Komandeeringuaruanne: Tallinn - Gorki - Tallinn

[Sm.Tihhonov]

Ammu küpsenud idee sai teoks 15. novembril, kui seltsimehed kogunesid Balti jaama perroonil. Rahulolevate nägudega avati õllepudelid "Žiguli" ning ahnelt hammustati kõrvale Viru sefiirikorvikesi. Mõni jättis korvikese vahele ka aga sel polnudki tähtsust. Oluline oli, et rongis koristati parasjagu kupeed ning eest ootas kõikde Volgade sünnikoht Gorki.

Kolmapäev, 15. november, õhtu
Seltsimehi oli tulnud ära saatma Tihhonovi kolleegid ALMAVÜ päevilt ning üks nahkjopes mees, kes ennast ei tutvustanud. Teda oldi varem nähtud musta ebaloomulikult müriseva Volga kõrvalismtel, kui garaazide juures viidi läbi võetust. Vahetati nelke ning õnnitlusi. Anti sisse tellimusi suurelt kodumaalt (oakohv, keskmine röst; marmelaad „Kosmos”; pudeliavaja jne). Žiguli õlu oma endises headuses ei vedanud alt.

Ootamatult ilmus mustas kilejopes habetunud mees, mingi naabrivalve firma embleem varruka peal ning vaatas nõudlikult otsa. Jäi mulje nagu tahaks ta ka korvikest, kuid selle asemel palus mees meil üle tänava minna. Misasja? Olukorda selgitama asunud julgeolekutöötajad said teada, et tal on probleem meie õllepudelitega. Ei tohi jaama territooriumil juua. Vaja pudelid ära visata. Ja mitte pärast nende tühjaks saamist, vaid kohe. Ei tahnud tüli, viskasime pudelid prügikasti.

Kohe ilmus kilejopes mehe kaubaagent, kes pudelid prügikastist kokku korjas ja hoolsalt püstiasendis kotti paigutas. Turvamees taandus ja agent tegi kelmikalt silma. Suus sädelesid kuldhambad. Astusime rongi.

Pikaks sõiduks valmistus igaüks isemoodi. Tihhonovil oli veel piisavalt Žiguli õlut, Gazikul poolteist kasti sefiirikorvikesi, Västrikul küpsiseid, Klabonivil komme, Helitehnikul kilodega Vana Tallinnat ning Grupp Seltsimehi tõstis lauale konjakipudeli ja keedetud munad. Vagunisaatja poolt pakutud soojast teest loobusid kõik üksmeelselt.

Läbivaks jututeemaks oli Znakk, õigemini selle puudumine ja kõik selle teemaga kaasnevad emotsionaalsed ja materiaalsed läbielamised. Tunnid möödusid, kuid igavusest polnud juttugi. Esimene kodumaa territooriumil nähtud sõiduauto oli raudtee ületuskohal oma järge ootav Gaz 3110.






... järgneb

[Grupp Seltsimehi]

[Sm.Tihhonov]

Neljapäev, 16 november

Rong saabus Moskvasse varahommikul. Meil oli aega kuni kella 14-ni pealelõunal. Täpselt parasjagu, et külastada ZIL muuseumit. Olime eelnevalt välja uurinud, et ZIL muuseum on tänaseks külastajatele suletud. Kuid kes ikka jätaks ukse taha delegatsiooni Baltikumist... Autoajakirjanike ekipaaz ju alles hiljuti käis. Kõne sm Ots, Elmarile tegi meid nii palju targemaks, et tuleb uksele prõmmida ja kui "prillidega kaalikas" uksele tuleb, siis lihtsalt veenimsoskust kasutada. Selge, aga kus krt kus see muuseum üldse asub?

Pärast mõningast seiklemist metrooga jõudsime juba üsna lähedale. Tihhonov nõudis edasiseks sõiduks taksosid, kuid Gazik oli juba jutule saanud piletikassa vanatüdrukuga. Ostis meile kõigle trolliplietid. Trollijuht oli tore tädi, kriiskas ukse peals elava hälega ning manitses trügivat rahvast elama sõpruses ning mitte üksteist maha lööma. Jõudsime kohale.

Uksekella peale tuli uksele tädike, prillidega kaalikat polnudki. Gazik tegi mis suutis, kuid tädi selgitas, et neil on nüüd uus kord (uus kord on keskmiselt korra nädalas) ning enam sisse ei saa. See, et autoajakirjanikud Baltikumist sisse said jäi viimaseks korraks. Gazik nõudis kohtumist juhatajaga. Direktori kabinetti peaks Gazik ise kirjaldama, sest juttude põhjal ei suuda seda ette kujutada. Direktori kabinetti pääses läbi kahe või kolme sekretäriruumi jne. Pluss see kirjeldamatu mööbel ja inventar. Pärast kolmepoolset vestlust natšalnikuga ütles tädi rõõmsalt, et ta läheb paneb nüüd tuled põlema ja siis tuleb teeb uksed lahti.

Muuseumis ei ole elusuuruses autosid, kuid on ohtralt pildimaterjali ning enamusest mudeligammast väga detailsed mudelid mõõdus 1:5. See tähendas, et ZIL 117 mudel oli "ainult" 1,2 meetrit pikk, detailideni täpne ja seest polsterdatud õigete materjalidega. Muljetavaldav. Meenutuseks väike slaidiprogramm ZIL muuseumist.





ZIL muuseumi tädike oli juba lõpuks Gazikul nii sõrme ümber, et me kõik saime osta kaasa raamatud "ZIL 50 LJET" ning ZIS 110 pildiga kalendri lubas tädike postiga järele saata. Raamatud olid jumala uued ja trükitud aastal ca 1966. Tädike saab end õhtul Baltikumi turismigrupist kosutada Vana Tallinnaga.

Sõitsime trolliga tagasi vaksalisse. Kui minnes tuli läbida kolm peatust, siis tagasi oli vaid üks. Kuid see polegi tähtis. Kiire eine ning perroonile. Moskva-Gorki liin juba ootas. Kusjuures tähenärijad oma Nižni Novgorodiga ... Kogu Venemaa raudtee tunnistab oma piletitel ja tabloodel siiani ainult Gorkit.

Rong oli luks. Liigagi euro. Olgugi, et sõit kestis vaid 5 tundi ning toimus päevasel ajal said kõik reisijad shokolaadi kõrvale ka hambaharja. Taas ei vedanud alt restoranivagun. Kvaliteet. Mul tekkis juba hirm, kuid kuidas ma küll rongi kupees oma Gaz 3102 stanged ära toon...



Gorkis oli lumi maas. Tänavad olid kaetud paksu lögaga ning ilgelt libe ja rõve oli. Vaksalis ootas meid tehase esindajast vastuvõtja, kes juhatas meid hotelli ja pani paika homse programmi. Tänavatel oli vaatamist küllaga. Kui Moskvas on Volgasid mõistlikus koguses, siis Gorkis on neid umbes pool kogu autopargist. Sealjuures Gaz 3102 ehk tänapäeva mõistes Volga Classic arvukus on kordades suurem kui Moskvas. Linnatranspordi ülesandeid täidab armas PAZ buss. Neid oli nii palju, et silme ees läks kirjuks ning pea hakkas valutama. Mitte visuaalsest efektist, vaid bensiinihaisust ja vingugaasist. ...

Asjad hotelli ning linna peale kolama. Sõitsime PAZ-iga mõned peatused edasi ning tutvusime vaatamsiväärsustega. Õnnestus teha ka mõned loodusfotod:



Tagasi minekuks ei hakanud jalgu väsitama. Taksopeatuses ootasid sõbrakesed Volgad. Ainus probleem, et kolmest peatuses ootavast autost üks oli Lada (mingi moodne Ford Scorpio näoga Samara) ning see oli õnnetul kombel esimene. Tagumised volgamehed ei olnud nõus sõitma, kui me esimest autot ei võta. Meie jaurasime, et tahame kindlasti Volgadega sõita. Üks Samara ja üks Volga ei olnud ahvatlev kompromiss. Otsustasime, et lähme siis juba jala. Taksistid jäid omavahel asju klaarima. Lõpuks karjuti meile, et "davai ... pajeehali" Saadi siis Lada mehega kokkuleppele. Pool seltskonda sai istumise alla hõbedase metalliku 31105, sametistmete ja elektriakendega. Teine sai kollase ja ilgelt p...ses 31029. Täpselt sama ilusa nagu üleval pildil.

Oli tore vanatehnikaüritus.

... järgneb

[Sm. Västrik]

Sm.Tihhonov, reisikirjeldus katkeb kõige põnevama koha pealt. Järgmine päev ju oli lausa reisi tippsündmus plaanis, mille käigus veendusime GAZ toodangu kvaliteedis otse liinil. Ka sellest peaks kellegi fotoaparaadis olema paar pilti. Ise pole näinud, aga tahaks küll.

Sm. Västrik
Ootab põnevusega järge...
_________________
Jõudu annab A-76

[Sm.Tihhonov]

Reede 17. november

Varavalges (umbes kell 9) kogunes seltskond pribaltikast hotelli fuajeesse. Gazik juba seletas seal mingi kontvõõraga Volgadest. Hotelli trepis seisis sümpaatne potisinine Gazel. See oli meie transport. Meiega liitus ka Rebella esindaja. Pärast mõningast rappumist jõudsime Gazi tehase hoone juurde, kus asus muuseum.

Hoone oli seest maitsekas nõukogude vaatamisväärsus. Pikad koridorid, kõrged laed, seinad viimistletud dolomiidi ja sekka ka läikiva õlivärviga. Muljetavaldav. Seintel suured autahvlid, plakatid teadaannete, loosungite ja üleskutsetega ("Volga vallutab noorusugu", "Kvaliteet ja usaldusväärsus" jms). Endiselt olid seintel vanad head taksofonid, kus 2 kopika eest helistada sai. Tekkis hea sisetunne, sest pikalt kaalumata oli selge, et seal hoones elati veel Gaz 24 ajas. Ja see oli alles fuajee ...

Meid juhatati hämarasse tumedate seintega saali. Punased sametdiivanid, seintel punased lipud kuldsete tähtede ja narmastega, kuldsed vapid ja hiidmõõdus Lenini ordenid. Seinad kaetud punase "mistra" kangaga ning lippude kõrval ca 1,5 meetrise läbimõõduga Volga znak ... tõotatud maa ... Gazikul tõmbas hetkeks hapniku kinni. Kõik oli rõhuvalt pidulik ja samas pime ja sünge.



Lokkidega tädi hakkas vuristama. Tal oli tekst ilusti ära õpitud ning mingeid pause ei tekkinud. Kõik käis täpselt plaani järgi. Ühepalju aega kulutati puust kastiga kella ees, lööktööliste pildi ees ja lahtise paraad-Gaz 14 juures. Eksponaat on eksponaat tra. Gazik püüdis lokkidega tädile selgitada, et me tegelikult rohkem nagu ... Volgadega ... või nii. Et Gaz A ja AA, ning nende konveierile saamise tulipunktid on info mõttes väheoluline. Selle peale tädi solvus ning viis meid jalamaid alla korrusele autode saali, jättes demostratiivselt vahele Pobedade, ZIM-ide ja Gaz 24 makettmudelid. Paratamatult tuli pärast lõunasöögi aja arvelt sinna tagasi hiilida.

All korrusel oli hingemattev vaatepilt. Punasel vaibal seisid kümned ja kümned läikivad autod, õlilaigud all siramas. Järelikult korras autod. Sisearhitektuur oli ultramoodne 80-te alguse ulme. Nagu Star-Trek õudusfilmis. Laes rippusid sajad Estoplasti lambid, kuid saal oli ikka hämar. Seevastu vaatamisväärsusi oli rohkem kui arvata võis. Autodest oli väljas kogu Gaz 12, 13, 14 ja 14 kabriolett rivi, Volgadest alguse ja lõpu 21, siis 24, 31029, 3110 ning haruldasematest mudelitest 3105 sõidukõlbulik prototüüp, 3105 lõppversioon ning 3111. Lisaks rikkalik pildimaterjal ning igasugused muud eksponaadid: Gaz 24-le planeeritud V6 mootor, Gaz 51 tõrvikkamber mootor ja palju muud. Aeg läks kiiresti ja lokkidega tädi muudkui vahutas.






Ekskursiooni lõpus tekkis võimalus soetada mälestusuesemeid. Gazik võttis ohjad ja manitses kõiki järjekorras ja rahulikult toimetama. Järgmisel hetkel marutas mees znakkide ja postkaartidega nii et lokkidega tädi istus jõuetult punasele diivanile. Skeem läks juba kuupvõrrandite tasemele. Lõpuks oli rahval raha läinud, suveniire polnud ja rahuloleva näoga Gazikul hõlmad ja taskud znakke ja postkaarte täis. Juriidiliselt oli kõik korrektne.

... järgneb

[Idalimusiin]

Ma käisin seal aastal 2000 ( või oli see 1999 ). Igal juhul fantastiline kogemus ja elan teie seltsis seda uuesti läbi. Säilinud on fotod paberil ja mõned visiitkaardid tehase marketingiosakonnast. Vahva oli astuda sisse kohalikku sidesõlme, et telefoneerida koduvabariiki - siis ju ei tohtinud mobiisidet kaasa võtta. Eriti hästi on meeles vagunisaatja mörin stiilis, TEE ON OTSAS, KUS TE VAREM OLITE?


Lugupidamisega,


Ida Limusiin
_________________
Harjutamine teeb meistriks (ja hiljem tsehhi juhatajaks)

[Sm.Tihhonov]

Reede jätkub

Poolvägisi tariti meid muuseumist välja. Kes oleks tahtnud veel pilte uurida, kes makettmudelite üle imestada, kes diivani alla ja riiuli taha piiluda lootuses sealt eelmistest turistidest pudenenud rinna-znakki leida. Tihhonovi jäi vaevama see Gaz 24 esiosa, mis seina ääres ülbitses. Jumala uus znakk oli nina ees ja jumala uued I seeria suunatuled küljes. Puhast raiskamine, sest venelastel endil on ju pohhui ja Soome turist ei saa nagunii mitte midagi aru. Ja nii ilus mööblitükk võiks ju lausa kodus olla. Tuleb naisega kodus läbirääkimisi alustada...

Gazel viis meid tehase peamajas asuvasse esindussalongi. Oleks nagu Mercedese poodi sattunud. Avar, valge, pöörlevad alused, lai mudelivalik, mootorite näidised stendide otsas. Nagu kapitalism. Aukohal li uus Chrysleri mootoriga ja automaatkastiga 31105, kuid see polnud sugugi kõige kallim asi. Tipu pani meie rahas ca 700000 krooni maksnud pikendatud teljevahega Volga, mis seest polsterdatud valge nahaga ning ohtralt pruuni plastmassiga. Tööde kvaliteet oli kohati väga jube, kuid objekt iseenesest oli huvipakkuv. Tagumises nurgas seisid kõrvuti Gaz 3102 ja "Tigr". See viimane oli venelaste analoog Hummerile. Kole nagu öö.
Taas läks mölluks kõige pärast, millele Volga znakk oli peale trükitud. Ühe musta mantliga mehe hääl kõmises üle kogu saali. Pärast oli jälle kõik sassis. Võõrustajad muutusid närviliseks, kuna programm pressis peale.

Väljas peamaja ees seisid taas üsna huvitavad eksponaadid. Ülikonnas autojuht ootas trepis sinise Gaz 3111-ga. Veidi eemal seisis halli värvi pikendatud teljevahega Gaz 3102. Kui tehase juhtkond ise ka nendega ei sõidaks ... kes siis veel.




Lahkusime salongist. Rahulolevatena, sest veendusime Volga elujõulisuses. Järgmisena peatusime juba autotehase enda väravas. Väravasse oli ette helistatud. Tõkkepuu avati ja sinine Gazel veeres territooriumile...

järgneb ... loomulikult

[Sm.Tihhonov]

[Idalimusiin]

Ma suren kohe nostalgia kätte ära.


Lugupidamisega,



Ida Limusiin
_________________
Harjutamine teeb meistriks (ja hiljem tsehhi juhatajaks)

[Sm.Tihhonov]

GAZ tehase territoorium oli ... suur. See oli täiesti adumatult suur. Suured inetud hoonemürakad järgnesid üksteisele, vahelduseks sekka ka vähe ilusamaid hooneid. Tehase territuooriumil on oma raudtee, oma teedevõrk, oma liikluskorraldus. Territooriumil sõitsid koos Gazel-idega ka igasugused kummalised liikurmasinad. Näiteks uuema GAZ veoauto kabiiniga, kuid napilt 3 meetrit pikk ja sõiduauto ratastega liikur ???? Pildistada loomulikult ei lubatud. Peatusime lõpuks tarbesõidukite tsehhi ees. Hoone ees oli väike haljasala, sellel asus kohaliku tähtsusega muuseum - postamentidel seisid veokid GAZ AA -st kuni GAZ 66-ni. Nende ümber korralik malmist valatud tara, ehituna punaste viisnurkade ja hüppavate hirvedega. Väga pidulik.

Tarbesõidukite koostehallis saime jalutada konveieri kõrval alates hetkest kuni värvitud raamile hakati külge asetama veeremit ja mootoriagregaate. Samas hallis käis ka Gaz suurte veokite tootmine. Neid tuli sealt nii kalluritena, palja šassiina ning koguni ainult ninaosa ja klaasiraamiga šassiid. Need viiakse edasi kuhugi busside tehasesse. Üldiselt töömaneer jättis hea mulje, tehas oli natuke halvasti valgustatud, kuid võrdlemisi puhas. Tuvisid lae all ei lennanud ning põrand polnud sugugi õliste suitsukonidega kaetud. Tehases sees reeglina pildistada ei lubatud. Üksikuid võtteid teatud kohtades siiski lubati. Nagu ikka autotehastes lubatakse pildistada liitumispunkti, ehk rahvusvahelises terminoloogias "marriage point"-i. See on hetk, mil erinevatel liinidel valminud raam koos mootori ja veeremiga ning "pealisehitus" ehk kabiin saavad esimest korda kokku üheks autoks.



Selge, et veokite liin pakkus vähem huvi kui sõiduautod, mis pidi olema järgmisena kavas. Sinine valuvelgedega Gazel ootas maja ees, et meid tõotatud maale viia. Veel enne jäime hätta tõrkuva sm Gazikuga, kes kogemata pilgu maha poetas ning sinna ta jäi ... Kogu tehase põrand oli znakke täis. Korralikud terasplaadid, igaühel znakk keskel. Gazik selgitas tsehhijuhatajale, kuidas tal kodus vannitoa remont pooleli ... kuid peale iroonilise muige ei tulnud sealt midagi.



Järgnes jälle pikk sõit erinevate tsehhide vahel. Saime teada, et veokite tsehhis ei näinud me Gaz 66 koostamist sellepärast, et tehase spetsiifikas on Gaz 66 militaartoode ning valmib suletud sektsioonis koos sõjatehnikaga. Tehase territoorium on nii meeletult suur sel põhjusel, et seal ei tehta mitte ainult autosid, vaid ka suurem osa detaile, millest autod ehitatakse. Seal on oma plastikutehas, oma metallurgiatehas, kus valmistatakse näiteks vedrusid jne. Kui tänapäeva välismaa autotehased ostavad enamuse komponentidest sisse ja tegelevad ise peamiselt tootearenduse ja koostega, siis GAZ toodab ca 60% kõikidest tarinditest ise kohapeal.

Sõiduautode koostehalli sissepääse oli väga sümpaatne. Kõige vasakul siis meie võõrustaja Rebella ridadest.


Volgade koosteliini ei oskaks pikalt kirjeldada. Nii uusi Volgasid polnud me keegi veel varem näinud. Nii uued, et isegi esimest tolmu polnud veel peale langenud. Liinil tulid täiesti suvaliselt vaheldumisi Gaz 3102, 31105 ja universaal. Nad ise jagavad oma sõiduautode toodangu (kui mälu ei peta) 48-ks erinevaks mudeliks. Kui muidu olid kõik Volgad juba uute plastlinkidega, siis näiteks med.teenistuse mudel oli vanade kroomlinkidega ja vana tüübi uksepolstritega. Veel saime teada, et taksomudelid erinevad tsiviilautodest lisaks varustusele ka oma viimistluse poolest. Neid värvitakse ainult üks kiht, teisi kaks kihti. Nii oli ka Gaz 2401 puhul olnud.

Gaz tehases töötas vist ca 80000 inimest, nendest 85% naised. Volgade konveieril töötavadki peamiselt naised. Sealjuures mitte ainult teenelised töökangelased, vaid ... ütleme ... igasuguseid. Kui inimesed vaid teaksid, millised töökäed neid kokku panevad, oleksid Volgad veel populaarsemad.

Palju palju Volgasid, musti Volgasid, halle Vogasid, takso Volgasid, universaal Volgasid ... mine või lolliks. Teatud seltskonnale meie seast viirastuvad need konveieril liikuvad mustad Gaz 3102-d veel kaua.



Järgnevatel piltidel liiguvad valmis kered mööda pikka linti järgmisesse halli, kus neist saavad lõpuks autod. Kõrvalhallis on ette valmistatud sillad, mootor ja kõik mis põhja all käib. Auto uksed tehakse lahti, pehmete käppadega tõstuk võtab hellalt katuse servadest kinni ja tõstab kere üles. Seejärel paigaldatakse stanged, kütusepaak, piduritorustik, logarid ja üldiselt kõik, mida on parem teha auto all. See kõik toimub teisel korrusel. Seejärel viib tõstuk kere üle nn rõdupiirde ning laseb alla. All ootavad teda sillad koos mootoriga - klassikaline "marriage point".

Kõige meeldejaavama pildi jättis rehvitöökoda. Koostehallis oli eraldi ruum, kus oli riiulitel sadu rehve ja velgi ning ilgelt tülpinud määrdunud näoga kummimees, heebel käes. Ta ei armastanud oma tööd.

Kõik valmis autod sõidavad rullidel 5-6 km proovisõidu. Kontrollitakse kõiki käike, erinevaid kiirusi, elektriseadmeid jne. Viimasel pildil on just proovisõidult tulnud universaal.



Paaritunnine ekskursioon näis vaid silmapilguna. Üsna tumma näoga lasime end hotelli tagasi sõidutada. Telefonihelina peale vastas sm Klabunov kategooriliselt - "ei, tüdrukuid ei ole vaja". Oli mida meenutada.

[Sm.Tihhonov]

Laupäev

Hommikul ärkasime vara, umbes kell 11. Nautisime hotelli söögivõlusid. Terve 10 või 12 kordse hotelli peale oli nimelt kaks sööklat. Üks söökla mahutas 6 lauda, teine 8. No ja järjekord lookleb loomulikult mööda koridori kaugele. Kui laud vabaneb, lastakse järgmised sisse. Mingit ruotsi lauda ei ole. On vaid "Bapиaнт 1", "Bapиaнт 2" "Bapиaнт 3" jne. See tähendab, et valid variandi ning siis deevuška toob lauda. Bapиaнт sisaldab tavaliselt võileiba, putru, kohvi ja magustoitu. Magustoit on näiteks õun. Mulle meeldis puder hapukoorega, sinna otsa tass kohvi ja pirn. Tegi hästi kõhu lahti. Sealjuures ei tähenda "puder hapukoorega" mitte seda, et pudru peale on pandud lusikaga hapukoort, vaid seda, et hapukoor on eraldi kaasas - terve 200 grammine purk 20% koort. Ütleme nii, et raskelt läks, kuid ära ma selle koore sõin.

Helitehnik arvas, et sellest napist söögist ei piisanud. Hotellitoas kotis sobrades leidis ta oma suureks rõõmuks kodust kaasa võetud vorstivõileivad. Õhinal vitsutas ta need endale keresse, kuna juba kolmandat päeva kotis vedelenud võileivad võivad ju muidu hapuks minna. Gazik kurtis kõrval, et sööklast saadud sardell oli vist pealt libe. Seda oli toa õhus tunda... avasime akna.

Kogunesime hotelli trepile ja valmistusime kohalikule autoosade turule minema. Pool seltskonda ronis Rebella esindaja musta maasturisse. Tihhonov, Västrik ja Helitehnik ei murdnud oma sõna - Venemaal sõidetakse ainult GAZ toodanguga - ja hõivasid maja ees seisva musta Gaz 3110.

Jupiturg tuli veel kaua unenägudesse. Õigemini tuleb siiamaani. Juppe oli A-st Ü-ni. Alates KÕIKIDEST keredetailidest ja mootoritest kuni pisidetailideni nagu salongi plastjupid ja tihendid. Paraku oli Gaz 24 juba unustatud mudel (21-st rääkimata). Ikka tänapäevane toodang. Ühe turupäevaga võiks ära komplekteerida terve Gaz 3102. Kuni pisidetailideni välja. Ihaldatud 3102 kroomstanged rippusid pea iga 10 müüja boksi juures. Mingil määral oli kaetud ka 2410, kuid vanematele mitte. Selline abitu tunne tekkis, et OSTAKS KÕIKE, kuid ... säästke ometi ... et jalutaks pühapäeval Moskvas, stanged õlal ja esitiivad kaenla all. Nii sai toodud vaid väiksemaid ja kergemaid asju.

Turul külmusime korralikult läbi. Tihhonovi probleem oli veel selles, et ta ei julgenud turul oma mütsi kanda, kuna see äratas liialt tähelepanu. Ilus sinine müts, sm.Taskult kingiks saadud, kes omakorda selle tuttavalt soomlaselt 5 EUR eest äris. Küljel suured oranzid kirjad "SORMAT". Kohalikud vaatasid kahtlustavalt ja ühe detaili 20 rublasest hinnast sai ootamatult 120!!! Sooja taksot polnud kusagilt võtta. Nii ootasime bussipeatuses jälle PAZ-i. Helitehnik kurtis, et sees keerab.

Ees ootas terve päeva teine pool Gorkis. Viisime asjad pakihoidu ja sukeldusime kaubandusvõrkudesse. Oli kultuurne, kuid väsitav pealelõuna. Lõpuks veendusime, et Gorki on võrdlemisi igav koht. Istusime mingisse söögikohta ja hakkasime õlut jooma. Helitehnik käis korra ära. Naastes oli mehel silmavaade tuhm ja jume midagi helehalli ja kollaka vahepealset. Ja siis oli ta juba päris pikalt ära. Õlu jäigi lauale lahtuma.

Järgneb...

Lisan peatselt ka mõned pildid.