Volgaklubi kodu Forums-viewtopic-Gaz 24 (1978), sm.Västrik
Kodu
Foorum
Galerii
Kontakt
Kuuluta
  


· Avalehele
· Klubi tutvustus
· Liikmete nimekiri
· Ürituste kalender
· GAZ Ajalugu
· GAZ Mudelid
· Volgad meedias
· Maailm ja mõnda
· Ümberehitused
· Tehnoabi
· Uudiste arhiiv
· Lingid
· Kasutajate nimekiri
· Foorum



Praegu on, 399 külastaja(d) ja 0 kasutaja(d) kes on praegu portaalis.

Sa oled Anonüümne kasutaja. Sa saad registreerida vabalt vajutades SIIA


Volgaklubi foorum :: Vaata teemat - Gaz 24 (1978), sm.Västrik
Galerii  Laadi pilte serverisseLaadi pilte  OtsiOtsi   ProfiilProfiil   Logi sisse, et kontrollida oma privaatsõnumeidLogi sisse, et kontrollida oma privaatsõnumeid   Logi sisseLogi sisse 

Gaz 24 (1978), sm.Västrik
Mine lehele Eelmine  1, 2, 3 ... , 10, 11, 12  Järgmine
 
Uus teema   Vasta sellele teemale    Volgaklubi foorum -> Lugejate autod
Vaata eelmist teemat :: Vaata järgmist teemat  
Autor Sõnum
Sm. Västrik
Seltsimees
Seltsimees


Liitunud: Nov 04, 2004
Teateid: 1130
Asukoht: Tartu

TeadePostitatud: P mai 07, 2017 5:27 pm    Postita teema: Vasta viitega

22. aprill oli kalendri järgi argirutiinist tüdinemise ja Volga käivitamise päev.
Nagu kord ja kohus, võtsin poja kaasa ja läksime käivitama. Väljas langev lörts enamat ei lubanud, kuid Volga käivitus reipalt ja jäi paremat ilma ootama.


Eile võis öelda, et peaaegu ongi kevad. Kuna tunne oli õige, siirdusime taas garaaži juurde, käivitasime Volga silindrid ja ajasime ta sel aastal esimest korda päikese kätte.


Seejärel teostasin kiirelt pidurituledelüliti oksüdeerunud klemmide pisiremondi ning siirdusin perega pikemale linnatiirule.

Mingit sihti otseselt polnud, seega külastasime niisama avaramaid piirkondi, et auto korralikult soojaks sõita. Ja sarmikalt kollase Moskvitši juures muidugi ei suutnud spetsiaalselt foto jaoks peatumata jätta. Võimalik, et omanik jälgis seda veiderdamist mõne lähedalasuva laguneva kortermaja aknast hämmeldunud pilgul ja lootis, et kohe-kohe pakutakse mosse eest head hinda. Ei pakutud.


Laias laastus on Volga sama heas vormis nagu varasemalt ja küll ülevaatus näitab, mis parendamist võiks. Igal juhul oli vahelduseks päris ilus kevadiselt roheline laupäev.

Kuulmiseni!

Sm. Västrik
_________________
Jõudu annab A-76
Tagasi üles
Vaata kasutaja profiili Saada privaatteade Saada e-kiri Külasta postitaja kodulehekülge
Sm. Västrik
Seltsimees
Seltsimees


Liitunud: Nov 04, 2004
Teateid: 1130
Asukoht: Tartu

TeadePostitatud: N okt 19, 2017 12:44 pm    Postita teema: Vasta viitega

Ettevaatust Autoks valmistuda ei olnuks muidu tarvis, kuid ülevaatusel anti märku, et õlijahutuse voolik lekib pisut ühe klambri vahelt. Ülevaatajat see muidugi eriti ei häirinud, kuid osutatud punkti kodugaraažis umbusklikult uuesti vaadeldes selgus, et see voolik on vabaltlagunevale Nõukogude tehnikale omaselt üldse toru peal jumala lahti ja täitsa imekspandav, et ta seni veel küljes püsis. Paigaldasin käigu pealt uue klambri ning olidki ettevalmistustööd kõik edukalt sooritatud. Vähemalt sai masin jälle natuke sõita, sest Volgat kaasa võtmata varuosapoodi klambrit ostma minna olnuks rumalus ja kui juba suurel kodumaal valminud vanatehnikal hoog üles oli saadud, tasus teha pikem tiir ning sellega oma vanematel ka külas käia.


Nüüd jäi üle veel vaid eelmisel õhtul pesulast läbi astuda ja Sm.Tihhonovi poolt Tartusse toimetatud toidutalongid parajasse mõõtu lõigata. Karastusjookideta ei oleks sellest muidugi midagi välja tulnud.


Kohale jõudsin (just siin lõpetaks normaalne Volgaomanik lause hüüumärgiga) jälle esimesena.


Kui mõningane ärevus, mis ürituse korraldamisega paratamatult kaasas käib, tähelepanuta jätta, oli sellekevadine Ettevaatust Auto mu enese jaoks haruldaselt mõnusa kulgemistundega üritus. Ja ma tean ning vabandan veelkord, et ta läks põhimõtteliselt tänu minule, kes ma tulemused kogemata enne õiget aega seinale kuvasin, täitsa tuksi, aga kuna see on ikkagi minu auto teema, teatan egoistlikult, et ei hooli sellest! Nautisin üle väga pika aja Volgaga Räpinasse ning hiljem Põlvast kojusõitu ja üldse kõike ses päevas nii täielikult, nagu vanatehnikat vist peakski nautima. Ilm oli terve möödunud suve kohta ebausutavalt hea, masin sõitis nagu ta seda on alati teinud ja kõik see looduse rohelus kontrastina puhtale päikest peegeldavale asfaldile ja läikivaile Volgadele pani pidevalt tundma kui kuradima härdakstegevalt ilus elu, kevad ja Eestimaa tegelikult on.

Võistlustulle asus mõistagi minu asemel taas mu vend, Tanel ning kaardilugejate abiga õnnestus selgi aastal pronksmedalikoht välja teenida. Pilte oma autost sel üritusel olen osaliselt korjanud seltsimeeste kogudest. Loodan, et Te ka sel korral ei pahanda.




Päev oli pikk ja tagasi koju jõudes lihtsalt ei tahtnud kohe pimedamasse ja kitsamasse garaažiboksi manööverdada ning parkisin seltsimehe ajutiselt härraste peenemasse seltskonda.


Et aga venelase kombed pikapeale Sm.Tihhonovi suursedaanile ei nakkaks, sõidutasin Volga juba õige pea tema õigesse, pisut isoleeritumasse asukohta, kus ta endast nõrgematele halba mõju avaldada ei saa.


Ja oligi hea, et sõidutasin!

Kusagil juulikuus viisin ühe oma teistest autodest remonti ja hoolsa planeerimise tulemusena taipasin alles remonditöökojast väljudes, et mu vend ning isa on Saksamaal, abikaasa samuti komandeeringus ning seega on ainus variant lähima pärisautot meenutava objektini jõudmiseks takso tellida. Samas ilm oli eeskujulik, mul polnud kuhugi kiiret, Volga garaaž asus vaid umbes kilomeetri kaugusel ning isegi nii garaaži kui rohelise võtmed olid kogemata taskus olemas.

Miks ta nüüd ei peaks käivituma kui kõik need aastad on ta seda teinud, mõtlesin endamisi olukorra plusse ja miinuseid kaaludes ning ise ka ei usu, aga otsekui mõnest sõgedast eneseabiraamatust motiveerituna otsustasin selle mu füüsilist vormi arvestades absurdselt pika matka tõepoolest ette võtta. Õnneks oli poeg ka kaasas ja küll ta kiirabi välja kutsunuks kui ma poolel teel kurnatusest kõnniteele pikali vajunud oleks. Hing nööriga kaelas jõudsin siiski omal jalal Volga juurde ja loomulikult oli ta tubli kommunistina koheselt valmis mu transpordiküsimusi lahendama. Aga kõik see rassimine tegi kere heledaks ja olles iga kilokalori auga välja teeninud, põrutasime esimese asjana otsejoones linna parimasse restorani.


Kui lõpuks jälle välismaa auto rooli pääsesin, lootsin optimistlikult, et ehk jõuan sel suvel veelgi Volgaga sõita, aga ei - enne said selle lühikese suve paar ilusa ilmaga päeva läbi ja tegelikult eriti enam ei viitsinud ka. Eks näis, mis järgmine aasta toob, kuid seniks soovin kõigile vanatehnikasõpradele rahulikku talve.

Parimate soovidega,

Sm. Västrik

PS! Naabermajast üks noor kena naisterahvas sõidab juba mitmendat suve igapäevaselt VW-ga. Ilus vaadata. Ja mina veel räägin, et ei jaksa.

_________________
Jõudu annab A-76
Tagasi üles
Vaata kasutaja profiili Saada privaatteade Saada e-kiri Külasta postitaja kodulehekülge
Grupp Seltsimehi
Seltsimees
Seltsimees


Liitunud: Jun 02, 2005
Teateid: 167
Asukoht: Tallinn

TeadePostitatud: R okt 20, 2017 10:40 am    Postita teema: Vasta viitega

Ma ilmselt kordan end: ilus auto on teil sm. Västrik!
Kui täiskasvanuks saaks, tahaks endalegi sellist.
Tagasi üles
Vaata kasutaja profiili Saada privaatteade Saada e-kiri
Dr. Watson
Seltsimees
Seltsimees


Liitunud: Jan 10, 2006
Teateid: 765
Asukoht: Tallinn

TeadePostitatud: T okt 24, 2017 12:39 pm    Postita teema: Vasta viitega

Pean tunnistama, et vanatehnika on harrastussportlaste teema! Kui ise ei viitsi, siis vanatehnika teatud olukordades paneb end liigutama. See suvi olen rassinud vanatehnikale garaaži ehitades... Aga meile ju see meeldib!
Tagasi üles
Vaata kasutaja profiili Saada privaatteade
Sm. Västrik
Seltsimees
Seltsimees


Liitunud: Nov 04, 2004
Teateid: 1130
Asukoht: Tartu

TeadePostitatud: R okt 19, 2018 4:00 pm    Postita teema: Vasta viitega

"Oli erakordselt kuum suvi", sooviksin Hillar Palametsa häälel öelda, kuid vana hea foorumiformaat ütlemist ei võimalda ja seetõttu nendin saksa tähtede (nemetskie bukvõ) abil, et sedavõrd tihedat Volgahooaega pole juba aastaid olnud.

Kõigepealt oli kavas nagunii pisut tavapärasest enam pingutada, sest autot vaadates oli selge, et parema pidamise huvides tuleb masinal kõik neli rehvi välja vahetada. Kuna need olid protirehvid ja asi hullemaks seega minna ei saanud, vedasin garaažist kõik oma 8 uut kümnete aastate jooksul varutud protirehvi välja ning valisin neist sõbralikus töökojas 4 enamvähem sirget ja esteetilist. Väga hea see kõik muidugi ei saanud, aga kiiruseni 120 km/h kannatab endiselt sõita ja näeb vanaaegne välja ka.


Edasi ei olnud plaanis suurt midagi teha, aga siis selgus, et teiseski mõttes parema pidamise huvides tuleks vasakul poolel tagapiduriklotsid ära vahetada. "Lihtne töö", arvavad Teslat või Audit pidavad koolinoored, kuid Nõukogude autot lähedalt näinud inimesena teadsin juba ette, et nüüd saab jälle nalja.

Sestap panin selga vist südametunnistusestki mustemad riided, otsisin Kesklaost välja kõik oma paarkümmend uut piduriklotsi ja asusin neid vahetama. Algul sujus kõik ladusalt nagu Automüüjate telesaates (välismaa keeles Wheeler Dealers), sest kuigi enamus uusi piduriklotse olid praagid, õnnestus pisut sorteerides leida täpselt sobiv ja kvaliteetsena näiv tutikas paar. Paraku oli kvaliteedist ikkagi asi kaugel, sest ilmselt olid pidurikatted klotsidele pisut vajalikust paksemad saanud ning isegi lõpuni tagasilükatud pidurisilindri korral ei olnud võimalik komplekteeritud tagarattal saavutada mõistlikku vabajooksu.


"Ettevaatust Auto" oli mõistagi vaid järgmise päeva kaugusel, nagu minu meeletut ettevalmistust arvestades ta alati on ning seetõttu käis Volga pisut tavapärasest raskemini pöörleva rattaga ülevaatusel. Ülevaatust auto vabajooks eriti ei huvita - peaasi, et pidurid ühtlaselt peavad.

Kui tehnokontroll edukalt läbitud, oli võimalik juba pingevabamalt piduritööd uuesti ette võtta. Selleks sõitsin Tartust välja oma vanemate koju, kuhu otsustasime Kambja suhtes soodsa asukoha tõttu Sm.Tihhonoviga ööbimiseks staabi moodustada. Vaid mõned korrad tuli selle paarikümne kilomeetri jooksul maanteeserval tossavat ratast jahutada, aga kõik see kõrbelõhn oli kevadises looduses väga kaunis.


Samal ajal kui Volgaomanik sääskede armutu puremise saatel pidurit remontis, jõi sõber muidugi õlut ja uuris aegajalt motiveerivalt, et mitte öelda häirvalt, kas ta juba valmis ei saa.


Oleksin sellise provokatsiooni peale võibolla tõesti õlle lahti korkinud ja käega ning hiljem jalaga löönud, kuid teotahet sundis säilitama ühest küljest tõik, et mu pere oleks väga pettunud kui Volga isegi starti ei jõua, aga teisest küljest oli sedapuhku ka Ettevaatust Auto auhind kahtlaselt sobilik ja seega tasus pingutada.


Ja kuigi mu autol suure innu ja tulisusega kihutav ekipaaž järgmisel päeval napilt teisel kohal finišeerides ikkagi auhinda ära ei teeninud, ei ole mul ka mingeid etteheiteid, sest järjekordselt elas see vana ja alahooldatud auto palava päeva ja kiire sõidu vahejuhtumiteta üle ning kui lubate, kasutan selgi aastal käesoleva postituse kaunistamiseks siinkohal varastatud pilte, sest korraldajana ma neid ise väga teha ei jõudnud. Aitäh, Triin!


Oli ilus vanatehnikaüritus ja nüüd võinuks Volga harjumuspäraselt ära pesta ning tagasi garaaži uut aastat ootama viia, kuid sõpradel olid sedapuhku teised plaanid.

Jätkub veel tänavu...


Parimate soovidega,

Sm. Västrik
_________________
Jõudu annab A-76
Tagasi üles
Vaata kasutaja profiili Saada privaatteade Saada e-kiri Külasta postitaja kodulehekülge
Dr. Watson
Seltsimees
Seltsimees


Liitunud: Jan 10, 2006
Teateid: 765
Asukoht: Tallinn

TeadePostitatud: R okt 19, 2018 10:35 pm    Postita teema: Vasta viitega

Sm. Västrik!
Teie järjejutt on äärmiselt motiveeriv! Kas juba varsti saaks järge lugeda ja pilte vaadata?! Ei jõua juba ära oodata!
Tänades kannatamatult,
W
Tagasi üles
Vaata kasutaja profiili Saada privaatteade
Sm. Västrik
Seltsimees
Seltsimees


Liitunud: Nov 04, 2004
Teateid: 1130
Asukoht: Tartu

TeadePostitatud: K okt 24, 2018 3:42 pm    Postita teema: Vasta viitega

Millalgi talvel oli dr. Watson rääkinud võimalikust Eesti Volga Seltsi ühiskülastusest Võrumaale suurte mootoritega Volgadega tutvuma. Vahepeal läks mõni kuu mööda, teema oli varjusurmas ja sõbrad ühe välismaise automargi klubist tegid ettepaneku väisata sedasama kuulsat Rõuge metsade vahel asuvat garaaži hoopis teise vanatehnikaürituse raames. Kogunemispaik oli sedavõrd soodne, et pikemalt mõtlemata ajasin Volga garaažist välja ja olin õigel ajal õiges kohas.

Selgus, et kokku oli tulnud igasugust ägedat vanatehnikat ja mitmete Volgast väiksemate autode roolis juhtusid olema siingi seinalehel aktiivsed seltsimehed.


Veel enne kui oma Volgal aktiivselt käsitsi käike vahetades automaatkäigukastiga Volgadele külla jõudsime, märkas mu poeg tagaistmelt kullipilguga, et auto ampermeetrinõel on tavapärasest rohkem vasakule kaldunud ning andis tähelepanekust juhile teada. Juht tuvastas laadimisprobleemide paikapidavuse, lülitas tuled välja, kobas veidi käega huupi armatuurlaua all ning jätkas targemaks saamata tavapäraselt hooletut sõitu.


Idanaabri eriteenistuse jaoks väljatöötatud autod olid inimesele, kes peale 31013 ei olnud selliseid Volgasid korralikuna näinud, muidugi muljetavaldavad. Filigraanselt viimistletud GAZ 13, Pobeda ja sisuliselt tuttuus kuulipildujaga varustatud sõjaväemootorratas täiendasid kaunist mälupilti veelgi.


Sellest haruldaste autode kontsentratsiooni poolest suisa jaburast koduõuest viis tee kohalikku mootorrattamuuseumi, kus hoolimata asukohast oli samuti eksponaate vaatamiseks küll ja veel ning kokkuvõttes võis päevaga igati rahule jääda.


Ühes nooblis Võru linna restoranis päeva kokku võttes selgus, et sealkandis saavad süüa vaid Volgade või Mercedestega sõitvad seltsimehed ning pisut hiljem Moskvitšil jõudnud kodanikud pidid selleks teise asutuse otsima. Diskrimineerimine päise päeva ajal, kuid õnneks siinkirjutajale soodsatel alustel. Ja lõpuks täis kõhuga tagasiteed alustades oli naasnud ka laadimine. Paraku jäi rõõm üürikeseks, sest juba peale Võrust välja sõitmist kukkus ampermeetriosuti taas miinuspoolele ära, kuulutas selle asendi püsivaks ja uuendas ilmselt ka näoraamatus (välismaal Facebook) oma staatuse. Koju jõudnuna nägi plaan ette garaažis tuled kustutada ning selle jama peale sel aastal enam mitte mõelda.


Ühel ilusal õhtul kui ma järjekordselt Volga peale ei mõelnud, helises telefon ja dr. Watson tegi teatavaks ettepaneku viia ellu ka Eesti Volga Seltsi visiit eelpoolkülastatud seltsimeeste külalislahkesse koduõue. Loomulikult kiitsin mõtte heaks. Asi see siis vaid akule lootes veel ühe korra Võrumaal käia kui mäletatavasti õnnestus meil paari aasta eest Ukrainas palju moodsamal Volgal laadimiseta edukalt kümneid tunde ehk paarsada kilomeetrit sõita ning suur osa sellest lähitulede valgel.


Siiski võtsin kõne sõber gazikule, kes oli viivitamatult valmis peotäie pingeregulaatorite ja generaatoriharjadega ühe kaubanduskeskuse ees vanale rohelisele uue energia tagama. Paraku nende juppide asendamine laadimist kaasa toonud ja seetõttu leppisime kokku, et kõige targem on tehniliste rikete pärast muretsemata vastutustundetult teele asuda.

Tehtud mõeldud. Ta oli mu meelest väga äge vanatehnikaüritus ja mõningaid pilte sellest võib näha siin teemas. Eriti ägedaks muutis kogu selle väljasõidu tõsiasi, et lahke pererahvas võttis meid vastu nagu vanu sõpru, lubas autodega sõita ning oma koduõues grillipikniku korraldada. Suured tänud selle eest!


Ja kui samal päeval veel ka oma vanatädi sünnipäevalt läbi käisin ning seejärel väsinu, ent võidukana Volga garaaži parkisin, lootsin juba päris kindlasti mitte enne järgmist aastat temaga uuesti tegeleda.

Paraku olid sõpradel jälle teised plaanid.

Jätkub veel tänavu...

Parimate soovidega,

Sm. Västrik
_________________
Jõudu annab A-76
Tagasi üles
Vaata kasutaja profiili Saada privaatteade Saada e-kiri Külasta postitaja kodulehekülge
Sm. Västrik
Seltsimees
Seltsimees


Liitunud: Nov 04, 2004
Teateid: 1130
Asukoht: Tartu

TeadePostitatud: R okt 26, 2018 5:30 pm    Postita teema: Vasta viitega

Kui üritusi, siis ikka kaks korraga!

Täiesti tavalisel laupäeval ühel teisel rohelisel autol niiskuse ja koppinud rõivaste järele lõhnavasse pesumajja sõites helises telefon ning võõras, kuid optimistlik meeshääl küsis, kas internetist leitu peab paika, et mul on ilus roheline Volga. Vastasin, et roheline on kindlasti, aga ilus on ta pigem mööndustega. Selle peale teatati, et see olevat väga hea, sest täpselt sellist autot on hädasti tarvis pulmasõiduks. Olin kuuldust üllatunud, sest mu auto tegi pulmasõitu viimati 2008 aastal mu enda abielu registreerimisel ning ma päris kindlasti ei paku sedasorti teenust. Küsisin, et kus ja millal sõit toimuma peaks ning sain teada, et siinsamas Tartus. Lubasin järele mõelda, sest asukoht tundus soodne, samas selliste asjadega kaasnev vastutus, eriti kui mängus on vana Vene tehnika, ei tundu kunagi liiga mugav meelelahutus.

Mugav meelelahutus oli näiteks Vanatehnika Ringsõit, mille vahepeal sõber Watson välja pakkus. Tuli lihtsalt tema Volgas istuda või seda roolida ja millegi pärast liialt muretsemata päeva nautida.


Teema siiski ei hääbunud ja järgmine kord tuvastasin sama numbri helistamas tipptunnil keset Göteborgi kesklinna liikluskaost, mistõttu avariisid ja roolis telefoniga rääkimise pärast pahaseks saada võivaid politseinikke vältides suutsin väljendada vaid mõtet, et räägime hiljem. Hinge tõmmanuna tagasi helistades olid minu eest sisuliselt otsused tehtud ja sain teada, et kohal tuleb olla kuuendal oktoobril ning edasised juhtnöörid laekuvad juba pruutpaarilt.

Alles toru hargile visanuna hakkasin täpsemalt mõtlema, mida kuradit ma just lubasin. Oktoobris võib ju vabalt juhtuda, et pruut ja peigmees külmuvad mu Volgas surnuks, sest sel pole soojendussüsteemi olemaski. Pole kunagi olnud. Mingi tühine elektri puudumine tundus selle kõrval korraga üsna vähetähtis tõik.

Aga ma olen muretut tüüpi inimene ning seetõttu pidasin kõige targemaks edastada pruutpaarile info, et võtku tekk ja mantlid ühes, sest Volga on külm auto. Ühe pulmasõidu pärast nii palju ikka ju pingutada ei viitsi, et ammu Sm. Tihhonovi abiga pisut liiga täis keldriboksi varutud soojendus pärast kõiki neid aastaid autole külge monteerida.

"Sa ei ole seda keldrit varem näinud. Sa oled näinud ühte teist keldrit."


Ja siis tuli välja, et see polegi üks pulmasõit, vaid kaks.

Nimelt oli vahepeal ka mu hea sõber otsustanud veel käesoleval aastal oma elukaaslasest ausa naise teha ning pöördus minu kui tuttava auto-... kuidas nüüd öeldagi... "huvilise" poole pulmapäevaks sobiva sõiduki leidmiseks.

Pakkusin automaatselt välja kõik siin alltoodud Mercedesed, sest tänu lähedastele ja headele sõpradele kuskilt ja mingi valemiga ma nad ikka välja oleksin ajanud.



Lisaks eeltoodud tavalistele esindusautodele mängisin isegi mõttega laenata viimases hädas Sm. Tihhonovilt suurt B-tähega autot, mis mulle endale hullu moodi meeldib ja ajurünnaku lõpuks viskasin niiöelda jokkerina valikusse ka suvalise rohelise Volga.


Kolmekümne aasta eest oleks inimene andnud ära paari teksapükse koos kilekotiga ja reetnud kodumaa kui saanuks ükskõik millise nendest välismaa autodest valida, kuid maailm on muutunud ja muidugi selgus, et seda suvalist rohelist Volgat olekski tegelikult kõige rohkem tarvis.

Ja kuna pulmapäev oli 13. oktoobril ning sel aastaajal võib meie laiuskraadil vabalt lund sadada, tuli tunnistada, et ilmselt oleks nüüd juba nelja noore ja väga toreda inimese kopsupõletiku vältimiseks minu poolt siiski inimlik Volgasse soojendus ehitada.

See oli tegelikult lihtne ülesanne. Kõigepealt tõin Kesklao keldrifiliaalist soojenduskorpuse, millel ventilaator ja soojendusradiaator juba küljes ning monteerisin auto küljest täiesti lahtiselt armatuurlaua all ripneva vana soojendusradiaatori. Eelmine omanik oli kunagise soojendussüsteemi vist sõrgkangiga eemaldanud, sest vana korpus oli endiselt mingite tükkidena koos radiaatoriga auto küljes. Kõige selle kättesaamine on GAZ 24 puhul üllatavalt lihtne ja eemaldada tuleb sisuliselt vaid kindalaegas, paar selle taga peituvat mutrit ja ongi kogu krempel garaažipõrandal, kus võid rahulikult teise süsteemi komplekteerida.


Kuna eeldasin, et kahest soojendusradiaatorist on kaks raudselt läbi roostetanud ja lekivad, viisin nad rumala töö vältimiseks remonti, kus mu eelarvamus kinnitust leidis ning mõlemad korda tehti ja survega kontrolliti. Seejärel soetasin pisut voolikut, klambreid, porolooni ja radiaatori korpuses korralikuks fikseerimiseks pehmet lehtkummi, valisin kahest korda tehtud radikast nägusama ning monteerisin süsteemi oma kohale.

Ainus mõttekoht tekkis elektriga, kuid selles osas aitas mehann õnneks kiirelt edasi ning lõppkokkuvõttes tuli paigaldis tänu pidevalt käepärast olevale varuosakataloogile nii juhtmete värvi kui isegi mutrite-poltide poolest üsna originaalilähedane. Ainsaks suuremaks kõrvalekaldeks sai minupoolne täiustus poroloonist õmmeldud muhvide näol kompenseerimaks soojema salongi lootuses Nõukogude autotööstuses lappama läinud tolerantse, mille tõttu üks soojendustoru temaga kokku sobima pidanust umbes sentimeetri jagu erineva diameetriga toodeti.


Olles veendunud kõigest 15 aastat hilinenult paigaldatud soojendussüsteemi ladusas toimimises ning tundnud ära kogu põhjendatud piinlikkuse, et nii lihtsa asja tõttu Volgaga sõites kõik need aastad perega Eestimaa suveõhtutel külmetanud oleme, jäi täiusliku õnne huvides veel vaid tühine laadimisprobleem kiirelt ära lahendada.


Olin varasemalt veendunud, et generaatoril on harjad uueväärsed ning pingeregulaator RR350 toimib ja seetõttu mul palju mõtteid enam ei olnud ning sõitsin Volgaga tuttava elektrispetsialisti juurde. Elektrik tuvastas kiirelt jabura anomaalia, mille kohaselt aastate eest genekat vahetades olin täieliku elektrivõhikuna autole paigaldanud moodsama pingeregulaatoriga varustatud generaatori ja seega oli mu autol regulaatoreid koguni kaks tükki.


Kui midagi on auto küljes kaks, kasvab rikke tõenäosus muidugi samuti kahekordseks. Kuna katsetuste põhjal oli moodne nö tablett tüüpi pingeregulaator mu auto küljes töölepingu lõpetanud ja esimese pulmapäevani jäi vaid kaks päeva, ostsin onu Ülo käest viieka eest tavalise tabletita harjade komplekti, kruvisin selle generaatori külge, ühendasin vana hea RR350 ning tõdesin, et nii ta pidigi toimima. Nagu päris!

Tuju läks heaks, sest lõpuks oli võimalik keskenduda ka põhilisele - et auto pulmapäeval hea välja näeks. Seest ja väljast puhtaks pestuna tal ju väga viga ei olegi, aga et hiljem piltidel miski häirima ei jääks, värvisin rattakilpide keskosad uuesti mustaks.


Samuti koristasin ära pagasiruumi ja hankisin pruudi istumiskohale jalge alla suure kanga, et kleidi alumine serv kogemata vana Vene masina istmekronsteinide või muu sarnase vastu puutudes ei määrduks. Järgnes kohustuslik närveerimine Vene auto töökindluse pärast, kuid tegelikult kukkus kõik väga ilus välja.

Esimene pulmasõit oli minu jaoks võõraste, kuid erakordselt toredate armunud noortega ja mu meelest oli nende tuju pidevalt hea. Igatahes mul endal oli lõbus ja seltskonna suhteliselt pingevaba olek muutis ka mure auto vastupidavuse pärast kuidagi vähemtajutavaks.

Ja kuigi kuuenda oktoobri hommikul sadas Volga kaunistamise ajal paduvihma, muutus ilm juba enne pruudiga kohtumist aupaklikult ilusaks ning klantsfotosid tegevat noorpaari oodates jõudsin igavuse peletamiseks peaaegu terve auto ajastusse sobiva kaltsuga suuremalt jaolt uuesti ära kuivatada.


Päev oli pikk, aga veel päikeseloojanguski fotode jaoks mängleva kergusega läbi kuuseokste ja üle kraavide hüplevat pruutpaari vaadates imestasin siiralt, kuidas see inimese elus üks tõeliselt erakordne päev võib anda nii palju energiat ja soojust, et mingit väsimust või külma lihtsalt ei olegi aega tunda.



Teist pulmasõitu mu heade sõpradega alustasime Toomelt ja sõbrad olid sel korral meteoroloogidelt ikka haruldaselt ilusa ilma tellinud. Ja Volgal aeglaselt üle pruuni sillutise ja teele langenud kollaste vahtralehtede sõites tuli mul korraga kananahk ihule, sest mu esimene mälupilt ÜLDSE pärineb oma isa GAZ 24 tagaistmelt kui oktoobrikuus siinsamas Toomel läbi täpselt sama kollaste lehtedega kaetud pargi mu vennaga veel sünnitusmajas olnud ema vaatama sõitsime. Ma olin siis natuke üle kahe aasta vana.


Pildistamise ajal kõike seda ilu vaadeldes ja nii Vene turistide kui teiste möödujatega Volgast rääkides ning neile mälestuseks pilte tehes märkasin, et autojuhi elu on pulmas isegi Volgaga sõites fotograafi omaga võrreldes ikka kaugelt lihtsam. Ta vaeseke ronis samal ajal pinkidel, pikutas maas, loopis lehti õhku, juhendas pruutpaari ja tegi igasugu muid vigureid, et üleliigseid inimesi ja muud jama pildile ei jääks ning kinnipüütavad kaadrid võimalikult ilusad tuleks.


Minu jaoks oli sel korral vastutus eelmise sõiduga võrreldes võibolla veelgi suurem, sest tegemist oli ikkagi sõpradega, keda ei tohi kunagi alt vedada ning pidime enne abielu registreerimist fotode tegemiseks pruutpaariga paarkümmend kilomeetrit Tartust väljas käima, aga isegi lühike sõit tundub Volgal natuke tavapärasest pikem. Õnneks oli mu vend valmis iga kell peigmehe teisel eelistusel ehk W140 kerega S-klassi autol meid hädast päästma, kuid piinlik olnuks igasugune tehniline rike kusagil Elva järvede ja metsade vahel sellegi poolest.


Õnneks aitas tagasisõidul fotograafi autohuvi ja pajatused oma Värvikast autominevikust mõnevõrra pinget maandada ja me jõudsime registreerimise ajaks vabalt tagasi Tartusse. Registreerimise järel sõidutasin äsja igavest truudust ja igasuguseid muid ilusaid asju vandunud armunud noori veel vaid mõned tänavad ning märkasin taas kui hämmastavalt palju sedasorti auto 2018 aastal tähelepanu tõmbab. Igas peatuskohas soovib keegi raudselt pilti teha ja peaaegu kõik vanemad inimesed tuletavad Volgat hea sõnaga meelde ning nendivad sageli, et ega nad vanasti ikka nii ilusad ei olnudki.


Ja kui öösel pruutpaari lukshotelli viisin ning garaažis oma sel hetkel kuidagi eriliselt armsa abikaasaga koos Volgalt kaunistusi eemaldasime, valdas kogu ruumi lõpuks mingi harras ja liigutav rahu. Lülitasin harjumuspäraste liigutustega välja massi, lukustasin uksed, paigaldasin autokatte ning tänasin Volgat, et ta olemas on ja lubasin, et olen tulevikus parem omanik, sest ta on palju enamat väärt.


Oli ilus suvi ja soovin kõigile sama ilusat talve.


Parimate soovidega,
Sm. Västrik
_________________
Jõudu annab A-76
Tagasi üles
Vaata kasutaja profiili Saada privaatteade Saada e-kiri Külasta postitaja kodulehekülge
mehann
Seltsimees
Seltsimees


Liitunud: Oct 02, 2007
Teateid: 470
Asukoht: Harjumaa, Saku

TeadePostitatud: R okt 26, 2018 7:09 pm    Postita teema: Vasta viitega

Aitähh Seltsimees Västrik. Äärmiselt meeleolukas reportaaž. Milline varjatud anne. Jah just kõik sellised elamused ongi auto-moto sõltlaste parimad palad, preemia ja tunnustus. Ja seda kõike nii kenasti kirjutada ja joonistada, tubli, just nii hoida!


Urmas tervitab.
Tagasi üles
Vaata kasutaja profiili Saada privaatteade Saada e-kiri
Dr. Watson
Seltsimees
Seltsimees


Liitunud: Jan 10, 2006
Teateid: 765
Asukoht: Tallinn

TeadePostitatud: R okt 26, 2018 8:12 pm    Postita teema: Vasta viitega

Suured tänud ägeda järjejutu eest! Äärmiselt põnev lugeda! Teil on kirjaniku annet!
Usun, et Volgaaasta pole veel läbi!
Peab Sm Västrikut kiitma selle eest, et ta on see suvi üks korralikumaid päevikupidajaid!
Küll on hea, kui ka n.ö. võõrad soovivad Volgaga sõita hilissügisel! On põhjust masinat paremaks teha! Järgmine kevad aga on juba mõnusam masinat kasutusele võtta!
Kaunist sügist!
Tagasi üles
Vaata kasutaja profiili Saada privaatteade
Sm. Autojuht
Seltsimees
Seltsimees


Liitunud: Dec 09, 2007
Teateid: 551
Asukoht: Rapla mk.

TeadePostitatud: R okt 26, 2018 8:49 pm    Postita teema: Vasta viitega

Sm.Västrik väärib sellel aastal tõesti erilisi kiidusõnu. Alustades Ettevaatust Auto läbi viimise kui ka väga paljudel üritustel aktiivse osalemise eest . Seda enamasti koos perega. Olles hiljuti ka juhuslikult ühe Sm. tähtpäeval, võisin seal kuulda Sm.Västriku laulmise meisterlikust .Tõsiselt äge. Pea püsti ja ikka edasi!
Tagasi üles
Vaata kasutaja profiili Saada privaatteade Saada e-kiri
Mr Holmes
Seltsimees
Seltsimees


Liitunud: Nov 07, 2014
Teateid: 70
Asukoht: Jõhvi

TeadePostitatud: L okt 27, 2018 7:34 pm    Postita teema: Vasta viitega

Suur tänu, sm Västrik, ilusate meenutuste veel ilusama esitluse eest! Juhuse tahtel samuti ühel eelpoolkirjeldatud üritusel viibinuna tundus see sinu kirjeldatuna isegi kaunima ja värvilisemana, kui enda mälupildid seda talletanud olid. Ja pulmaauto tellimustest enam keelduda ei saa! Ning ausalt seltsimehed - need remondikirjeldused, mida te kõik nii elavalt olete suutnud siin seinalehel kirja panna, toob endale alati suure hulga uut tegutsemistahet ja kannatlikkust asjaga edasi tegeleda! Aitäh selle eest kõigile!
Tagasi üles
Vaata kasutaja profiili Saada privaatteade Saada e-kiri
Sm. Västrik
Seltsimees
Seltsimees


Liitunud: Nov 04, 2004
Teateid: 1130
Asukoht: Tartu

TeadePostitatud: N juuni 03, 2021 5:38 pm    Postita teema: Vasta viitega

See, kuidas aastad lendavad, ei ole usutav ja näib, et keegi on kerimisnupu sisse lülitanud.

Enne kriitilise tähtsusega pulmasõite selle auto laadimisprobleemi lahendada aidates, juhtis sm. gazik tähelepanu tõsiasjale, et mu Volga veepumbalaagri lõtk oli ületanud igasuguse mõistlikkuse piiri ja jahutusventilaatorit sikutades loksus see umbes pool sentimeetrit. Ma ise ei olnud teda iial kangutanud ning pidasin tühikäigul kapoti alt kostvaid helisid tühiseks saalekolksuks või millekski sarnaselt ebaoluliseks.

Seega tundus enne 2019 aasta Ettevaatust Autot mõistlik veepump korda teha.


Kõigi mõistlikum olnuks lihtsalt vana laager vahetada, kuid seda välja pressides tekkis pumba korpusesse mõra ja tuli asuda uue detaili otsingutele. Komplektne ja väidetavalt uus veepump õnnestus üsna kiirelt leida kusagilt Kauksi mändide ja luidete vahelt. Juba paari päeva pärast oli ka montaaž teostatud ning lootused kõrged, et ehk õnnestub selgi aastal oma Volgat "Ettevaatust, Auto" edetabelis esimese viie hulgas näha. 

Õigel päeval õigeks ajaks Otepääle jõudes oli kõik väga hästi ja miski ei lubanud arvata, et mu autoga kulgeva ekipaaži jaoks tuleb päev märksa sportlikum kui ta tavaliselt olnud on.


Lugesin oma vennale ja pojale sõnad peale, et tulgu nad võimalikult vara lõppu ära, sest oleks hea finišiprotseduuride juures abiks olla ning lubasin ekipaaži trassile. Esimesed tunnid ja kilomeetrid sujusid kenasti ja kuna tavapärased tumedad kolksudki uue veepumbaga puudusid, olevat masin sõitnud paremini kui kunagi varem.


Enne Viljandit üht sillaalust punkti otsides oli aga auto hakanud veidrat häält tegema ja mu halba aimav vend teatas seltsimeestele, et nüüd tuleb viivitamatult Ugala juurde põrutada.

Paraku ei jõudnud nad põrutamisega kaugele, sest uue veepumba laager oli juba nii tihkeks muutunud, et pumpa vedav rihm hakkas jõuetult libisema. Oli tunda kärsahaisu ja märgata sinist suitsu ning kui auto mootor olukorraga tutvumiseks seisati, ei jõudnud starter masinat enam omal jõul käima vedada. Teekallaku ja tagurpidikäigu abil õnnestus auto siiski uuesti tööle saada, kuid juba põhimaanteele pööramise järel läks kiilrihm üldse katki.


Auto pagasnikus oli mitu rihma varuks ning kuna mu vend on Poola metsa vahel ikka mõnikord kapitaalremonti teostama pidanud ja Volga pidi nagunii juba pisut jahtuma, kääriti käised üles ning vahetati katkenud rihm uue vastu, lootuses, et sellega jõuab võibolla Viljandisse välja. 


Ei jõudnud.
Uue rihmaga ei jõudnud starter taas autot isegi käima vedada ja tegelikult oli veepump ikka täiesti jäigalt kinni jooksnud. Seltsimehed ei lasknud kõigist vintsutustest hoolimata tujul langeda ja otsekui propagandapostrite tarvis poseerides, käivitati masin naeratus näol toore jõuga.


Paraku oli uus rihm vanast pisut vähem libe ja lendas praktiliselt kohe uuesti oma kohalt minema. Võimalusi olukorra lahendamiseks oli siiski veel tervelt kaks:
1. Masin köie otsa võtta ja tunnistada üritus lõppenuks.
2. Veepump mängust välja jätta ja mootorit liialt kuumaks laskmata Viljandisse välja longata.

Kuna sihtkohta ehk Ugala teatri parklasse jäi sõita veel vaid umbes 16 kilomeetrit ja auto ju tegelikult liikus, otsustati proovida varianti number 2.


Ekipaaž jagas tööülesanded ära ja alustati närvesöövat teekonda Viljandi poole. Juhi ülesandeks oli sõita selliselt, et tõusudest üles liiguks auto mootori jõul ning alla vaid hoo ja gravitatsiooni abil. Samal ajal oli kaardilugejale antud korraldus, et ta pidevalt temperatuuri jälgiks ning kui osuti jõuab 100 kraadi lähedale, selge häälega juhi peale kärataks, et õigeaegselt seisma jääda ja autol jahtuda lasta. Ilmselgelt oli see üks vaevaline reis ja asja ei teinud vähem pingeliseks Viljandi liiklus ning mu tagant kiirustav telefonikõne, et teada saada, miks juba kohal ei olda ja appi ei tulda. Finišis olid mu enda käed ammu liialt tööd täis ning ma ju ei teadnud, millise ennastsalgava visadusega Volgat juba niigi Viljandi poole tuuakse.

Ja nii uskumatu kui see ka ei ole - nad tõidki selle auto niimoodi mootorit kokku jooksutamata omal jõul finišisse, jäädes sealjuures igati mõistlikule, 12-ndale kohale. 

Seega vaatamata teda tabanud üsna katastroofilisele rikkele, ei ole see vana roheline Volga endiselt ühtegi "Ettevaatust Autot" vahele jätnud ega katkestanud.
Olin sellisest saavutusest tõsiselt liigutatud ja isegi kui kangelasekipaaž seda teha üritades mootori ära küpsetanuks, olnuksin tulemuse eest ikkagi tänulik. Mõned asjad on elus on ju tähtsamad kui... asjad, kui mõistate.

Üldjoontes võis üritusega rahule jääda ja hääletult Viljandist Tartu poole kulgeva Volga roolis oli väsimusele vaatamata üsna keeruline rahuloleval naeratusel näolt kaduda lasta.


2019 aastal ei viitsinud ma selle autoga enam midagi teha ja Volga läks garaaži uut aastat ning tavaliselt natuke enne järgmist "Ettevaatust Autot" saabuvat omaniku motivatsioonipuhangut ootama.


Kuigi juba 2020 aasta märtsis oli teada, et Volgade kevadine väljasõit jääb esimest korda üldse toimumata, hakkasin aprillis ikkagi süümepiinade tõttu nokitsema.


Eriolukorra tõttu tellisin uue tihendi veepumba kaane jaoks interneti vahendusel koguni Saksamaalt.


Ja vähemalt osaliselt on Volga ka täiesti parketikõlbulik auto.


Hulgalise puhastamise, mökerdamise ja muterdamise tulemusel õnnestus aga juba maikuu alguses esimene pesulatiir teha.


Kuna kuskil midagi ei toimunud, käisime perega 2020 aastal päris mitmel korral Volgaga niisama sõitmas. Pangodi Kalarestoran on ju täpselt nii lähedal, et Tartus elaval inimesel on seal sobiv õhtust süüa...


... ning umbes sama kaugel elavad ka mu vanemad, kelle juures mitu korda grillimas käisime.


Isegi haruldaselt sumeda jaanipäeva ja -öö veetsime sedapuhku perega Volgal liigeldes.


Kõik need sõidud kinnitasid, et Volga mootor ei olnud vaatamata veepumbata läbitud kilomeetritele liialt kuuma saanud ning plokikaant või midagi veel suuremat ei ole mingit põhjust remontida. 2020 aastal oli ilus suvi.



Kõike seda ilu varjutas aga vastik teadmine, et tegelikult ei saanud kõik korda ja seda neetud veepumpa tuleb vähemalt üks kord veel maha võtta. Ta nimelt lekkis. Auto küljes on väga keeruline aru saada, kuidas ja miks, aga aeglaselt veepumba ning auto alla tekkivad jahutusvedelikutilgad tõendasid ümberlükkamatult, et nii see asi jääda ei saa. Õnneks oli sellega aega ja nii saabus sujuvalt sügis ning järjekordne remont lükkus taas uude aastasse.

Märkamatult saabus 2021 aasta kevad ja tavapärane motivatsioonipuhang Volga sõidukorda seadmiseks. Järjekordne veepumbaremont oli juba äärmiselt lihtne. Vedasin pojaga kihla, et pump tuleb auto küljest maha poole tunniga ja seda ta tegi.


Lekke põhjustajaks osutus võlli ümber käiv kummitihend, mille katki olemist ma eelmisel korral märganud ei olnud. 


Ostsin Ülo käest uued vidinad, tellisin taas Saksamaalt uue kaanetihendi (nii on märksa lihtsam kui seda kuskilt Tartus füüsiliselt otsida) ja muterdasin parimat lootes selle kaadervärgi uuesti kokku. Sama soojaga pingutasin ära ka aja jooksul end mingil põhjusel täiesti lahti kerinud kollektorimutrid, asendasin vaid mõni aasta vana ja iseenesest puhtalt pooleks murdunud kütusevooliku ning keerasin kinni end samuti iseeneslikult lahti keeranud õlijahutuse toru. Vene asjade puhul on lihtsalt ime, et nad mingi aja näiliselt laitmatult toimivad ja näib, et mu Volga on nagu Schrödingeri kass, kes on samaaegselt nii elus kui surnud, aga kumb nendest, selgub vaid lähemal vaatlusel. Paraku on ta siis alati tegelikult pigem surnud ja seega on parem mitte vaadata.

Igaks juhuks tegin enne Volgade kevadist kokkusaamist siiski ka proovisõidu. Pooletunnine tühikäigul tiksumine 26-kraadises kuumuses maasikajäätisekokteili oodates ning seejärel paarkümmend kilomeetrit maanteel oli mu jaoks piisav test veendumaks, et sel korral said lekked lõpuks pidama ja auto jahutussüsteem ka natuke kuumemates oludes vastu peab.


Kõik toimis ja võis nentida, et läks libedalt - ainult 3 korda tuligi ühte ja sama asja remontida ja juba sai kõik korda. Very Happy

Kuid Nõukogude auto ei olnud minuga veel lõpetanud.

Reede õhtul vastu suurüritust pesulast garaaži sõites läksid ühel ristmikul rohelist tuld oodates ootamatult kojamehed rikki. Ja loomulikult mitte selliselt, et nad enam töötanud ei oleks, vaid ikka hoopis sedapidi, et enam mingi valemiga seisma ei jäänud. Kell oli juba hiline ja seega vaid pisut ärritununa suundusin garaaži ning demonteerisin kojamehelüliti. Visuaalse vaatluse tulemusel võis märgata, et seal on vist mingi osa veidi kuumaks läinud ja ära sulanud. Teist lülitit mul kuskilt kohe võtta ei olnud, mistõttu kohendasin ta klemmid enamvähem mingisse kujusse, panin kogu selle jama kokku tagasi ja kuna kojamehed enam pidevalt klaasi mööda ei virvendanud, otsustasin, et sai hea küll ja rohkem seda asja igaks juhuks ei puutunud. 

On päris hämmastav, et korraldajana Vändrasse jõudmise osas vaid ühele autole ehk oma vanale ja riukaid täis Volgale lootes, kulges Ettevaatust Auto asendusüritus igasuguste tehniliste vahejuhtumiteta. 


Kokku läbis ta sel laupäeval umbes 523 kilomeetrit ja peab ütlema, et see on ühe päeva kohta nii üllatavalt hea ja väsitav tulemus, et kui pisut peale südaööd masina uuesti garaaži ära parkisin ning oma teise auto rooli taha vajusin, ohkasin tänutunde tõttu täiesti kuuldavalt. Lihtsalt uskumatu kui kergesti juhitavaid ja inimese kuju järgi tehtud autosid juba 20 aastat tagasi välismaal toodeti. Very Happy

Aga kui väsimusest tingitud hetkeline küllastumus kõrvale jätta, oli Volga sel kevadel tegelikult tubli ja võibolla sõidame temaga veel suvelgi, sest mõistliku pikkusega vahemaid läbida on temaga ju tõeliselt ilus ja hea.


Taaskohtumisteni, seltsimehed!
_________________
Jõudu annab A-76
Tagasi üles
Vaata kasutaja profiili Saada privaatteade Saada e-kiri Külasta postitaja kodulehekülge
Dr. Watson
Seltsimees
Seltsimees


Liitunud: Jan 10, 2006
Teateid: 765
Asukoht: Tallinn

TeadePostitatud: N juuni 03, 2021 11:06 pm    Postita teema: Vasta viitega

Sm Västriku päevikut lugeda on nii põnev ja kaasahaarav, et ei saa seda käest ära panna isegi kui kiire on.
Nii põhjalik ja osavalt ilukirjanduslik teemakäsitlus! Ääretult motiveeriv!
Ja fotod on ka kellegi vist tuttava fotokunstniku tehtud?
Toredaid kilomeetreid Volgaga!!!
Tagasi üles
Vaata kasutaja profiili Saada privaatteade
Sm. Västrik
Seltsimees
Seltsimees


Liitunud: Nov 04, 2004
Teateid: 1130
Asukoht: Tartu

TeadePostitatud: K jaan 10, 2024 5:52 pm    Postita teema: Vasta viitega

2022 aasta hooaeg sai masendava tagasilöögi kui juba veebruaris läks Venemaa lolliks ja hakkas Ukrainas agressiivselt senisest hirmsamaid tegusid korda saatma. Kevad muutus mõttetuks ning Venemaalt pärit asjad ja alati poliitiliselt laetud olnud automark Volga sattus põlu alla. Polnud põhjust ega tahtmist teda garaažist väljagi ajada ja Ettevaatust auto jäi kujunenud poliitilises olukorras samuti ära.

Ainus, mida teha raatsisin, oli eelmisel aastal lõpuks päris tuksi läinud pidurikonna vahetus ja sedagi kasutatud detaili abil.


Ja kuna venelane võttis rohkem ruumi kui mõned välismaa autod ning on harjunud külmas ja mustuses elama, küüditasin ta veidi kehvematesse garaažitingimustesse.


Suve jooksul aga hakkas esialgne viha lahtuma, sest tegelikult saame ju kõik aru, et autod pole süüdi kui mõni meelepetete küüsis idioot või lihtsalt loll riigikord ta nime määrib ning kõik möödunu vajab igal juhul säilitamist ja mäletamist. Kui septembris saabus kutse sõita Maanteemuuseumis tähistatavale Vanavanemate päevale, võtsin selle vastu ja sellest tuligi väga ilus pühapäev!





Parimate soovidega,

Sm. Västrik
_________________
Jõudu annab A-76
Tagasi üles
Vaata kasutaja profiili Saada privaatteade Saada e-kiri Külasta postitaja kodulehekülge
Reasta teated eelmise järgi:   
Uus teema   Vasta sellele teemale    Volgaklubi foorum -> Lugejate autod Ajatsoon on EET Eesti talveaeg
Mine lehele Eelmine  1, 2, 3 ... , 10, 11, 12  Järgmine
Lehekülg 11, kokku lehekülgi 12

 
Hüppa:  
Sa ei saa teha algatada uusi teemasid selles foorumis
Sa ei saa vastata teemdaele selles foorumis
Sa ei saa muuta oma teateid selles foorumis
Sa ei saa kustutada oma teateid selles foorumis
Sa ei saa hääletada küsitlustes selles foorumis

volga.ee ei vastuta foorumis tehtud postituste eest.
volga.ee jätab endale õiguse kustutada ja redigeerida kommentaare, mis ei vasta sisult headele tavadele.


Forums ©
Copyright © by Volgaklubi koduleht 2004
Kõik õigused reserveeritud