tõmmitsa ja see on kogu aeg koos vahetusrooliga autos sõitnud. Hõisata enne veel ei võinud, kuid oli lootus saada oma autole korralik rool, kuigi veidi hilisemast ajast.
Pingviinide paraadi eelsel päeval, kui olin jõudnud koju Unicu-foorumi kaudu ostetud kotitäie autoremondi käsiraamatutega (näit. GAZ 21 kataloog ja A3-formaadis värviliste tahvlitega album), helistati rooli pärast. Juhtuski olema mõlemale osapoolele sobiv päev tehinguks. Kohale jõudes selgus, et rool oli oodatust viletsamas seisus, sest algajana ei tednud ma , et nende roolide südamik on endiselt heledast, s.t. vananevast plastist. Olin isegi valmis kauba katki jätma, kuid müüja laskis hinna poole peale ja kahju oleks ilma roolita olnud koju tulla. Nii saingi ma võimaluse oma tõmmitsat katsetada ja hetkega oli rool juba minu autos. Pärast “sambla” maha küürimist hakkas asi mulle meeldima. Seega tasub vana Volga rooli otsida kõigi romude kabiinidest ja hoida tõmmits autos.
Kui rooli vahetamise projekt võttis aega pool aastat, siis portsu raamatute soetamine sai teoks juba kuulutusele järgneval päeval. Nagu varem olen kirjutanud, moodustavad minu jaoks remondiraamatud autoga ühtse terviku. Ja nii olengi neid otsinud antikvariaatidest ja ostnud Osta.ee oksjonilt. Üheks paremaks ülevaatlikuks materjaliks pean ma neid A3-formaadis plakatitega raamatuid, mille abil on hea autot remontida. Kuna sellest raamatust värvikoopia valmistamine oleks maksnud kogu müüki pandud kotitäie hinna, siis polnud raskusi otsuse langetamisel ja tuli võtta kogu pakutav kraam. Müüja töö tõi teda juhuslikult ka kohe minu kodukanti ja ühes teemajas sai sõbralikult kohtutud. Teatavad süümekad on seoses sellega, et mõni mees vajaks just neid ülejääke. Kuna minuga on juba otsitud kontakti, siis jõuavad ka need raamatud kunagi õigetesse kätesse. Pere käskis mul toaukse kinni hoida, et vanade raamatute kirbe lõhn nende hingamisteid ei rikuks.
Selline oli ühe Volga-lembese eesti mehe Vabariigi juubeli eelne päev.
Tagasi üles
Vaata kasutaja profiili Saada privaatteade Saada e-kiri
MTJ juhataja
Seltsimees
Seltsimees


Liitunud: Aug 07, 2007
Teateid: 437
Asukoht: Tallinn

TeadePostitatud: R apr 18, 2008 6:15 pm    Postita teema: Vasta viitega

Tinamennik

Tinamenniku nimi on nooremale põlvkonnale tundmatu, kuid minu noorusaastatel oli see ainukene tunnustatud korrosioonikaitse metallile. Selle värvi tunneb ära iseloomuliku oranzhi värvuse tõttu. Oma keemilistelt omadustelt kuulub tinamennik aktiivsete kruntvärvide hulka, kuna reageerib metalliga. Iseloomulik omadus on ta võime isegi märjas keskkonnas kuivada, mistõttu oli nõuka ajal teda võimalik hankida ainult laevaremonditehastest või torujüridelt (kaupluses seda ei müüdud). Nii olen minagi oma esimest autot kunagi hooldanud tinamennikuga. Kuna värvipigment valmistatakse pliioksiidi baasil, siis on see tänapäeval loomulikult tootmisest kõrvaldatud. Mind sellega veel ei hirmuta.
Olin selle värvi enda jaoks ammu jätnud veetorustiku pakkimise abimaterjaliks, kui värske Volga omanikuna avastasin, millise hoolega on kunagine peremees auto rattakoopad ja põhja tinamennikuga korduvalt katnud. Nii tekkis nostalgiline soov oma autokere varjatud pinnad jälle tinamennikuga katta. Lihtsalt tänutäheks auto kunagisele peremehele, kelle jälgi mul seni ei ole õnnestunud leida. Saatsin küll kirja viimasele omanikule, kuid see jäi vastuseta. Päriselt pole ma lootust kaotanud, sest alles mina eemaldsin autolt algsed 1963.a. numbrimärgid. Räägitakse ju mingitest Levolli või ka Perli andmebaasidest, kuid mul pole nendele juurdepääsu.
Kuna mu naabrimees on elupõline “toruteadlane”, siis pole mul tinamennikust kunagi puudu olnud ja idee oli igati teostatav. Siiski andis selleks täiendava tõuke üks juhuslik kohtumine naturaalse värvi õppepäeval, kus rootsi-värvi podiseva paja ääres üks huviline rääkis mulle vanaisast järele jäänud tinamenniku pigmendist. Enamasti sellised juhukohtumiste lubadused ununevad, kuid mitu kuud hiljem sain temalt lubatud pigmendi. Seegi lugu näitab, milliseid meeldivaid kohtumisi toredate inimestega pakub vanatehnikahuvi.
Nii olengi oma auto vanad ja ka uued poritiivad ja poripõlled alt erksalt oranzhiks võõbanud. Teadmiseks noorematele, et tinamenniku pigment segatakse linaõlivärnitsaga värviks. Värvisin siiski mitte esimese kihina, vaid lihtsalt dekoratiivse kattena kaasaegse kruntvärvi peale (topelt ju ei kärise). Ilmselt ei jää seda värvi kuskilt isegi paistma (ehk ainult logarite alt), sest peale on tulemas veel kivikaitse. Viimaseks kihiks peaks tulema jälle nostalgiliselt kahurimäärede kiht (vanad varud tulevad veel kuskile ära kasutada), kuid sinna on veel nii palju aega.
Nagu näha, ei proovi ma ehitada uut tehaseautot, vaid sellist hea peremehe ustavat teenrit, mida võiks julgesti ka paraadtrepi ette parkida.
Tagasi üles
Vaata kasutaja profiili Saada privaatteade Saada e-kiri
MTJ juhataja
Seltsimees
Seltsimees


Liitunud: Aug 07, 2007
Teateid: 437
Asukoht: Tallinn

TeadePostitatud: R apr 25, 2008 7:45 pm    Postita teema: Vasta viitega

Hädas uute kereplekkidega
Uustulnukana olin täis optimismi, kui nägin pakutavate kereplekkide hankimise võimalusi. Alles nende detailide värviettevalmistuse käigus selgus, et aastakümned seismist erinevates panipaikades on jätnud nendesse oma sügavad jäljed. Kui tavaliselt väike pindmine rooste tähendabki väikest lihvimist, siis mitmed soetatud poritiivad on saanud seismisega sügavad roostekahjustused. Eks oleks naiivne loota ideaalseid varuosi uunikumidele ja nii tuleb valida, kas lappida väsinud vana või puhastada roostetanud uusi varuosi. Tegelikult annab see jõudu originaalosade taaskasutamiseks, mida olen võimaluse piires ka teinud.
Eraldi tooksin välja varuosad, millele on püütud pealiskaudselt kaubanduslikku välimust anda. Kuna kaubandusliku välimuse all peidab ennast roosteuss, siis püüaskin selliseid kaupmehi tulevikus vältida.
Et olen oma projektile soovinud anda ca 5aastast garantiid, siis selle aja peavad need plekid suvistes oludes edukalt vastu. Aga pärast seda võib ju teha uuenduskuuri.

Veel originaalrehvidest
Kevadised koristustööd jõudsid ka MTJ õuele, sest tulemas on väike tähtpäev. Selle käigus osutus vajalikuks likvideerida silmi riivav hunnik veoautode rehve ja vanu akusid. Kuna rehve võetakse Jõelähtme prügilas tasuta, siis sinna nad pidid ükskord jõudma. Paraku ei õnnestunud sealt tühjade kätega lahkuda. Spioonipilk püüdis rehvimäest tuttavaid nõuka-aegse protektori jooni ja nii lahkusin sealt ühe tutika (nibudega) protekteeritud Volga rehvi-lohvi võrra rikkamana.
Avalikustasin selle seiga kui ressursside taaskasutamise propageerija ja loodan teistele kunagi demonstreerida, et sellisel teel taastatud Volgat on üsna raske eristada nn. ameerika rehvidega autost.

Tihendid uksekäepidemetele
Puhkepäeval helistas autoinsenerist sõber ja teatas, et on Moskvas suurel vanasõidukite messil/laadal ja küsis, mida vajaksin. Esimese hooga nõudsin endale neid tagakoopa välisääri, mille puudumine takistab mu auto keretöid. Jõudsin juba rõõmustada, et saan taastamistöödele uue hoo sisse, kuid neid selle messil ei olnud saadaval. Siis pakkusin midagi tihenditest – käepidemete alused kummitihendid. Need jõudsid mõne päevaga ka Eestisse. Pisiasi, aga meeldiv ikkagi.
Tegelikult tahaks selle näite varal jõuda teemani, kus olles Interneti vahendusel küll kursis Venemaal, Ukrainas või ka Usbekistanis toodetavate kulumaterjalidega, ei ole ma seni teinud reaalselt katset sealt puuduvaid osi hankida. Põhjusena näen siin usaldamatust kauba kättesaamise vastu. Pigem tahaks kasutada oma usaldusväärset kontaktisikut või korralikult planeerida ühte kaubareisi Venemaale, et korraga kogu pott ära lohistada.
Tagasi üles
Vaata kasutaja profiili Saada privaatteade Saada e-kiri
MTJ juhataja
Seltsimees
Seltsimees


Liitunud: Aug 07, 2007
Teateid: 437
Asukoht: Tallinn

TeadePostitatud: K mai 14, 2008 7:13 pm    Postita teema: Vasta viitega

Sidemete värskendamine Peterburiga
Venemaa Volga-foorumidest selgus, et uue tootena oli käivitatud tagakoopa esiäärte tootmine. Kuna minu lemmiku kerel seisab ees just tagakoobaste remont, tundus nende hankimine Peterburist kõige lihtsam. Neid pisikesi plekitükke jaksab igaüks käekotis sealt ära tuua.
Nii soojendasin üles sidemed vanade peretuttavatega, kes meeleldi tõivad müügimehe käest vajalikud osad ära ja toimetasid tuttava turismifirma bussijuhi kätte. Loomulikult olin bussijuhile eelnevalt andnud kaasa kohalikke traditsioonilisi meeneid, nagu Vana Tallinn jne.
Selline käest kätte kauplemine ei tasu otseselt vaeva nägemist, sest Kurtna laadal olid lätlastel need osad juba müügil. Samas andis see mulle võimaluse suhelda vanade tuttavatega, kelle pere külalislahkust olen juba lapsena tunda saanud. Vanasõiduki taastamise üks fenomen on huvitavate kontaktide teke (ka vanade taaselustamine) eri rahvuste ja riikide tehnikahuvilistega. Ja mitte keegi pole sõnagagi öelnud, et seda Eesti jooki nad pärast pronksööd suu sisse ei võta!
Tagasi üles
Vaata kasutaja profiili Saada privaatteade Saada e-kiri
Tito
Seltsimees
Seltsimees


Liitunud: Apr 03, 2008
Teateid: 11
Asukoht: Tartu

TeadePostitatud: K mai 14, 2008 7:37 pm    Postita teema: Tagakoopa esiäär Vasta viitega

Ise lugesin ka just sealt gaz21.ru foorumist selle tagakoopa esiääre kohta. Keegi kurtis seal, et see ei ole täpselt samasugune nagu originaal. Pane enda oma külge ja anne teada kas on erinevust ka.
See Peterburgi kaupmees aga tundub olevat igati usaldusväärne mees... Olen isegi asju tellinud ja kôik sujunud probleemideta.
Jöudu tööle.
Tagasi üles
Vaata kasutaja profiili Saada privaatteade
Reasta teated eelmise järgi:   
Uus teema   Vasta sellele teemale    Volgaklubi foorum -> Lugejate autod Ajatsoon on EET Eesti talveaeg
Mine lehele 1, 2, 3 ... 16, 17, 18  Järgmine
Lehekülg 1, kokku lehekülgi 18

 
Hüppa:  
Sa ei saa teha algatada uusi teemasid selles foorumis
Sa ei saa vastata teemdaele selles foorumis
Sa ei saa muuta oma teateid selles foorumis
Sa ei saa kustutada oma teateid selles foorumis
Sa ei saa hääletada küsitlustes selles foorumis

volga.ee ei vastuta foorumis tehtud postituste eest.
volga.ee jätab endale õiguse kustutada ja redigeerida kommentaare, mis ei vasta sisult headele tavadele.


Forums ©
Copyright © by Volgaklubi koduleht 2004
Kõik õigused reserveeritud